Välismaa ja kodu kallis

Juuli lõpus käisime välismaal balletti vaatamas. Mis pilt teile nüüd silme ette tuli? New York, Viin, Moskva Suur Teater? Ei, see ballett toimus Külasema külaplatsil Muhu saarel, mis ongi saaremaalasele natuke nagu välismaa. Suureks tegi selle etteaste see, et üheks baleriiniks oli meie enda väike E. Nimelt õpetati Muhus ühes lasteaias ümbruskonna lastele kuu aega balletti ja Muhu kohvikute päeval toimus siis ka maailmaesiettekanne. Meie väike suvemuhulane sai sellest osa. Balletti õppida ei olevat muide kuumadel suvepäevadel sugugi lust ja lillepidu olnud. See paar minutikest püüdlikku tantsu oli ikka niiii ilus, hirmus armas, pisut naljakas ja väga roosa kõik.

Külasema andekas järelkasv -  Kauges külas

Kohviku ja üldse päeva tulu läks tulekahjus
kannatanud kohaliku pere toetuseks.

Kolm sõbralikku välismaalast elavad meil õues kuuriseina najal. Ühe nimi on Zilga, teise nimi Somer... midagi ja kolmas on ka viinamari. Selle suve kliima on neile vägagi meeltmööda olnud, küllap neile isegi oma kaugeid soojamaa päritoluga esivanemaid meelde tuletanud. Ega nad külma ka ei karda, väike näpistus teeb nad veelgi suhkrusemaks.

Ma ei öelnudki, et vahepeal oli mul ju puhkus! Plaan oli selline, et esimene nädal tuleb kõvasti selle nimel toimetada, et ülejäänud 10 päeva AINULT puhata ja mitte midagi teha. No ühel hetkel oli juba 10 päeva toimetatud ja TERVE nädal veel puhkamiseks ees. Kuni jäänud oli täpselt üks päev, millest pool sai toimetatud ja teises päeva pooles ei hakanud enam puhkamisega rutiini rikkuma. Aga. Ega need toimetamised siis ebameeldivad olnud - vastupidi!

Alustuseks oli kohe terve ööpäev puhast rõõmu koos meie väikese juntsuga.

Me tegime palju ägedaid asju, aga uus asi oli nukuteater. Suured olid kordamööda nätlejad ja publik, aga väike inimene oli enam vähem kogu aeg näitleja. See käis umbes nii:

Kord, kui mina pealtvaataja olin, toimus nukuteatris miski kutsude dialoog. Taadu häälega kutsu muudkui seletas ja laulis ja hüples. Lapse häälega kutsu vastas vaikselt teise kutsu küsimustele, haukus peenikese häälega ja sibas natuke niisama. Ühel hetkel küsis see taat-kutsu teiselt midagi, aga vastust ei tulnud ega tulnud. Küll aga hakkas taat-kutsu hirmsasti naeru pugistama, peaaegu luksus ja oli suures hädas etenduse jätkamisega. Pärast küsisin, et mis õnnetu koht see teil seal etenduses siis oli? Situatsioon oli selline olnud, et taadu küsis laps-näitlejalt mingi olulise küsimuse ja jäi lapsele sirmi taga otsa vaatama, kes pidi siis lihtsa vastusega etendust jätkama. Aga vastuseks sai ta ainult sügava vaikuse ja umbes niisuguse žesti:

Eks katsu siis välja vingerdada, eriti kui nii hirmsasti naerma ajab. Ja ega lapse üle tohi ju naerda ka. No igatahes läks taadu veider käitumine õnneks tema koera kraesse.

Aga välismaalaste juurde tagasi. Põhja-Ameerika isend, kes meil juba mitu aastat elanud, sai ka lõpuks endale kolm marja selga kasvatatud. Nimeks temal Kännasmustikas ehk kultuurmustikas.

Käisin neid kolme marja aeg ajalt piilumas, kuni lõpuks olidki 2 marja valmis saanud, aga kolmas oli kadunud. Noppisin siis saagi ja asusin peremeest otsima, et saak võrdselt jagada. Üks mustikas rändaski mul juba suhu ja oi-oi-oi, see oli nii hea, et sry, kallis abikaasa, aga teine mari läks ka kibekiiresti sama teed.

