Välismaa ja kodu kallis

Juuli lõpus käisime välismaal balletti vaatamas. Mis pilt teile nüüd silme ette tuli? New York, Viin, Moskva Suur Teater? Ei, see ballett toimus Külasema külaplatsil Muhu saarel, mis ongi saaremaalasele natuke nagu välismaa. Suureks tegi selle etteaste see, et üheks baleriiniks oli meie enda väike E. Nimelt õpetati Muhus ühes lasteaias ümbruskonna lastele kuu aega balletti ja Muhu kohvikute päeval toimus siis ka maailmaesiettekanne. Meie väike suvemuhulane sai sellest osa. Balletti õppida ei olevat muide kuumadel suvepäevadel sugugi lust ja lillepidu olnud. See paar minutikest püüdlikku tantsu oli ikka niiii ilus, hirmus armas, pisut naljakas ja väga roosa kõik.

Külasema andekas järelkasv -  Kauges külas

Kohviku ja üldse päeva tulu läks tulekahjus
kannatanud kohaliku pere toetuseks.

Kolm sõbralikku välismaalast elavad meil õues kuuriseina najal. Ühe nimi on Zilga, teise nimi Somer... midagi ja kolmas on ka viinamari. Selle suve kliima on neile vägagi meeltmööda olnud, küllap neile isegi oma kaugeid soojamaa päritoluga esivanemaid meelde tuletanud. Ega nad külma ka ei karda, väike näpistus teeb nad veelgi suhkrusemaks.

Ma ei öelnudki, et vahepeal oli mul ju puhkus! Plaan oli selline, et esimene nädal tuleb kõvasti selle nimel toimetada, et ülejäänud 10 päeva AINULT puhata ja mitte midagi teha. No ühel hetkel oli juba 10 päeva toimetatud ja TERVE nädal veel puhkamiseks ees. Kuni jäänud oli täpselt üks päev, millest pool sai toimetatud ja teises päeva pooles ei hakanud enam puhkamisega rutiini rikkuma. Aga. Ega need toimetamised siis ebameeldivad olnud - vastupidi!

Alustuseks oli kohe terve ööpäev puhast rõõmu koos meie väikese juntsuga.

Me tegime palju ägedaid asju, aga uus asi oli nukuteater. Suured olid kordamööda nätlejad ja publik, aga väike inimene oli enam vähem kogu aeg näitleja. See käis umbes nii:

Kord, kui mina pealtvaataja olin, toimus nukuteatris miski kutsude dialoog. Taadu häälega kutsu muudkui seletas ja laulis ja hüples. Lapse häälega kutsu vastas vaikselt teise kutsu küsimustele, haukus peenikese häälega ja sibas natuke niisama. Ühel hetkel küsis see taat-kutsu teiselt midagi, aga vastust ei tulnud ega tulnud. Küll aga hakkas taat-kutsu hirmsasti naeru pugistama, peaaegu luksus ja oli suures hädas etenduse jätkamisega. Pärast küsisin, et mis õnnetu koht see teil seal etenduses siis oli? Situatsioon oli selline olnud, et taadu küsis laps-näitlejalt mingi olulise küsimuse ja jäi lapsele sirmi taga otsa vaatama, kes pidi siis lihtsa vastusega etendust jätkama. Aga vastuseks sai ta ainult sügava vaikuse ja umbes niisuguse žesti:

Eks katsu siis välja vingerdada, eriti kui nii hirmsasti naerma ajab. Ja ega lapse üle tohi ju naerda ka. No igatahes läks taadu veider käitumine õnneks tema koera kraesse.

Aga välismaalaste juurde tagasi. Põhja-Ameerika isend, kes meil juba mitu aastat elanud, sai ka lõpuks endale kolm marja selga kasvatatud. Nimeks temal Kännasmustikas ehk kultuurmustikas.

