õpi keeled kanna kübarad

See, kes kunagi raadio leiutas, oskas needsamused asjandused, mis raadiosse hääle toovad, ülitäpselt ära defineerida - raadiolained. Suiti lainetavad raadiosaated meil ikka nii kõvasti, et viie minuti jooksul võib ilma raadiot puudutamata kuulda julgelt nelja keelt. Eesti ja läti keelt mõistagi, lisaks kõikvõimalike aktsentidega inglise keelseid lülitusi  otse taevast lennukitelt ja seekord viskas koguni mingit itaaliakeelset jaama sisse. Raadiosaated võtsin teemaks aga seepärast, et keeltepaabeli seast noppisin nagu kirsimarja üles ka tänase loo pealkirja.

Kuu aega kestnud jalka MM puudutas mind aegade tagant  - üle 30 a tagasi tuli sel ajal viimast kuud suurt kõhtu kanda ja seetõttu said pea kõik mängud ära vaadatud. Sest et mitte midagi muud ei olnud lihtsalt teha  (loe: ei saanud teha). Nüüd saime samalt, toona sündinud lapsukeselt ehedaid jalkaemotsioone otse Prantsusmaalt ja need olid loomulikult ülevoolavad. St, et loomulikult prantslased voolasid seal üle ja teiste lõpmatut eufooriat vaatad ju alati muigega suunurgas.

Prantsusmaa võit

Jah, kõik siin elus on kultuur, nii sport kui töö, nii toit kui ka kõik kaunid kunstid ja selle kõigega siin viimasel ajal kokku puutunud olengi. Tööasjus käisin Hiiumaal. Aga poolel teel näidati mulle imelist kontserdisaali. Ehtne näide, kuidas suurelt unistades sünnivad võimsad ja uskumatud asjad. Miks ei või siis ühe pisikese küla  pisikeses sadamas olla üks äge filharmoonia? Ikka võib - seest suurem kui väljast; pakkumas elamusi hingele ja meeltele. Ja no see merevaatega lava!

Et kui nüüd jällegi töö ja muu elu jõuga üksteisest lahku lüüa, siis Hiiumaa restoran Lest ja Lammas pakkus minu jaoks vähemalt paari-kolme täiesti uudset maitset. Eriti ootasin leedriõie sülti, sest leedriõite (taas)avastamises siinmail tunnen endalgi pisukest süüd. Ootasin miskit värisevat, õrna ja õiepitsilist, aga see oli nagu üks tummine pannacota. Maitse oli siiski väga hõrk, eimittemillegagi võrreldav ja hoopis teistsugune, kui Saaremaa musta leedri õitel. Ei teagi, kas kasutati seal mingit teist liiki leedrit või oli maitse saavutatud väljamaa siirupiga? Teenindajad seal toitudest ei rääkinud ja ega tahtnud pärimisega vaikset idülli rikkudagi. No pagan, kui Hiiumaa leedritel on selline maitse, siis mina küll ei mängi!

Saaremaa pödrakanep

Kuidagi marjane on see tänavune suveke. Ma ei kasvata sõstraid ja puuvilju, nemad seal kuskil ise kasvavad. Nii saab mõne liitrikese kaupa kuuma suve maitseid talveks talletatud. Jällegi pigem iseendale mäletamiseks jätan siia daatumid - esimesed kurgid korjas väike E. 10.juunil ja esimene punane tomat tuli 8.juulil. Tomat ja kurk on ka ju marjad, botaanilises mõttes.

Mere ääres ei olnud aga mitte ühtegi maasikat ega muulukat, need olid olematuks kõrbenud. Pika ja pideva leitsakuga oli mõtet vaid merre ronimisel. Järgmisel pildidl on tõestus, et meite rannas on tõesti rahvast hõredalt. Panoraampildi otsad on küll kokku painutatud, aga tegelikult on nii ühele kui teisele poole mitu kilomeetrit sirget tühja randa. Ja see seal vees ei ole mitte Saaremaa sensatsiooniline karu.

