Flokside aeg

Puhkus läheb lennates. Aga ärge püüdke mõistatada, kus ma parajasti olen, kas linnas või maal, sest ma ei tea seda pikemalt ise ka ette. Tänasel vihmapäeval on paras aeg ajaraamat ette võtta. Jutuainet jällegi vähe, pilte aga nii palju, et tuli mõned omavahel paarikaupa kokku panna. 

Kõigepealt hüvitan ühe vana auvõla. Nimelt jõudsid Eesti blogikonkursi auhinnad ka lõpuks linnast maale ja tõeliselt ilus diplooom  leidis oma koha sauna eesruumi seinal, teiste hobisaavutusi kinnitavate tõendite kõrval.

Aitäh korraldajatele ja sponsoritele!

Ühte mõnusat vihmapinki olen ma juba algusest peale maja ette igatsenud. Õigemini juba lapsest saati, sest vanaema-vanaisa maja ees oli meil ka ju selline koht. Korralik vihmasadu oli vanasti talus vast ainuke põhjus, kui võis päise päeva ajal korraks maha istuda. Siis võeti  pea kohalt seina pealt  kuivatatud kala ja söödi seda koos musta leiva kääruga, millele vahel ka soolavõid peale määriti. Aeti juttu. Ja ennustati, millal vihm üle läheb. Vanarahval ei olnud mingit internetti, riigi ilmateenistust või Yr.no-d vaja, nemad oskasid taevast vaadates ise ilma ennustada. Kui taevas oli "searasvas", siis hakkas peagi sadama. Kui lompidel olid mullid peal, siis sadas kolm päeva järjest. Kui päike läks punades looja, siis hakkas ilm muutuma - läks külmaks või hoopis tormiseks. Jne.

Proovisime maja ees küll tavalist pinki, küll tugitoole, aga need ei olnud ikka ühed õiged asjad. Sestap võeti ette tõsisema pingi ehitus. Vastav puuharu oli metsaservas  tuule poolt aegsasti langetatud ja korralikud kaseplangud olid samuti juba ammugi oma parimat rakendust ootamas. Ja kes veel, kui mitte majakass, oleks parim tööde ülevaataja ja testija olnud!

Üks jalg ei tahtnud kuidagi pingile ära mahtuda. Niiviisi lonkas ta lõpuni välja:)

Tuku tuli õhtupäikese käes peale küll ja mitte ainult kassil.

Samal ajal ehitasin mina esikule uut ajutist põrandat. See võttis aega umbes 10 minutit. Ajutine on see põrand täpselt nii kaua, kuni põhjalikum remondijärg esikuni jõuab. Aga kiiret ei ole selle kiire asjaga mitte kui kuhugi.

Tubli 3 m tugevat perepinki, katteks vanaema Linda kootud villased vaibad:)

Kohe esimesel maaloldud ööl käisid meil külalised. Kahjuks odekolonnide lõhnad enam ei aita. Nüüd on meil uus moodus - häälpeleti ja juba nädal aega on see hästi toiminud. Häälpeletiks on raadio välikempsus, kanaliks kõige valjemad lätikeelsed jutud ja laulud. Oli ka põhjust minna ja oma valge ristiku seemnesaak ära korjata. Näis, kas hakkab sigaduste koha peal kasvama ka?

Suured lemmikud floksid õitsevad ja lõhnavad praegu ennastunustavalt. Esimesed hakkavad juba närbuma, viimased alles avanevad. Praegu on viis värvi esindatud, aga ega see sellega jää, 3-4 värvi on soovide nimekirjas veel. See suur roosa floksipõõsas on eriti südamelähedane. Päästsin ta ju esimesel aastal džunglist. Lillel oli vaid kolm õrna varrekest ja juurikas pealt paksult sammaldunud.

Esimesel suvel algas meil kohe kaevu tagant pime ja peaaegu läbipääsmatu tihnik. Teadsime, et seal kuskil on vanad ploomipuud ja kolm suurt kuuske. Need kõik tundusid olevat nii kaugel! Suve jooksul kord-paar võtsin ette tõelise džungliretke. Selleks varustasin ennast pikkade kummikute-, kileka-, kinnaste- ja matšeetega. Tundsin ennast täpselt sama otsustavalt ja "julgelt", kui tegelane Jorh filmis Siin me oleme, kui ta oma kallist kaasat lakast päästma läks.

Süda põksus sees, kui ettevaatlikult sammhaaval edasi rühkisin. Kartsin ju ühel hetkel vana kuldiga tõtt vahtida. Nüüd ei suuda ära imestada, et kuuskedeni on ainult mõnikümmend sammu ja lisaks veel kaks korda samapalju maad on taluperemees võsast puhastanud. Ainult niitmise- ja trimmerdamisega ei jõua me väga hästi järele, aga küll kunagi sedagi jõuab. Siis, kui maja juures hädalisemad toimetused tehtud. Kusjuures me ei aja mingit viimasepeal disaini ja autentsust taga. Peaasi, et elamine oleks soe, mugav ja ohutu.
Veel ei ole mul ka head pilti, mis laiendatud õueala mõõtmed edasi annaks. Selleks pean head, madalat päikesevalgust ootama, millist just sügisel trehvata võibki.

