Sügisesse

Vahepeal oli tunne, et  suvi ei lähegi enam ära. Kuigi meile anti sel aastal üks pikk ja täiuslik suvi, oli jaheduse saabudes ikkagi tunne, et nähhhh, oleks ju võinud veel natuke aega soe olla.

Mul oli sünnipäev. Sellest on varsti juba paar nädalat möödas, aga seekordne sünnipäev oli unustamatu, kirglik, privaatne, tuline ja hingemattev. Kuid kõigest siiski järjekorras.

Ka sel aastal käisime muinastulede ööl. Läksime mere äärde ja nagu alati, lugesime tulukesed kokku - Sääre tipus 2 suurt lõket, Mõntu poole vaadates veel üks suur lõke, üle mere oli ka vist üks. Lisaks loojunud päikese kuma, täiskuu pilve taga ja ühe väga aeglaselt liikuva reisilaeva tuled. Ja veel - meie oma jalge ees, veepiiril, ilus roosa õueküünal leeki vabistamas. Vehkisime telefoniga Sääre poole ja sealt vilgutati vastu - ka sõbrad olid kohal, nii nagu igal aastal.

Muinastulede öö

Meie seekord lõket ei teinud, aga saatsime taeva poole ühe väikese ilutulestiku, mis aastavahetusest üle oli jäänud. Nii et meil oli hoopis muinassädemete öö. Seepeale tuli vee äärde roosat küünalt kohendama noormees, kes rääkis, et neil on muinastulede ööl oma tüdrukuga aastapäev ja sel puhul on nad alati telkimas-grillimas käinud. Meie ilutulestiku üle oli neil eriti hea meel ja meil omakorda oli veel rohkem hea meel.

Muinassädemed 

Austerserviku pakud kasvatasid saaki suve läbi ja seda ka kuival ajal. Peremees käis mitmeid kordi kalarannas ja lisaks heale-paremale suupoolisele sai ta näha ka mitmeid imekauneid päikesetõuse.

Koduseened

Saatsin ükskord sõbrannale oma köögitoimetustest pildi ja tema muidugi elavnes, et ohhoo, kas juba tulebki seeni?! Aga mina ei saatnud pilti üldse seente pärast ja küsisin, et kas sa rätiku tundsid ära? Ei, mis, ei pannud tähele.. Novot siis, see imekaunis pitsidega rätik purkide all on tema enda kätetöö ja neli aastat kapis oodanud, millal köök nii vuntsitud saab, et kannatab peenemad näputööd välja sättida.

Eks vuntsida oleks küll ja veel, aga ju jõuab ja kui ei jõua, siis ei juhtu ka mitte midagi. Elada ja ilu nautida tuleb kohe.

Lest ja räim ei eruta ühtegi rannakalurit nii palju, kui angerjas, vimb, tursk ja punane kala. Angerjat sai tuttav kutseline kalur mõrrast üle aastate päris korralikult ja seda pilti oleks küll näha tahtnud, kuidas neid paadipõhja mööda taga aeti. Vimb on niisugune kala, mida saime maitsta esimest korda elus. Kala näeb suure särje või siia moodi välja, aga tema söödavusest või maitsest ei olnud meil varem aimugi. Tegime vimma äkist ja see on nüüd minu TOP 1 toores kala üleüleüldse.

Vimb ja Robby

Põhjus, miks me sel suvel kala ei suitsutanud on järgmisel pildil. Esimesed suitsusilgud tulid alles siis, kui herilasrahvas oli oma ühiselamust välja kolinud.

Kui grillid, siis nutad

Maalt linna.

Meie igapäevast lesta...

Augusti lõpus käisin Toilas, vahepeatusega Tallinnas. On tõesti ilus koht, ega ilmaaegu vana Päts Toilat endale suvituskohaks valinud ja õnnestus ka minul, põlisel ja juurtega saarlasel, just nimelt sealkandis sündid. Aga ikka see meretagune asi koju tagasi jõudmisega - kui mandri kolleegid juba oma voodikestes teist külge keeravad, oleme meie, saarteelanikud, ikka veel teel, saatjaks kuu ja tähed. Või siis torm, vihm ja rahe, nagu eelmisel nädalal juhtus.

