Kolletamiskuu

Sel sügisel on Sõrve ikka Sõrve moodi. Kui igal pool mujal olid juba esimesed öökülmad ja minagi linnas auto akende kraapimisega sõna otseses mõttes käe valgeks sain, siis maale pole külmakraadid veel jõudnud. Selle tuvastamiseks ei ole vaja teha meil muud, kui pilk üle tee heita ja vaadata, kas naabrite jorjenid on veel püsti ja värvilised. On.

Sestap tuli mul üle kahe nädala maale tulles kohe lilli kastma hakata. See pole veel mingi uudis, et siin roosid ennast veel oktoobris-novembris lahti veavad ja rõõmsasti jõuludeni värvi näitavad, aga et elulõngad uuesti õitsema hakkasid, on küll midagi uut. Eks nad ise teavad. Petuuniad jt pütililled ootasid ka vett ja lisaks veel sinine floks, saialilled, kuumaasikad. Lehekoristust oli juba enne minu tulekut kõvasti tehtud, aga suurem osa kollasest ja krabisevast  massist väreleb alles puude otsas. Nädalavahetusel me reha ega lehepuhurit kätte ei saanudki, sest venima jäänud väikese toa remont on nüüd tõsiselt päevakorral.

Mehekest oli poes üks purjelaevadega tapeet kõnetanud. Juba paari päeva pärast arvas ta, et ei, see jääb vist ikkagi ära. Sest nagu alati - see, mis meeldib, on just see kõigekõige kallim. Noo, läksin siis minagi poodi seda imetabast seinakatet vaatama ja pagan, see oli lihtsalt kõige ilusam tapeet! Kuigi... miks peab küll minul  selline  loll ja rikutud silm olema, et kirju-mirju tapeedi pealt kõigepealt just seda sõna märgata?! 

Eks meil lapselapsele seletamist tule... Olime otsustanud, et tuba tuleb mereteemaline. Nimelt oli mehekest samas poes paar kuud tagasi ka üks mereteemaline kell kõnetanud ja nüüd tiksubki ta meil maal. Kell siis. Mõnusasti tiksub, unetaktis tiksub. Ja reheahju pealt leidsime esimesel aastal ühe väga vana, purjelaevaga taldriku, mille ilmselt laevapuusepast vanaperemees oma merereisidelt kaasa toonud.

Hakkasin siis peale kastmist lage värvima. Ah ei, kõige enne tegin ju maal hoopis süüa! Laevad toovad Mõntu sadamasse praegu värsket kilu ja räime ja meie vahva sadama, laevade, maade ja meredeomanik lubab külmhoonest sõrulastel oma toidulauale värsket kala võtta. Just võtta, mitte osta. Niisiis räimes siitsamast merest, kartul ja muna naaberkülast ning roheline metslauk tagaaiast. Saaksime naaberkülast ka piima, aga ei ole ju täispiimaga harjunud. Nii et sõira ja kodujuustu tegemised on siin veel ees. Sõira olen poepiimast kunagi teinud - lihtne teha ja mõnus maitsta. Sain hiljuti ühelt kirbukalt maale ka 12 igatsetud teeklaasi. Nüüd ei pea ma seda talust leitud ühteainumast stakani enam nagu vati sees hoidma.

Lae värvimine ei ole üldse tore töö, eriti kui uus soe sein eelmise päeva kütmisest ikka veel nii palju soojust välja annab. Aga tehtud ta sai. Saunakorsten tossas, kuid nii meie kui naabri õue peal oli vaikseks jäänud. Oli mindud soome naabrile appi uuele kuurile sarikaid peale panema. Ja olin mina just oma laealustest kõrgustest alla laskunud, et kolmandat korda ka seinapaneelid üle värvida, kui tuli kutsung - poole tunni pärast talgulauda! Saunast duši alt läbi ja oligi minek sarikapittu! Enne veel fotokaga tiir ümber maja..