Kõige suuremal kuusel kolm latva

Mere ääres oli seekord ilu kõrval ka natuke valu. Juba eemalt nägin seal lebavat hüljest. Loomulikult loopisin sinnapoole igaks juhuks kivikesi. Oma vennalt sain uue teadusuudise teada, et hülge uni kestvat vaid 5 sekundit. Aga Looduskalendri veebikaamerast hüljeste kolooniat vaadates, ei tundu küll, et nad iga 5 sekundi järel ärkaksid. Ilmselt nad ei viitsi lihtsalt ärgates iga kord liigutada. Kuid see hülgekene ei ärganud enam kunagi, vaid lained liigutasid teda. Looduslik valik.

Liiv-merisinep ja kassitapp

Meie lähedal seenemetsas on üks vana taluaseme koht. Ei ole seal enam isegi varemeid ega midagi muud, mis selgelt endisele elupaigale viitaks. Vaid kõrged puud. Kuid päikselisemate kohtade peal kasvab siiski natuke vaarikaid ja nõgeseid. Metssead on seal maa seest välja ajanud põlenud pliiditelliseid ja vahel mõne koduse asja. Kunagi leidsin sealt lusika, seekord paar pudelit ja hambapasta tuubi. Järjekordse hobuseraua ja padruni leidsin oma maa pealt. Väiksemat sõjamoona leidub meil ühe kindla koha peal - oli see järelikult strateegiliselt parim paik tuld anda.

Seenesaak oli keskmine. Kunagi ju ei tea, kas esimene saak jääb viimaseks või kipub pärast veel vannitäisi lisaks tulema. Sestap sai vähesed seened sihtotstarbeliselt marineeritud - ikka jõululauale. Vannitäite korjamisest püüame muidugi hoiduda, 2 ämbritäit on mõistlik piir.

Kui juba toidu peale jutt läks, siis mõnest maa hitist ikka pilte ka. Poekraam on maa toidulaual selges vähemuses. Kuidagi need kohalikud produktid kõik meieni tee leiavad - kurgid-tomatid, küüslauk-sibul, liha-kala, munad, kartul-porgand, sibul-till, marjad-seened jne. Ühel õhtul tegime BBQ kana ja sinna juurde proovisime endatehtud naturaalset Valge Klaari siidrit, mille pudel oli ligi 3 aastat juba külmkapis ruumi võtnud.

Puhkuse alguses oli nii palju toimetamist, et sõime kolm päeva ühte ja sama suppi. Neljandal päeval oli seega paslik teha üks korralik munakaste. Ma ei osanud arvatagi, et see toit oma lõhna ja maitsega nii palju vanu lugusid meelde tuua võib ja vaat et meeleliigutuse tekitab.

Munavalgetest tahtsin õhtul Pavlova torti teha. Mis siis, et seda elus enne teinud ei olnud ja ega gaasiahjugagi just parimaid kogemusi võtta polnud. Pavlova-tegu jäi nõuks, sest küpsetuspaberit ei olnud. Vahukoort või kohupiima ka ei olnud. Mõtlesin, et teen siis mingit muud kooki, sest peotäis kirsse, kuumaasikaid ja punaseid sõstraid oli olemas. Kuid küpsetuspaberit ikkagi ju ei olnud. Olid aga muffini vormid. See, mis lõpuks välja tuli, oli midagi suurte vahukommide taolist, millel vaniljekreem ja marjad peal.

Veel natuke läheb aega sellega, kuni saame ka oma vaimutoidu ehk raamatud maale ära viia. Sel aastal peaksime ühe väikese toa korda saama, siis on meil lõpuks magamistuba olemas. Ja suurest toast saab nagu päriselt ka suur tuba. Ning ükskord algab aega, mil mingit hädalist tööd enam pooleli ei ole ja saab ainult olla ja kulgeda ja mittemidagi teha. Peaasi on seda ise ka uskuda.

Valge liblika tiivalöögist maa värises teispool planeeti

No pole sõnu! Kas ma pean nendele sigadele lõpuks veel äitäh ütlema? Ma ei hakkaks ju oma väärtuslikel vabadel päevadel mitte mingi hinna eest korjama mingeid ribulaid marju. Aga hirm on see, mis araks teeb. Et kui need marjad siin juba ripuvad, siis tahab metsik siga neid ka süüa. Nohja ühtlasi siis ka meie õuemuru  vundamendini ümber pöörata. Ja kust need marjad siia üldse tulid? Varem küll neid ei olnud. Jällegi ma pean ennast kordama - laiskus on vahel üks ütlemata kasulik asi. Korralik aiapidaja oleks juba 3 a tagasi vana vaarikapuhma ära likvideerinud, aga mina... Sellelt tuustilt sellist saaki  ei oleks oodanud. Eieieiei, mitte mingeid ämbritäisi! Minu jaoks on juba liiter korralik saak. Kotike või kaks sügavkülma, kausike patuvabade pühapäevapannkookide peale. Viimastest mõistagi ju pilti pole, kes oleks jõudnud..