Merevaade ja loojang Toilas

Praamiga koju, kuu jääb mandrile

Septembri alguses käisime tänavapiknikul, mis oli seekord kesklinnast pargi äärde viidud. Kui meie keskväljakut ei oleks renoveerima hakatud, ei oleks keegi osanud aimatagi, et lossi ümber olevatele tänavatele sobib piknik palju paremini. Lauad asusid küll linnatänavatel, aga ümberringi oli ka palju rohelust ja need, kes ei tahtnud laudade taga istuda, said pargis jalutada või tekkidel oma väikest piknikku pidada. Lapsed said joosta ja rahvatantsijad vabalt oma seelikuid lehvitada.

Oli täiesti tuulevaikne õhtu. Soojast sügisilmast segaduses sääsed üritasid inimeste paljaid sääri nõelata, aga lendasid kohe minema, kui taipasid, et ega vist pesapunumiseks ikka enam ei lähe. Tänavapiknikku kirjeldada ei olegi võimalik, seda peab ise kogema. Kusjuures tähtsaim komponent ei ole mitte toit ja ilm vaid hea seltskond, oma punt.

Kuulus tänavapiknik

Ehe öine rõõm

Üle 4000 Kuressaare seenelise:)

Meie õunapuud ei ole sel aastal mitte lookas vaid sõna otseses mõttes vastu maad. Õunu rabiseb maha nagu rahet, aga puud on ikka täis. Esimene mahlalaar on tehtud, see tuli puhtast Kuldrenetist. Enam ei mässa me ise pastöriseerimise ja kotitamisega, sest vastav teenus on olemas ja vägagi mõistliku hinnaga.

Mahlaks

Maal keeras aga vana käru mulle käru. Otsustasin nimelt, et raskest rauast kärus ei pea enam kasvama lilled vaid hoopis maitsetaimed. Külvasin sinna veel suve lõpul tilli ja peterselli, et kui jõuab midagi kasvada, siis kasvab. Järgmisel aastal rändab maitserohelise seeme kärusse kohe kevadel. Aga kärul oli oma plaan - mingid tilliidud ju tärkasid ka, aga kärusse kasvasid täiesti iseseisvalt hoopis kenad lillepuhmad. Las nad siis olla.

Mina külvasin igatahes tilli

Kõige suurema kiituse saavad sel aastal aga ploomipuud. Me tõesti arvasime, et need vanad puukontsud ei kanna enam mitte kunagi, aga sel aastal oli lausa iga viimase rääbaka otsas ploome. Kätte neid kõiki muidugi ei saanud, sest olid nii kõrgel. Õnneks. Aga kõige paremad ploomid kasvavad ikka ju naabri aias. Nii ületee kui soome naabrid peaaegu nõudsid, et me ka nende ploome vähendaksime ja järgmisel pildil see parajasti toimubki.

Vaat niisugune naaber - toob salaja terrassile hõrgutisi

Ja nüüd sünnipäevast. Nagu öeldud oli sünnipäev tuline, kirglik ja hingemattev ehk siis olin palavikust tuline, kurk valutas ning köhisin kirglikult ja hingematvalt. Nohu ei lase ennast unustada siiamaani. Privaatseks tegin selle päeva nii, et kuulutasin oma kodu nakkusohtlikuks keelutsooniks ja kedagi külla ei lubanud. Paranemine kestab siiamaani, ehkki lasin ennast poolest nädalast tööle kirjutada ja Tallinnaski juba tööasjus käidud.

Mu oma pere murdis siiski kaitseliinidest läbi ja tähtpäev sai tähistatud vimmaäkise, paksu angerjasupi ja ploomikoogiga. Väike E andis paranemisesse kindlalt oma osa.

Mummud ja mammud

Valmib angerja uhhaahhaa

Proovisime koos piigaga natukene heegeldada, sest tüdruk tuli äkki, öökulli heegeldamise komplekt käes ja küsis kavalalt: Aga mis see küll olema peaks? Minul oli komplekt ammu ununenud, aga lastel on ju selliste hästi ära pandud asjade peale eriti terav silm. Päris heegeldamiseni me ei jõudnudki, ka silmusteketi tegemine oli küllaltki vaevaline. Sestap kasutasime loovust ja tegime karbis olevast riidest ja vatiinist kiiröökulli. Neid meeldis lapsele nii väga teha, et väiksele oranžile öökullile tehti pabersalfadest lisaks veel ka emane, isane ja õdene öökull.