Ühel nädalavahetusel, kui üksinda maal olin, oli mul telefon linna jäänud. See tähendas seda, et ka internetti ei olnud. Hetkeks oli ärevus, et aga mis siis, kui... Ja seejärel kohe mõte, et kuidas me kõik ometi enne elasime, kui isegi lauatelefone ei olnud? Kuid adudes, et koti põhjas on siiski ka üks vana nuppudega ja ilma internetita Nokia, otsustasin, et nii ongi parem. Pärast mõtlesin, et millest kõigest oleks ma ilma jäänud, kui mul oleks nutikas kaasas olnud? Ma ei oleks näinud ööhakul aknast, kuidas meie õuest suur kolmel jalal hüppav rebane läbi kalpsab, ma ei oleks lahendanud ära Maakodu ristsõna, ma ei oleks maja ees pingil lihtsalt niisama istunud ja taevast, puid  ja loojuvat päikest vaadanud, ma ei oleks mõelnud kõiki neid mõtteid ja mul oleks olnud palju lühem uni.  Ühe vana fotoka peaks küll maale päriseks viima, sest ainuke, mida ma kartsin oli see, et äkki juhtub tulema mingi imeline hetk või haruldane nähtus (nt karu, keda juba naaberkülas nähti) ja mul jääb see jäädvustamata. Ei tulnud õnneks.

Lõhn ja lõputu zumin

Üks istumise koht on ikka lemmikum, kui kõik teised kokku.

Ühel pühapäeval astus väike tore sõpruskond meie õuelt läbi. Ringi vaadates ja pärast varju all arbuusi ja kuivatatud õunarõngaid nosides jagunes seltskond kahe erineva ilmavaate esindajateks. Nimelt püüdsin seletada, et küll oli ikka õige tegu 35 aastat sodi korjata, sest vastasel juhul ei oleks meil maakoju ei mööblit, nõusid, lampe, tekstiile ega ka naturaalseid ehitusmaterjale kuskilt võtta olnud. Mõni ainult raputas ja vangutas pead selle jutu peale, teised jällegi said endagi "kollektsioneerimisele"  hea põhjenduse. Äh, eks see kõik pigem üks naljajutt oli.

Tere, sõbrad!

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et terve Kuressaare hingab jällegi ooperi õhku. Ooper algab muidugi kohvikust, aga enne seda vahel ka mõnele stiililehele, seejärel kaubandusse ja mõne ilutegija juurde eksides. Ei mingit glamuuri, pigem iseendale meeleolu tekitamiseks natuke suvist vallatust.

See on lihtsalt fenomen, kuidas meie kohalik rahvas on ooperiusku pööranud! Ja kohe päris kindlasti on paljude kõige lemmikum muusikastiil hoopis miski muu, sest ma ei usu, et need saalitäied rahvast muul ajal klappidest või autoraadiost ainult ooperit kuulavad. Aga ooperipäevad on omaette sündmus ja ooperipäevade fiiling on nö täiskomplekt maailmakultuurist, südasuvest ja tuhandetest justkui ühises vandenõus osalevatest rahulolevatest inimestest. Imelik lause tuli. Aga see ongi ju kirjeldamatu.

Kes meist Bizet ooperi Carmen muusikat ei teaks ja mina olin juba noores eas muusikakoolis käies need meloodiad endale viimse pausi ja pooltoonini pealuu sisse saanud. Kui muidu öeldakse, et esines oma tuntud headuses, siis Shanghai ooperiteatri etendus oli tuntud headusest kindlasti üle. Kui riigis on üle miljardi inimese, siis suurlinna ooperiteatris saavad töötada vaid absoluutsed tipud.

Tundus, et hiinlased (Carmen ei olnud hiinlane:) üllatusid etenduse lõpus päris kõvasti. Ooperi ajal plaksutati püüdlikult õigetes kohtades. Aga lõpus tegi ühe põhjamaa pisikese saare mikrolinnakese telksaali publik äkki sellist kauakestvat möllu, et minu meelest läksid esinejate kitsukesed silmad täiesti ümmarguseks ja nad muudkui kummardasid ja kummardasid. Lõpuks hakkasid nad oma lillekimpe saali loopima ja iga kimbu lennu ajal paisus inimhäälte torm. Trambiti ka, sel hetkel pabistasin tellingute pärast, millel me ligi poolteisttuhandekesi tegelikult asusime. Loodan, et pääsukesed, kes terve etenduse aja lauljatega võidu hõiskasid, lossi ümbert ära ei kolinud.

Me endi ooperipäevade traditsiooniks on kujunenud jätkupidu kodusel terrassil, sest ülevaid emotsioone ei saa lihtsalt kõmdi! ära lõpetada.

Aga maakas jõuab lõpuks ikka maale, kus meil see va remondi-pastoraal pooleli. Veel viimaseid kordi sai kliistripintsli ja tapeedipaanidega võimeldud, palke toonitud ja muud nipet-näpet sätitud. Jäänud on veel vaid koerasabaotsaviimastekarvadeviimasedotsad. Rasvaplekk söögilaua kohal roheliseruudulisel tapeedil on lõpuks seljatatud! Tulevased plekid ja kriimud on juba meie elu.