Nii hakkavad ükskord kuu ja päike remonditud toa aknast sisse piiluma

Aperitiiviklaasikese juures jõudsime kõik tähtsamad teemad läbi võtta, nagu näiteks kasside hingeelu, presidendid ja presidendikandidaadid meil ning mujal, ehitusmaterjalid ja korraks põikasime koguni lingvistikasse. Ma ei ole suurem sellerisõber, aga talguroa sees oli see üle ootuste hea. Lisaks Britta kook ja veel üks kook ning valitud joogid, millest mina valisin lõpuks vee ja tee. Ning palju anekdoote ja muidujutte.

Koju tulles hakkasin seina värvima ja pärast seda läksin sauna. Oli pikk ja tõhus päev. 

Järgmisel päeval tapeetisime selle va toa ära ja vurasime üksteise sabas linna.

Loodus ja muud leiud

See on ikka nii hea mõte küsida endalt - kas sa tahaksid, et järgmised 30 aastat su elus oleksid täpselt samasugused, nagu on su praegune elu? Ja kui ei taha, siis VÕTA OTSEKOHE MIDAGI ETTE! Ei ole olemas sellist asja, et kunagi hakkan elama, keegi teeb mu õnnelikuks või mitte midagi ei ole võimalik teha. Aga kui oled praegu rahul, siis pakub iga väiksemgi asi rõõmu ja rasketest asjadest saab kergemini üle.

Meil on või õigemini olid tee ääres tõeliselt vanad ja lääpas ploomipuud. Suurem osa võeti neist maha, mõned kõverikud ootasid veel oma saatust. Õnneks mäletas naaber, et nende puude otsas olevat kunagi eriti magusad r o h e l i s e d ploomid kasvanud. Selle peale ei oleks ise tulnudki, roheline ploom on ju tavaliselt ikka toores ploom. Tegingi siis puude all õhtul väikese silmaterituse (rohelises lehestikus rohelised viljad!). Valguse poole küündivatest ladvatuttidest sain erilise abivahendiga mõned kätte ka. Ja ma ütlen - need ei ole ploomid, vaid on suhkrupommid! Nüüd pean välja nuputama, kuidas allesjäänud puid noorendada ja päästa.

Laupäeval oli plaanis mõnda kaugemasse metsatukka kiigata. Siinkandis on üks ilus mets, kus kõik viitab seenerohkusele. Aga juba kolmandat sügist ei ole me sellest metsast seeni leidnud. Miks nad seal ei kasva? Mõned kilomeetrid eemal aga - palun väga! 

Põdramokad. Jätsime loomulikult metsa.

Puravikud. Tõime kaasa. Koos tigudega.

Ilus ripsmeline maatäht. Tuli kaasa pildi näol.

Ja siis äkki!!!

Palja maa peal, nagu taevast alla sadanud. Ei auku ega sigade songermaad. MIIN!

Kuulsin oma targalt vennalt isegi sellisest võimalusest, et ägedas lahingus võis laskemoon langedes puuharudesse kinni jääda ja kui puu kasvab, siis puistab ta oma kaaslase ühel hetkel maapinnale. Teine võimalus on, et keegi kandis selle siia. Aga kes julgeks?

Nende ridade kirjutamise ajal tuli telekast film 1944. Siin metsades on küll vahel selline tunne, et võid sattuda ajanihkesse ja järgmise seljendiku taga nad seal oma kaevikutes istuvadki. . . Mina igatahes ei imestaks. Kohalik rahvasuu räägib, et just täpselt selliseid seiku siinkandis nähtud ongi. 