Käisin neid kolme marja aeg ajalt piilumas, kuni lõpuks olidki 2 marja valmis saanud, aga kolmas oli kadunud. Noppisin siis saagi ja asusin peremeest otsima, et saak võrdselt jagada. Üks mustikas rändaski mul juba suhu ja oi-oi-oi, see oli nii hea, et sry, kallis abikaasa, aga teine mari läks ka kibekiiresti sama teed.

Ega ma ei oleks seda hirmsat iseloomutust julgenud vist üles tunnistadagi, aga kui puhkusetoimetustega sinnamaani jõudsin, et kännasmustika ümbruse korralikult ära rohisin, siis leidsin veel kolm marja ja usun, et need jõuavad nüüd mehe põske ka.

Veel marju:

Kui ma Mõntu pargi lähedal põldmarjul käisin, siis ausalt öelda ikka mõtlesin küll, et järgmise puhma seest võib ju karu mulle käppa anda. Noh ja siis ta tuligi ja siis me võitlesime ja tema kaotas.  Tegin karust konservi. Tavaline maaelu, mis teha, vaadake ise:

Võib olla mingi osa mu kirjeldusest oli ka sügavas puhkuseinimese unes nähtud, aga siis ilmselgelt väga väike osa. Aga kindlasti ilmsi oli see, et meil käisid külas väga head sõbrad kaugest Kuressaarest ja koos nendega oligi põnev delikatessi maitsta.

Pidulikuma poole pealt oli puhkuse ajal põhjust meenutada täpselt aastatagust aega, kui olime välismaal ehk siis kaunis Krimmis ja natuke ka Moskvas ja see oli nagu eile.. nagu ka samasugune reis täpselt 36 aastat tagasi ja 11 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi ja neid tuleb veel. Ilmgi andis peaaegu Krimmi kliima välja. Me kodukootud tähistamine taluõue peal oli sümboleid ja tähendusi täis, alates vanaaegsetest teeklaasidest, arbuusist, kunstlilledest peaehtest, piltidest ja lõpetades sellega et ikka needsamad kaks . . . Nooja üks must pärslane ka.

Ja siis! Kolm päeva ajasin ühte tõeliselt haruldast välismaalast taga. Ühel hommikul vaatan köögiaknast välja, et misasja! Koolibri? Lendab flokside kohal ja imeb pika "nokaga" nektarit nagu väike helikopter, kirjud sabasuled uttis. Kuskilt lubjatükikeste vahel hakkas meenuma, et kas ei käinud kunagi meediast läbi, et ühte lillepoodi oli koos lilledega sattunud haruldane liblikas, kes näeb koolibri moodi välja. Tema`p see oligi - päevasuru!

Haarasin telefoni ja ruttu õue filmima. Suru oli ülikiire ja mina panin aegluubis filmima, mis oli viga. Halb kvaliteet tuli. Mõtlesin, et nonii, kelle ma nüüd oma FB tuttavatest profifotograafidest või ajakirjanikest jalule ajan? Aga siis kujutasin ette, kuidas härrased lendavad oma pikkade torudega  50 või mitmesaja km kauguselt kohale, seavad ennast meie kemmergu ette ritta ja Teda ei tulegi. Kusjuures ei tulnudki sel päeval enam.

Siin paremad pildid päevasurust

Järgmisel päeval korra vilksatas ja ega ei olnud aega tervet päeva passida ka, me ju lõpetasime oma remonti (jah, see on nüüd enam vähem valmis, nii palju, kui selleks suveks plaanis oli).

Kolmandal päeval tuli päevasuru jälle ilusasti hommikukohvi ajal kohale ja mina tõttasin jälle filmima. Kõik klappis. Sain filmi ja pildid. Muhelesin ja läksin oma tegemisi tegema, et küll ma õhtul siis vaatan ja imetlen. Film oli tore, pilt oli isegi väga hea, aga miski nagu ei klappinud. See lend oli linnukesel justkui teistmoodi ja pilti uurides ning googeldades selgus, et see oli juba üks teine, täiesti tavaline suru:

Ausalt, mul oli juba täiesti siiamaani nende jahtimisest ja määramisest. Tekkis samasugune lootusetuse tunne, kui ma ükskord otsustasin, et teen need eesti linnud siis endale ükskord selgeks! Sina jeerum, rüdid ja rislad, täksid ja õgijad; emased, isased, noorlinnud, vanad linnud - neid on tuhandeid erinevaid! Minust ikka tõelist loodusehuvilist ei saa, isegi perseiididest nägin vaid ühte äbarikku, kuuvarjutuse ajal oli pilves ja päikesevarjutuse vaatamiseks ei olnud vastavaid vahendeid. Tagatipuks tõi kass hiire tuppa, lasi lahti ja kaotas ära. Ja nii kaks korda.