Piltidega on aga nii, et need hakkavad nüüd jällegi väheke parema kvaliteediga olema. Ostsin edeva telefoni. Just kaamera pärast. Küll ma selle peegelkaamera ka ükskord korda teha lasen, aga oh mis telemoon ikka, nagu meie väike E. titena ütles. No eks ma teist õpin veel ja esialgu hullan niisama erinevate rakendustega. No näiteks teen 360* pilte. Eemalt võib päris naljakas vaadata olla - keegi tiirutab kael õieli ümber taimede või liblikate. Luban, et Mõntu sadamas kailt merre ei jaluta, Stebeli patareisse ei kuku ja Sörve majakat pikali ei jookse.

Internetti ei tasu ikka uskuda. Et liblikad armastavad banaani ja tulevad kõik karjakaupa banaani koore peale sööma ja siis on nii ilus vaadata. Kui mitu korda ma üles kirjutasin - banaan kaasa! Kui mitu korda mul see banaan ostmata ununes! Kui mitu korda see ostetud banaan linna jäi! Kui mitu korda ma kodakondsetel banaani koori ära visata ei lubanud, kuni lõpuks õnnestuski liblikapüünis üles seada. No ma ei tea, kui need on liblikad, siis mina olen printsess Diana.

Aga liblikatele meeldib metsikult aedvaak. Kuna see edev telefon elab sageli oma elu ja paneb ise filme kokku (lisades ka muusika, jessas küll!), siis mine sa tea, äkki näemegi suve lõpuks dok-i "Liblika eelviimane tiivalöök Sörve päikese all".

Aga üks jama on selle telefoniga ka. Ta nimelt pildistab ja filmib häälkäskluste peale. Pildistamiseks on neli erinevat sõna, aga mulle tuleb kiires olukorras ikka see "Cheese!" esimesena meelde. Nojah, aga meie kassloomal on ka ju mitu nime. Robby on tal passijärgne nimi, aga kõik võimalikud kiiiiiis-kiisid ja kiss-kiiiiisid on ju ka. Nii siis oligi, et mina silitan kassi, aga taskus midagi plõksib. Vaatan - uusi sõnumeid ei ole.. Helid ei ole ju ka veel selged kõik. Ja pärast vaatan, et ports musti pilte telefonis. Nii kui mina kiiiiisu ütlen, nii tema pildistab! Mis siis nüüd teha, paneks kassile Juust nimeks või? Aga kuidas ma talle selgeks teen, et kuule kass, so nimi on nüüd Juust.

Vaarikapuhmastes oligi see pildistamise funktsioon täiesti a-sen-da-ma-tu. Ma olen ikka öelnud, et inimesel peaks kolm kätt olema. Nüüd ei ole seda vähemalt pildistades ja filmides vaja. Siinkohal tunnistan üles, et olen varem mõnd longus taime käega kõrgemal hoides ka ninaga pildistanud.

Lõvipoiss Juust tegi ka muidugi oma elurekordi ja püüdis ühe päeva ja öö jooksul 3 hiirt! Koos ühe lõpnud nahkhiirega läksid need kõik sipelgapessa. See on ju teada, et kassid toovad oma saagi kas trepi või voodi ette. Aga meile oli üks hiir pandud ukse ette küll, kuid sissepoole. Et kui me õhtul saunast tulime, siis oli see rehetoast püütud isend uksematil ootamas. Hea, et laiaks ei . . . Welcome to Hiirland!

Saaremaa on praegu üritustest pungil. Õnneks toob mõni üritus  armsaid inimesi meiegi õuele, see nädalavahetus oli tsiklirahva päralt. Nii vuras kallil laupäeval õuele veel kallim tädipoeg ja tõesti - nii ammu (või kas üldse?) ei olnud me lihtsalt istunud, jutustanud, koffetanud. Ükskõik, mis elus ka ette ei tule, juured on need, mis alati tuge annavad ...

Sulle, M:)

Ja nii armsasti oskab ainult eluaegne raadiomees meie onnikese kohta öelda, kui küsisin temalt, et noh, kas on Uie moodi ka natuke (meie vanavanemate talu). Ütles, et see on ju rohkem Uie moodi, kui Uie ise on. Ja veel - mo meelest oleme me ikka need, kes me olime ja ei ole mitte karvavõrdki muutunud. Aa, no ok, karva pikkuse osas  oleme siiski väga erinevaid teid läinud.



Suguselts teab, et lapsepõlve pildil on Vol2 ka.
Tuleb aeg, teeme selle ka ära:)))

 

Tsaupakaa!