Ega ma ei oleks seda hirmsat iseloomutust julgenud vist üles tunnistadagi, aga kui puhkusetoimetustega sinnamaani jõudsin, et kännasmustika ümbruse korralikult ära rohisin, siis leidsin veel kolm marja ja usun, et need jõuavad nüüd mehe põske ka.

Veel marju:

Kui ma Mõntu pargi lähedal põldmarjul käisin, siis ausalt öelda ikka mõtlesin küll, et järgmise puhma seest võib ju karu mulle käppa anda. Noh ja siis ta tuligi ja siis me võitlesime ja tema kaotas.  Tegin karust konservi. Tavaline maaelu, mis teha, vaadake ise:

Võib olla mingi osa mu kirjeldusest oli ka sügavas puhkuseinimese unes nähtud, aga siis ilmselgelt väga väike osa. Aga kindlasti ilmsi oli see, et meil käisid külas väga head sõbrad kaugest Kuressaarest ja koos nendega oligi põnev delikatessi maitsta.

Pidulikuma poole pealt oli puhkuse ajal põhjust meenutada täpselt aastatagust aega, kui olime välismaal ehk siis kaunis Krimmis ja natuke ka Moskvas ja see oli nagu eile.. nagu ka samasugune reis täpselt 36 aastat tagasi ja 11 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi ja neid tuleb veel. Ilmgi andis peaaegu Krimmi kliima välja. Me kodukootud tähistamine taluõue peal oli sümboleid ja tähendusi täis, alates vanaaegsetest teeklaasidest, arbuusist, kunstlilledest peaehtest, piltidest ja lõpetades sellega et ikka needsamad kaks . . . Nooja üks must pärslane ka.

Ja siis! Kolm päeva ajasin ühte tõeliselt haruldast välismaalast taga. Ühel hommikul vaatan köögiaknast välja, et misasja! Koolibri? Lendab flokside kohal ja imeb pika "nokaga" nektarit nagu väike helikopter, kirjud sabasuled uttis. Kuskilt lubjatükikeste vahel hakkas meenuma, et kas ei käinud kunagi meediast läbi, et ühte lillepoodi oli koos lilledega sattunud haruldane liblikas, kes näeb koolibri moodi välja. Tema`p see oligi - päevasuru!

Haarasin telefoni ja ruttu õue filmima. Suru oli ülikiire ja mina panin aegluubis filmima, mis oli viga. Halb kvaliteet tuli. Mõtlesin, et nonii, kelle ma nüüd oma FB tuttavatest profifotograafidest või ajakirjanikest jalule ajan? Aga siis kujutasin ette, kuidas härrased lendavad oma pikkade torudega  50 või mitmesaja km kauguselt kohale, seavad ennast meie kemmergu ette ritta ja Teda ei tulegi. Kusjuures ei tulnudki sel päeval enam.

Siin paremad pildid päevasurust

Järgmisel päeval korra vilksatas ja ega ei olnud aega tervet päeva passida ka, me ju lõpetasime oma remonti (jah, see on nüüd enam vähem valmis, nii palju, kui selleks suveks plaanis oli).

Kolmandal päeval tuli päevasuru jälle ilusasti hommikukohvi ajal kohale ja mina tõttasin jälle filmima. Kõik klappis. Sain filmi ja pildid. Muhelesin ja läksin oma tegemisi tegema, et küll ma õhtul siis vaatan ja imetlen. Film oli tore, pilt oli isegi väga hea, aga miski nagu ei klappinud. See lend oli linnukesel justkui teistmoodi ja pilti uurides ning googeldades selgus, et see oli juba üks teine, täiesti tavaline suru:

Ausalt, mul oli juba täiesti siiamaani nende jahtimisest ja määramisest. Tekkis samasugune lootusetuse tunne, kui ma ükskord otsustasin, et teen need eesti linnud siis endale ükskord selgeks! Sina jeerum, rüdid ja rislad, täksid ja õgijad; emased, isased, noorlinnud, vanad linnud - neid on tuhandeid erinevaid! Minust ikka tõelist loodusehuvilist ei saa, isegi perseiididest nägin vaid ühte äbarikku, kuuvarjutuse ajal oli pilves ja päikesevarjutuse vaatamiseks ei olnud vastavaid vahendeid. Tagatipuks tõi kass hiire tuppa, lasi lahti ja kaotas ära. Ja nii kaks korda.