Pommigrupp oli juhuslikult Saaremaal. Ei saa ikka loota, et need digirakendused sulle hiljem kogu info ette kannavad. Panin nimelt miini juures GPS-i sisse ja teadsin ka, et Googles on kaart, mis su käigud pärast ette näitab. Ja kuigi see kaart näitas sekundilise täpsusega punaseid täppe, kus ma kükitanud olin, ei näidanud ta neid punkte numbriliste koordinaatidena. Mitme seletamise peale leidis pommigrupp sõjamoona siiski üles ja nagu hiljem kohalikust lehest lugesin - hävitas selle kohapeal.

Peale värske sirmikusnitšli söömist hakkasin ülejäänud seeni puhastama, seejärel neid marineerima ja seejärel viskasin veel 9 purki õunamoosi valmis teha. Et ikka veel rohkem aega läheks ja veel keerulisem oleks, tegin selle moosi karamellilisandiga. Näha on, et pärast sellist maratonvekkimist valmistoodangust enam pilte teha ei jõudnudki.

Seda märkasime enne uinumist küll, et kass on kadunud. Lae alt ei osanud kohe nagu otsidagi. Oli teine avastanud, et uus soemüür on küllaltki lai ja et sealt on hea väikeste inimeste toimetamist jälgida.

Kakk Walter

Pühapäeval läksime kalale. Sadamakai serv oli täies pikkuses kormorane täis ja samas kõrval lossutasid betooni peal suured kalakajakad. Mees ei tahtnud vist minu suurt hasarti rikkuda, kuid ütles siiski vaikselt omaette: mnjaa, kui siin meres kala oleks, siis n e e d ei istuks praegu seal kai peal reas. No loogiline ju. Aga me proovisime ikka.

Ka pühapäev sai lõunasse ja linnas ootasid hoovi peale toodud talvepuud. Küll nad selle 30 aasta jooksul, mil me ikka samamoodi edasi elada tahaksime, ka rohkem mugavaid ja odavaid kütmis- jmt lahendusi välja mõtlevad. No näiteks sellise vedeliku või pulbri, mille valad ahjus puusülemile peale ja see muudkui põleb ja põleb ja põleb terve talve läbi. Oojaa, ma tean, et lihtsa energia saamine on maailma suurimaid ülesandeid, aga on ka varem siin ilmas igasuguseid asju leiutatud.

Valge liblika tiivalöögist maa värises teispool planeeti

No pole sõnu! Kas ma pean nendele sigadele lõpuks veel äitäh ütlema? Ma ei hakkaks ju oma väärtuslikel vabadel päevadel mitte mingi hinna eest korjama mingeid ribulaid marju. Aga hirm on see, mis araks teeb. Et kui need marjad siin juba ripuvad, siis tahab metsik siga neid ka süüa. Nohja ühtlasi siis ka meie õuemuru  vundamendini ümber pöörata. Ja kust need marjad siia üldse tulid? Varem küll neid ei olnud. Jällegi ma pean ennast kordama - laiskus on vahel üks ütlemata kasulik asi. Korralik aiapidaja oleks juba 3 a tagasi vana vaarikapuhma ära likvideerinud, aga mina... Sellelt tuustilt sellist saaki  ei oleks oodanud. Eieieiei, mitte mingeid ämbritäisi! Minu jaoks on juba liiter korralik saak. Kotike või kaks sügavkülma, kausike patuvabade pühapäevapannkookide peale. Viimastest mõistagi ju pilti pole, kes oleks jõudnud..

Piltidega on aga nii, et need hakkavad nüüd jällegi väheke parema kvaliteediga olema. Ostsin edeva telefoni. Just kaamera pärast. Küll ma selle peegelkaamera ka ükskord korda teha lasen, aga oh mis telemoon ikka, nagu meie väike E. titena ütles. No eks ma teist õpin veel ja esialgu hullan niisama erinevate rakendustega. No näiteks teen 360* pilte. Eemalt võib päris naljakas vaadata olla - keegi tiirutab kael õieli ümber taimede või liblikate. Luban, et Mõntu sadamas kailt merre ei jaluta, Stebeli patareisse ei kuku ja Sörve majakat pikali ei jookse.