Ega mul rohkem juttu täna ei olegi, panen siia veel mõned pildid, mis seda mõnusat suve meenutama jäävad.

Sinepikurgid

Pilvede all on välismaa, ilma kelleta me läbi ei saa (35 km Lätini)

Tomatijura, tšilline

Oo, kauaoodatud

Saunajoogid - täitsa kama

🌛🌒🌜🌞🌈✨🌚

Kolletamiskuu

Sel sügisel on Sõrve ikka Sõrve moodi. Kui igal pool mujal olid juba esimesed öökülmad ja minagi linnas auto akende kraapimisega sõna otseses mõttes käe valgeks sain, siis maale pole külmakraadid veel jõudnud. Selle tuvastamiseks ei ole vaja teha meil muud, kui pilk üle tee heita ja vaadata, kas naabrite jorjenid on veel püsti ja värvilised. On.

Sestap tuli mul üle kahe nädala maale tulles kohe lilli kastma hakata. See pole veel mingi uudis, et siin roosid ennast veel oktoobris-novembris lahti veavad ja rõõmsasti jõuludeni värvi näitavad, aga et elulõngad uuesti õitsema hakkasid, on küll midagi uut. Eks nad ise teavad. Petuuniad jt pütililled ootasid ka vett ja lisaks veel sinine floks, saialilled, kuumaasikad. Lehekoristust oli juba enne minu tulekut kõvasti tehtud, aga suurem osa kollasest ja krabisevast  massist väreleb alles puude otsas. Nädalavahetusel me reha ega lehepuhurit kätte ei saanudki, sest venima jäänud väikese toa remont on nüüd tõsiselt päevakorral.

Mehekest oli poes üks purjelaevadega tapeet kõnetanud. Juba paari päeva pärast arvas ta, et ei, see jääb vist ikkagi ära. Sest nagu alati - see, mis meeldib, on just see kõigekõige kallim. Noo, läksin siis minagi poodi seda imetabast seinakatet vaatama ja pagan, see oli lihtsalt kõige ilusam tapeet! Kuigi... miks peab küll minul  selline  loll ja rikutud silm olema, et kirju-mirju tapeedi pealt kõigepealt just seda sõna märgata?! 

Eks meil lapselapsele seletamist tule... Olime otsustanud, et tuba tuleb mereteemaline. Nimelt oli mehekest samas poes paar kuud tagasi ka üks mereteemaline kell kõnetanud ja nüüd tiksubki ta meil maal. Kell siis. Mõnusasti tiksub, unetaktis tiksub. Ja reheahju pealt leidsime esimesel aastal ühe väga vana, purjelaevaga taldriku, mille ilmselt laevapuusepast vanaperemees oma merereisidelt kaasa toonud.

Hakkasin siis peale kastmist lage värvima. Ah ei, kõige enne tegin ju maal hoopis süüa! Laevad toovad Mõntu sadamasse praegu värsket kilu ja räime ja meie vahva sadama, laevade, maade ja meredeomanik lubab külmhoonest sõrulastel oma toidulauale värsket kala võtta. Just võtta, mitte osta. Niisiis räimes siitsamast merest, kartul ja muna naaberkülast ning roheline metslauk tagaaiast. Saaksime naaberkülast ka piima, aga ei ole ju täispiimaga harjunud. Nii et sõira ja kodujuustu tegemised on siin veel ees. Sõira olen poepiimast kunagi teinud - lihtne teha ja mõnus maitsta. Sain hiljuti ühelt kirbukalt maale ka 12 igatsetud teeklaasi. Nüüd ei pea ma seda talust leitud ühteainumast stakani enam nagu vati sees hoidma.