Ega mul rohkem juttu täna ei olegi, panen siia veel mõned pildid, mis seda mõnusat suve meenutama jäävad.

Sinepikurgid

Pilvede all on välismaa, ilma kelleta me läbi ei saa (35 km Lätini)

Tomatijura, tšilline

Oo, kauaoodatud

Saunajoogid - täitsa kama

🌛🌒🌜🌞🌈✨🌚

Universumi kõverad

Eesti blogiauhindadel jäin oma kategoorias jagama teist ja kolmandat kohta ja 2018 a tiitliks jäi nominent. Viie konkurendi seas ei olnud see küll nüüd mingi eriline saavutus. Kuid mulle antud 476 häälega oleks mõnes teises kategoorias ka esikoha saanud ja veelgi enamates kategooriates kindlalt esikolmikus olnud. Enda lugejatele ja hääletajatele olen seega väga südamest tänulik. Aga austet võitja, Saaremaa Mardi talu suur fänn olin ise juba ammu enne seda, kui blogikonkurss üldse loodi.

Imestan siiski, et üldiselt anti blogidele nii vähe hääli - valdav enamus sai alla 200, isegi alla 100 hääle ning koguni alla 10-lisi oli mitu. Kas ei loeta blogisid, kas ei teatud konkursist või hoidku selle eest - blogi, mida sa nii hoolega pead, ei meeldigi teistele? Või siis on võitjad niivõrd peajagu üle, et teistele hääli ei jätku?  Üldkokkuvõttes jäi 185 blogi minust tahapoole ja 28 ettepoole. Mis ei tähenda tegelikult absoluutselt mitte midagi. Paljud väga head blogijad end sellele konkursile üldse kunagi üles ei annagi.

Üks nali oli ka. Nimelt said kõik nominendid meilile meeldetuletuse, et oled jõudnud konkursil täpselt nii kaugele, et tule ja vii oma auhind ära. Mina sain ka sellise kutse, aga pidustustele minna muidugi ei kavatsenud. Ja oioioi, mis pahameel siis nende teiste minutaoliste nominentide poolt lahti pääses (ja neid pidi olema ju 36 inimest!) - kallis meik ja soeng tehtud, 300 km sõidetud, aga lubatud auhinda ei kuskil! Pärjatud said vaid esikohad. Nii et lõpuks oli asi naljast kaugel.

Aga tagasi reaalsusesse. Meil oli linnas aias juba eelajaloolisest ajast saadik üks suur pojengipõõsas.  On selline hilisem roosade õitega vana sort, õitseb tavaliselt koolide lõpetamise ja me noorema poja sünnipäeva aegu. Ükskord ammu olin korraks korralik ja jagasin põõsa laiali. Nüüd oli siis 4 roosat põõsast. Mõtlesin, et ehk oleks aeg ka muid värve soetada ja ostsin laadalt valge pojengi juurika. Sai tema ilusti kasvama pandud ja ootama hakatud. Pojeng ju õitseb teatavasti alles kolmandal aastal ja ootaja aeg on pikk. Kolmandal aastal oli põõsas nuppe täis ja ühel ilusal päeval avanesid uhked, aga paraku täiesti roosad õied. Täpselt samasugused, kes mul juba enne seal reas olid. Noojahh, mis teha, lill on lill.

Maal oli enne meid ka juba paar samasugust roosat pojengi, õitsesid aga veelgi hiljem, sest siin ongi kõik aastaajad paar nädalat hilisemad. Pojengid tunnevad ennast siin hästi, sestap otsustasin veelkord valge pojengiga katsetada, aga nüüd läksin kindla peale välja. Ei ostnud ma juurikat ei turult ega laadalt vaid korralikust poest, pildiga silt ilusasti küljes. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta seal köögiakna all hommikupäikeses lõhnab.

Jälle kolm  pikka aastat ootamist.  Kastsin ja poputasin igal aastal. Sel kevadel oli noorel põõsal viis ilusat nuppu peal. Kui valged nupud juba päris suured olid, avastasin neilt sipelgad. Ka need said minema aetud, uhh, jõudsin õigel ajal. Seegi pinge oli lõpuks maas, et äkki jälle vale värv - suured nupud olid valged mis valged. 