Internetti ei tasu ikka uskuda. Et liblikad armastavad banaani ja tulevad kõik karjakaupa banaani koore peale sööma ja siis on nii ilus vaadata. Kui mitu korda ma üles kirjutasin - banaan kaasa! Kui mitu korda mul see banaan ostmata ununes! Kui mitu korda see ostetud banaan linna jäi! Kui mitu korda ma kodakondsetel banaani koori ära visata ei lubanud, kuni lõpuks õnnestuski liblikapüünis üles seada. No ma ei tea, kui need on liblikad, siis mina olen printsess Diana.

Aga liblikatele meeldib metsikult aedvaak. Kuna see edev telefon elab sageli oma elu ja paneb ise filme kokku (lisades ka muusika, jessas küll!), siis mine sa tea, äkki näemegi suve lõpuks dok-i "Liblika eelviimane tiivalöök Sörve päikese all".

Aga üks jama on selle telefoniga ka. Ta nimelt pildistab ja filmib häälkäskluste peale. Pildistamiseks on neli erinevat sõna, aga mulle tuleb kiires olukorras ikka see "Cheese!" esimesena meelde. Nojah, aga meie kassloomal on ka ju mitu nime. Robby on tal passijärgne nimi, aga kõik võimalikud kiiiiiis-kiisid ja kiss-kiiiiisid on ju ka. Nii siis oligi, et mina silitan kassi, aga taskus midagi plõksib. Vaatan - uusi sõnumeid ei ole.. Helid ei ole ju ka veel selged kõik. Ja pärast vaatan, et ports musti pilte telefonis. Nii kui mina kiiiiisu ütlen, nii tema pildistab! Mis siis nüüd teha, paneks kassile Juust nimeks või? Aga kuidas ma talle selgeks teen, et kuule kass, so nimi on nüüd Juust.

Vaarikapuhmastes oligi see pildistamise funktsioon täiesti a-sen-da-ma-tu. Ma olen ikka öelnud, et inimesel peaks kolm kätt olema. Nüüd ei ole seda vähemalt pildistades ja filmides vaja. Siinkohal tunnistan üles, et olen varem mõnd longus taime käega kõrgemal hoides ka ninaga pildistanud.

Lõvipoiss Juust tegi ka muidugi oma elurekordi ja püüdis ühe päeva ja öö jooksul 3 hiirt! Koos ühe lõpnud nahkhiirega läksid need kõik sipelgapessa. See on ju teada, et kassid toovad oma saagi kas trepi või voodi ette. Aga meile oli üks hiir pandud ukse ette küll, kuid sissepoole. Et kui me õhtul saunast tulime, siis oli see rehetoast püütud isend uksematil ootamas. Hea, et laiaks ei . . . Welcome to Hiirland!

Saaremaa on praegu üritustest pungil. Õnneks toob mõni üritus  armsaid inimesi meiegi õuele, see nädalavahetus oli tsiklirahva päralt. Nii vuras kallil laupäeval õuele veel kallim tädipoeg ja tõesti - nii ammu (või kas üldse?) ei olnud me lihtsalt istunud, jutustanud, koffetanud. Ükskõik, mis elus ka ette ei tule, juured on need, mis alati tuge annavad ...

Sulle, M:)

Ja nii armsasti oskab ainult eluaegne raadiomees meie onnikese kohta öelda, kui küsisin temalt, et noh, kas on Uie moodi ka natuke (meie vanavanemate talu). Ütles, et see on ju rohkem Uie moodi, kui Uie ise on. Ja veel - mo meelest oleme me ikka need, kes me olime ja ei ole mitte karvavõrdki muutunud. Aa, no ok, karva pikkuse osas  oleme siiski väga erinevaid teid läinud.



Suguselts teab, et lapsepõlve pildil on Vol2 ka.
Tuleb aeg, teeme selle ka ära:)))

 

Tsaupakaa!