Lae värvimine ei ole üldse tore töö, eriti kui uus soe sein eelmise päeva kütmisest ikka veel nii palju soojust välja annab. Aga tehtud ta sai. Saunakorsten tossas, kuid nii meie kui naabri õue peal oli vaikseks jäänud. Oli mindud soome naabrile appi uuele kuurile sarikaid peale panema. Ja olin mina just oma laealustest kõrgustest alla laskunud, et kolmandat korda ka seinapaneelid üle värvida, kui tuli kutsung - poole tunni pärast talgulauda! Saunast duši alt läbi ja oligi minek sarikapittu! Enne veel fotokaga tiir ümber maja..

Nii hakkavad ükskord kuu ja päike remonditud toa aknast sisse piiluma

Aperitiiviklaasikese juures jõudsime kõik tähtsamad teemad läbi võtta, nagu näiteks kasside hingeelu, presidendid ja presidendikandidaadid meil ning mujal, ehitusmaterjalid ja korraks põikasime koguni lingvistikasse. Ma ei ole suurem sellerisõber, aga talguroa sees oli see üle ootuste hea. Lisaks Britta kook ja veel üks kook ning valitud joogid, millest mina valisin lõpuks vee ja tee. Ning palju anekdoote ja muidujutte.

Koju tulles hakkasin seina värvima ja pärast seda läksin sauna. Oli pikk ja tõhus päev. 

Järgmisel päeval tapeetisime selle va toa ära ja vurasime üksteise sabas linna.

See väike tareke, siinsamas, Linnutee galaktikas.

Selle loo pealkiri pidi esialgu olema: Täna olen ma vihane! Sellise pealkirjaga oleks ma muidugi saanud tohutult palju lugejaid. Aga siis hakkasin mõtlema, et pole mul vaja siia maailmaruumi lahti päästa sellist negatiivsust. Ka kõik need järgmised pealkirja projektid - Tule taevas appi! No mida veel!? ja Aga ma nüüd ütlen! - olid kõik sellised.. noh.. nii..

Astun mina siis nobedalt niiduki järel ja mõtlen, et küll on hea, et meil murutraktorit ei ole. Kõik nädala (töö)mõtted lahustan ma siin niiduki taga sammudes ära. Mõõtsin ära, et üks ots on 50 sammu ja niidutriipusid tuleb maja ümber ka oma 50 tk ära, nii et 2500 sammu ja elu ongi lill. Tegelikult ongi lill, ka ilma nende sammude- ja triipudeta, sest ka nii palju head on viimasel ajal toimunud. Aga võib olla just selle pärast olingi valmis oma teravamad mõtted täna välja käima, et puhkus ja head asjad andsid selleks pealehakkamist.

Siinkohal kirjeldasin ma päris pikalt seda hullu lugu ja veel mõnda lugu ja seletasin, kuidas peaks kõik see maailm üleüldse loodud olema ja mida kõike ma nüüd maailma parandamiseks ette võtan. Siis jõudis kätte saunaaeg ja jutt jäi oma kirglikku järge ootama.

Saunast tulles aga kustutasin kogu selle pinge siit ära, sest oli ta vist koos seebiveega lõpuks lihtsalt minema voolanud. Ja pealegi sai lugu üle õue tulles ju sootuks uue pealkirja. Nimelt kustutasime õuetuled ära ja vaatasime tükk aega tähti. Kaks tükki langesid alla kah. Ja mida ma avastasin - meie tareke on ehitatud täpselt Linnuteega samale joonele! Teadsin ju küll, mis ilmakaarte suunas me maja asub, kuid ilmakaared ei ole ju nii selgelt jutina taevasse joonistatud. Läheks kirjutaks kohe postkastile selle uue aadressi: Linnutee galaktika, planeet Maa, riik Eesti, maakond Saare jne.