Järgmisel nädalavahetusel oli korraks õhus, et me maale ei lähegi, aga valge pojengi õitsemine oli selline argument, et tuli minna, kasvõi selleks üheks õhtuks. Isegi autouks jäi vist lahti, nii kiiresti kappasin maja taha. Viis õit olid täies ilus lahti ja no vaadake ise, selline mu valge pojeng ongi!

Ah et ei ole nagu väga valge? No vaadake uuesti, pingutage palun natuke, on see siis nii keeruline? Nupud olid ju lumivalged! Pantalone ütleks küll, et natuke nagu juba on...

Aga keda ma petan. Jah, see juhtus jälle! Ja mis siis nüüd - kolmandale ringile? See vaene õitseja on muidugi väga ilus - õis on suur ja tihe, lõhnab nagu pöörane, keskel on isegi mõned tulipunased õienarmakesed, aga ta on lihtsalt jälle niivõrd roooooosa. Kõige hullem on see, et mul ei ole enam kohti, kuhu lilli maha panna. Mis ei tähenda üldse seda, et neid siin juba palju on, pigem ikka vähe, aga ma pean endale aru andma, et keegi peab neid hooldama ja lühikesi nädalavahetusi ainult upakil lillepõõsastes küll veeta ei tahaks. Mõnede aastate pärast võib olla ei jaksakski. Aga kui ma siiski selle üheainsama koha veel leian, siis juurikat pean paluma kelleltki, kellel see lill kindla peale aias kasvab.

Samuti esmaõitseja, kindlalt valge ja lõhnav

Enne jaane oli üks jupike puhkust ja lõpuks sai ette võetud suure toa tapeetimine. Enne seda tuli kultuurikiht seintelt eemaldada ja see oli ühtaegu jube ja põnev töö. Kõik see mööbeldamine, tolm ja sodi! Vana riidekapp pidi jälle oma vana koha peale tagasi rändama, mille tarvis sai mööda poode mööbli teisaldamisrattaid otsitud. Kohale ta sai, aga loodi panemiseks läks vaja kolme tungrauda, kahte prožektorit, ühte põrandale külili asetatud meest ja ühte püsti seisvat targutajat.
Põnevad on 7-10 kihilised tapeedilatakad, nende üksteisest eraldamine ja raami sisse panemine seisab veel ees.

Sääsk aastast 1970?

Kaja, sa oled meil nüüd igavesti seinas:))

Naturel

Suure toa tapeet oli üks esimesi asju, mille maakodu jaoks kohe esimesel aastal ostsin. Mis esimesel aastal, esimesel nädalal! Uusmaakate ajaraamatut siis veel ei olnud, aga teises ajaraamatus täitis sama tapeet auväärset Rose`veini tausta ülesannet (vt.siit). Nii kaua pidi see tapeet aga ootama seepärast, et enne tuli ehitada uued laed, milleni alles tänavu jõudsime.

Kõige väsinum. Kliisterdage mind ära, kui tahate.

Kõige unisem

Kõige kontrollivam

Kõige valvsam

Kõige tüdinenum

Kõige uudishimulikum

Niisiis tapeet on lõpuks seinas, aga teha on veel paljugi. Igav jutt. Ühesõnaga sisetööd jätkuvad.

Meil on sel kevadel päris palju külalisi käinud. Mitte selliseid kapitaalseid ja kokkulepituid vaid nö läbi astujaid. No ammu ju teada, et nad tulevad ikka siis, kui mööbel kokku lükatud ja seinaääri mööda kastimajandus. Tegelikult sõideti vist siinkandis hoopis ilusate ilmade pärast rohkem ringi. Need on nagu isiksuse kahestumise hetked, kui mõtled et jummel, kui tore on üle pika aja kohtuda ja teine mina sosistab, et jälle jääb see ja see ja see tegemata! Ning veel - ei olegi päriselt kõik nii nunnu, kui ajaraamatus näidatakse - muru niitmata ja toas pole kuhugi istudagi. Olen seda pilku näinud siin küll. Uskuge, endal on veelgi nigelam tunne, aga millalgi peavad need tööd ju tehtud saama. Seniks olete ikka oodatud, aga ime tabamiseks peate oma kujutlusvõimet kasutama.