Pojaga restoranis

Kolletamiskuu

Sel sügisel on Sõrve ikka Sõrve moodi. Kui igal pool mujal olid juba esimesed öökülmad ja minagi linnas auto akende kraapimisega sõna otseses mõttes käe valgeks sain, siis maale pole külmakraadid veel jõudnud. Selle tuvastamiseks ei ole vaja teha meil muud, kui pilk üle tee heita ja vaadata, kas naabrite jorjenid on veel püsti ja värvilised. On.

Sestap tuli mul üle kahe nädala maale tulles kohe lilli kastma hakata. See pole veel mingi uudis, et siin roosid ennast veel oktoobris-novembris lahti veavad ja rõõmsasti jõuludeni värvi näitavad, aga et elulõngad uuesti õitsema hakkasid, on küll midagi uut. Eks nad ise teavad. Petuuniad jt pütililled ootasid ka vett ja lisaks veel sinine floks, saialilled, kuumaasikad. Lehekoristust oli juba enne minu tulekut kõvasti tehtud, aga suurem osa kollasest ja krabisevast  massist väreleb alles puude otsas. Nädalavahetusel me reha ega lehepuhurit kätte ei saanudki, sest venima jäänud väikese toa remont on nüüd tõsiselt päevakorral.

Mehekest oli poes üks purjelaevadega tapeet kõnetanud. Juba paari päeva pärast arvas ta, et ei, see jääb vist ikkagi ära. Sest nagu alati - see, mis meeldib, on just see kõigekõige kallim. Noo, läksin siis minagi poodi seda imetabast seinakatet vaatama ja pagan, see oli lihtsalt kõige ilusam tapeet! Kuigi... miks peab küll minul  selline  loll ja rikutud silm olema, et kirju-mirju tapeedi pealt kõigepealt just seda sõna märgata?! 

Eks meil lapselapsele seletamist tule... Olime otsustanud, et tuba tuleb mereteemaline. Nimelt oli mehekest samas poes paar kuud tagasi ka üks mereteemaline kell kõnetanud ja nüüd tiksubki ta meil maal. Kell siis. Mõnusasti tiksub, unetaktis tiksub. Ja reheahju pealt leidsime esimesel aastal ühe väga vana, purjelaevaga taldriku, mille ilmselt laevapuusepast vanaperemees oma merereisidelt kaasa toonud.

Hakkasin siis peale kastmist lage värvima. Ah ei, kõige enne tegin ju maal hoopis süüa! Laevad toovad Mõntu sadamasse praegu värsket kilu ja räime ja meie vahva sadama, laevade, maade ja meredeomanik lubab külmhoonest sõrulastel oma toidulauale värsket kala võtta. Just võtta, mitte osta. Niisiis räimes siitsamast merest, kartul ja muna naaberkülast ning roheline metslauk tagaaiast. Saaksime naaberkülast ka piima, aga ei ole ju täispiimaga harjunud. Nii et sõira ja kodujuustu tegemised on siin veel ees. Sõira olen poepiimast kunagi teinud - lihtne teha ja mõnus maitsta. Sain hiljuti ühelt kirbukalt maale ka 12 igatsetud teeklaasi. Nüüd ei pea ma seda talust leitud ühteainumast stakani enam nagu vati sees hoidma.

Lae värvimine ei ole üldse tore töö, eriti kui uus soe sein eelmise päeva kütmisest ikka veel nii palju soojust välja annab. Aga tehtud ta sai. Saunakorsten tossas, kuid nii meie kui naabri õue peal oli vaikseks jäänud. Oli mindud soome naabrile appi uuele kuurile sarikaid peale panema. Ja olin mina just oma laealustest kõrgustest alla laskunud, et kolmandat korda ka seinapaneelid üle värvida, kui tuli kutsung - poole tunni pärast talgulauda! Saunast duši alt läbi ja oligi minek sarikapittu! Enne veel fotokaga tiir ümber maja..

Nii hakkavad ükskord kuu ja päike remonditud toa aknast sisse piiluma

Aperitiiviklaasikese juures jõudsime kõik tähtsamad teemad läbi võtta, nagu näiteks kasside hingeelu, presidendid ja presidendikandidaadid meil ning mujal, ehitusmaterjalid ja korraks põikasime koguni lingvistikasse. Ma ei ole suurem sellerisõber, aga talguroa sees oli see üle ootuste hea. Lisaks Britta kook ja veel üks kook ning valitud joogid, millest mina valisin lõpuks vee ja tee. Ning palju anekdoote ja muidujutte.

Koju tulles hakkasin seina värvima ja pärast seda läksin sauna. Oli pikk ja tõhus päev. 

Järgmisel päeval tapeetisime selle va toa ära ja vurasime üksteise sabas linna.