Peab muidugi ütlema, et suur eufooria on siin maal nüüd mööda läinud. Enam ei lehvita me igale mööda sõitvale autole, vahel sai tehtud seda koguni kahe käega korraga. Ja ma ei garanteeri, et ma vahel ise samal ajal ühe koha peal üles-alla ei hüpanud. Praegu muigan, et mida võisid mõelda mõned kohalikud, kes siit oma asjatoimetuste pärast päevas 3-4 korda mööda sõitsid. Aga mõtlesid, mis nad mõtlesid - vastu lehvitasid nad alati. Nüüd raatsime siit juba isegi pisut ära käia. Näed, kaluritepäeval käisime, aastapäeval käisime lausa linnas restoranis söömas ja laupäeva õhtul tegime randa pisikese muinastule. Kuigi ka esimesel aastal tegime tulevärki, aga rohkem nagu häda sunnil, sest aastavahetusest oli osa ilutulestikku järele jäänud.

Seekordne muinastuli oli unistuste tuli. Täpselt vee piiril, mõni valge harjaga laisemat sorti üheksas laine lõket servast sisistamas. Üle vee, Sääre majaka juures nägime suurt tuld, aga Lätist lõkkeid ei paistnud. Paistsid kolm Läti majakat ja mõne laeva tuled, peakohal plinkisid lennukid, kukla taga häälitses ajuti mingi lind ja teisel pool välgutas korraks prožektorit ilmselt meie jahimees. Veel paistis suure mere kohal mingi kollakas kuma, kas tõesti Ventspils?

Lõke oli küll kahele, aga mine tea, mine tea.. Pärast pilte vaadates paistis, et lõkkes oli küll vallatuid tulemehikesi, küll pühalikke leegiprouasid.

Kõik siin maal kordub, kuigi igal korduval aastaajal on ka midagi erinevat. Näiteks vahtratel ei ole sel aastal mitte ühtegi seemet. Pole ime ka, sest eelmisel aastal oli neist maapinnal paks pruun vaip ja mäletate, kevadel kahtlustasin ühel hommikul vahtraseemnete ülestõusu, kui nad kõik ühekorraga õue peal püsti tõusid. Siiamaani kisun väikseid vahtraid lillepüttidest ja pragude vahelt välja.

Seeni on vist päris keskmiselt. Meie lähimas kohas on seeni küll, aga meie ei ole siiamaani veel seeneussidest ette jõudnud. Saagid on väiksekesed ja ongi hea. Ühel nädalavahetusel leidsime oma pakumööbli küljest värsked puuseened. Natuke uurimist ja pilt oli selge - soomustorik, värskelt söödav. Ja mitte üksnes söödav, jummala maitsev oli!

Maja taga kasvavad mingid seened veel, aga need näevad sellised välja, et isegi kui öeldaks, et need on söödavad, ma neid süüa vist ei tahaks. On sellised seest tühjad õrnad mullikesed. Kas keegi teab nende nime?

Esimesel kevadel tormituules langenud kastanist tehtud lillekünas kasvavad mul kuumaasikad. Nemad tulid ka meile kogemata, olid jugapuude mullapalli küljes. Need ei mõtlegi vist õitsemist ja kandmist lõpetada.

Mul jääks vist väga palju aega üle, kui kogu aeg midagi juhuslikult ja iseenesest ei tuleks. Näiteks linnas on meil see terrassikekataend, kuhu ilmuvad aeg ajalt igasugused viljad. Kurkide marineerimise võtsingi seekord maal ette, siin ju mädarõigas maa sees, mustsõstralehed põõsal ja vesi kaevus.  Ja hommikuti, kui mina veel unenägude üle imestan (näiteks nägin maal unes, et me ostsime endale veel ühe maakodu ja see ei olnud kõige rõõmsam tunne), ilmub maja ette uus seeneports.

Suve üks tippsündmuseid oli ikkagi see, et meil käisid väärikad külas. Kõik kolm 80+ ja väga vaprad. Ema ja isa on tublid, püüavad igal aastal siin korra ikka ära käia, kuigi kasutavad igapäevaselt läpakat ja vaatavad  internetist mu pilte ja ajaraamatut.