Jaanipäevaks saime suure toa küll korda, aga teistes tubades on kastimajandus siiamaani. 1000 aasta pärast pidi ajas rändmine tõeks saama, aga kuluks juba praegu ära, et saaks aegruumi kokku-lahti voltida. Küll siis alles jõuaks palju. Näiteks kui avastad sööma hakates (reeglina siis, kui on külalised), et grillimaterjal on pehmelt öeldes jama olnud, siis rullid 50 km kauguselt poeukse siiasamasse taluukse ette või raputaksid aegruumi kurdude vahelt koguni cateringi-poisid õuele. Ja siis voldiks nad kõik jällegi kaugemale tagasi ning naudiks privaatsust kas just maailma, aga saare lõpus kohe kindlasti. Oot, aga siis ei oleks vaja ju remonti ka teha, susserdaks ennast sellesse dimensiooni, kus remont juba lõppenud! Ei, ma ei ole remondi ajal pead ära löönud, aegruumi ja valguse paindumine, maailmaruumi mustad augud ja ussiaugud on tänapäeva teadlaste, ikka pärispäris professorite tõsised uurimisteemad.

Aga pea sama uskumatu, kui ajas rändamine, on see, et sel aastal oli ilma vihmata jaanipäev!  👍

Kauge jaanilõke

Uus päev ja just siis, kui mõtled, et enam vähem on asjadege valmis jõutud, leiad, et seenepakkudele on tulnukad ilmunud. Austerservikuid oli nii palju, et tubli veerand tundi korjasin. Neid ei saanud eirata ka, tuli kohe valmis teha.

Viirastused jäid vahele

Ühel pühapäeval mõtlesin, et prooviks õige pisut kiiremini sealt maalt linna sõita, et kui palju ma siis aega ka võidaks? Ei, ega ma miski kiiruseületaja pole, aga tavaliselt seal metsade vahel sõidan hoopis aeglaselt. Oli selline päevane aeg, mil liiklus hõre ja loomad lõunaunes. V.a. üks loom, see kes mul autos oli. Enamasti teeb kass autos rahulikult paar tiiru ja jääb siis kuhugi kössitama. Seekord ta kössitamise kohta kuidagi ei leidnud ja sellest tuli mulle ka teada anda - õla tagant kuulutati pea otse kõrva sisse tungivalt MJAOUUUU! See hääletoon ei tõotanud head. Ja nii oligi - järgnes ÖÖÖÖK-HÕKK-HÕKK. Ja auto sekundeeris öökimisele omakorda tungivalt häälega - PIIIIIKS! No muidugi, benss jäi ju võtmata! Ja nii me seal siis öökides ja piiksudes oma kiiruskatset võtsime. Üks suur džiip asus sappa, mille juht autokoolis ilmselgelt selles loengus magas, kui pikivahest räägiti. ÖÖK-HÕKK-PIIIIKS! Selle närvilise sõidu ajavõiduks oli mingi 7 minutit. Ei mina tea, miks mehed kodus naeru pugistasid, kui ütlesin, et ma pidin ju kiiresti sõitma, bensiin ähvardas kogu aeg otsa saada.

Aga olgu või tuhat seljas, kui on noored pered tulemas, siis püüame nende jaoks olemas olla. Kuigi kõik on läbisegi - sünnipäevad ja koolilõpud, korilus ja muruniidud, kalmistud ja kastmised, pidud ja pühad, lennukilt tulijad ja kuhugi minejad, sekka põlvevalugi. Põlvevalust sain muide niimoodi lahti, et kand hakkas veel tugevamini valutama:)

🎂 32 💙

Viimasel ajal on meil väikene abiline mitu korda külas käinud ja siis ununevad korraks tormamised ajas ja ruumis. Viiejapoolene aitab pannkooke teha, pilte joonistada, väga suuri seebimulle tuulde lennutada, kurke ja basiilikut korjata, laulda ja jutustada, mängida ja loodust uurida. Seekord sai mana kena ninanipsu ka. Vaatasime pisikesi mängu taluloomakesi ja ütlesin, et näe, jaanalind, lammas ja rott! Aga tema teadustas, et mis lammas, see on ju jääääär! Veel seletas ta, et lapsed peavad alati vanemaid inimesi abistama, kui neil palju tööd on. Üks sõbranna ütles kunagi, et tütre kasvatamine on nii, nagu oleks päriselt printsess majas. Tütre kasvatamist ei ole elu ette andnud, aga printsess meil nüüd on ja ta on maailmaruumi keskpunkt tõesti.