Tädi tuli kõige kaugemalt, tema sõit oli oma 100 km pikk ja pärast sama tee tagasi ka. Kui me kesksuvel tema sünnipäeval käisime, siis olime me selles külas ja selles talus, kust minu helgeimad lapsepõlvemälestused ja maaigatsus just pärit ongi. Seal tunnen ma alati oma mustasilmse vanaema kohalolekut. Mul tekkis hiljem üks kaval plaan ja ma palusin endale vanaema talu seina äärest tükikese floksipõõsast kaasa tuua. Istutasime selle kõik koos meie teiste floksidega sama rea peale. Ilus päev oli ja olgugi, et uus floks on valkjat värvi ja roosa südamikuga, on need nagu rõõmsad silmad ja meenutavad nüüd alati kallite inimeste kohalolekut.

Leeklilli (flokse) on mu kollektsioonis nüüd kuute värvi. Kaks värvi - oranž ja helelilla on veel puudu, siis rohkem pole vaja ja ei mahu ka.

Linnas heitis meie Valge Klaar kõik õunad ühekorraga maha ja seekord tõime me need metssigade söötmisplatsile. Eks käi seal kährikuid, kitsi, hirvi ja rebaseid ka. Olen proovinud teha neist õuntest mahla, ka pooltoorestena, aga ei ole hea mahl. Ja palju sa seda moosigi teed. Ära kaubelda õnnestus ainult 3 ämbritäit, kõigil uputab. Maal on ka üks vana kõverik õunapuu, sellelt raputasin samuti õunu alla ja viisime kärudega teiselegi söötmisplatsile. Las siis maiustavad seal ja ehk ei tule õuemuru ümber pöörama.

Nii need päevad siin maal kulgevad. Veel on soe ja päikest on jälle palju olnud. Mis tähendab seda, et majapalgid on soojad, niiskust ei ole ja kütta ei ole vaja. Tõeline vaikelu. Ületee naabrid tõid meile siniste õitega ürti, et olevat hea teetaim. Olime juba paar korda teed teinud, kui taipasin lõpuks küsida, et mis tee see siis õieti on - ei ole piparmünt, ei ole meliss, aga justkui midagi sinna kanti maitsega. Vastust ei oleks ma elu sees osanud ära arvata - Moldaavia tondipea! Kui tee on vaid õitest tehtud, siis olevat see tassis ilus sinine. Seda peab küll proovima kasvatada.

Kass võib meil päevade viisi kuskil magada või siis tilbendab jalgade ümber, aga kui hakkame linna poole sättima ja kui me aegsasti   e n n e asjade pakkima hakkamist toauksi kinni ei pane, kaob ta jäljetult. Viimati nii juhtuski. Meie hüüdsime kahel häälel kassi, aga kohale tuli hoopis soome naaber. Muretses temagi, et kus see teie kissa Robby siis jälle läinud on? Nende majas oli mõni aeg tagasi üks suvekülaline ja kui see õues kohvi jõi, ehmatas ta ära, et mis loom see nüüd küll õue peale tulnud on - kassi näoga, aga puudli kehaga!? Ikka meie Robby, kes see muu. Meie Robbyl oli muide ka lumivalge kaksikvend ja vot see valge oli tõesti peale pügamist nagu puudlikene. Kahekesi koos olid nad aga lihtsalt võrr-ra-tud, kuid valge lumepall Bobby on kahjuks juba mitu aastat vikerkaare taga. . .

Järgmiste piltide pelkirjadeks on "Leia kass" ja "Solvunud kass, kes üles leiti ja keda linna viiakse".

Järgmine või ülejärgmine postitus kannab pealkirja: Minu esimene miljon. Jah, minust on saamas miljonär. Kogunud olen seda miljonit 3 aastat ja 4 kuud ja seda kõike vaid blogides. Viimased kümned ja sajad tuhanded on tulnud juba õige kiiresti.

€ $ £

∞