Käsitöökoda koos pisipiigaga 

Veel vaatasime koos suuri Sõrve kanamune. Leidsime, et kõige pikema muna seest tuleks ilmselt korvpallur-tibu. Aga võib olla hoopis rahvatantsu-tibu, sest kanaemmed harjutavad madalhüpaksammu, sulgvõtet ja sabatantsu iga päev.

Meie tuleviku väetis

Õitsenud flokside ilu jätkub

Järgmine lugu tuleb tormist. Ma ise ei ole veel maha langenud puid ja räsitud merekallast näinud.  Loodus hoolitseb, et meil küttepuid ikka jätkuks. Üks tuttav aiatark on rääkinud, et peale esimest külma perioodi tuleb alati veel üks soojem ja pehmem aeg, eks jääme seda siis ootama.

🍁🍄🐓🎂🌳

Universumi kõverad

Eesti blogiauhindadel jäin oma kategoorias jagama teist ja kolmandat kohta ja 2018 a tiitliks jäi nominent. Viie konkurendi seas ei olnud see küll nüüd mingi eriline saavutus. Kuid mulle antud 476 häälega oleks mõnes teises kategoorias ka esikoha saanud ja veelgi enamates kategooriates kindlalt esikolmikus olnud. Enda lugejatele ja hääletajatele olen seega väga südamest tänulik. Aga austet võitja, Saaremaa Mardi talu suur fänn olin ise juba ammu enne seda, kui blogikonkurss üldse loodi.

Imestan siiski, et üldiselt anti blogidele nii vähe hääli - valdav enamus sai alla 200, isegi alla 100 hääle ning koguni alla 10-lisi oli mitu. Kas ei loeta blogisid, kas ei teatud konkursist või hoidku selle eest - blogi, mida sa nii hoolega pead, ei meeldigi teistele? Või siis on võitjad niivõrd peajagu üle, et teistele hääli ei jätku?  Üldkokkuvõttes jäi 185 blogi minust tahapoole ja 28 ettepoole. Mis ei tähenda tegelikult absoluutselt mitte midagi. Paljud väga head blogijad end sellele konkursile üldse kunagi üles ei annagi.

Üks nali oli ka. Nimelt said kõik nominendid meilile meeldetuletuse, et oled jõudnud konkursil täpselt nii kaugele, et tule ja vii oma auhind ära. Mina sain ka sellise kutse, aga pidustustele minna muidugi ei kavatsenud. Ja oioioi, mis pahameel siis nende teiste minutaoliste nominentide poolt lahti pääses (ja neid pidi olema ju 36 inimest!) - kallis meik ja soeng tehtud, 300 km sõidetud, aga lubatud auhinda ei kuskil! Pärjatud said vaid esikohad. Nii et lõpuks oli asi naljast kaugel.

Aga tagasi reaalsusesse. Meil oli linnas aias juba eelajaloolisest ajast saadik üks suur pojengipõõsas.  On selline hilisem roosade õitega vana sort, õitseb tavaliselt koolide lõpetamise ja me noorema poja sünnipäeva aegu. Ükskord ammu olin korraks korralik ja jagasin põõsa laiali. Nüüd oli siis 4 roosat põõsast. Mõtlesin, et ehk oleks aeg ka muid värve soetada ja ostsin laadalt valge pojengi juurika. Sai tema ilusti kasvama pandud ja ootama hakatud. Pojeng ju õitseb teatavasti alles kolmandal aastal ja ootaja aeg on pikk. Kolmandal aastal oli põõsas nuppe täis ja ühel ilusal päeval avanesid uhked, aga paraku täiesti roosad õied. Täpselt samasugused, kes mul juba enne seal reas olid. Noojahh, mis teha, lill on lill.

Maal oli enne meid ka juba paar samasugust roosat pojengi, õitsesid aga veelgi hiljem, sest siin ongi kõik aastaajad paar nädalat hilisemad. Pojengid tunnevad ennast siin hästi, sestap otsustasin veelkord valge pojengiga katsetada, aga nüüd läksin kindla peale välja. Ei ostnud ma juurikat ei turult ega laadalt vaid korralikust poest, pildiga silt ilusasti küljes. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta seal köögiakna all hommikupäikeses lõhnab.

Jälle kolm  pikka aastat ootamist.  Kastsin ja poputasin igal aastal. Sel kevadel oli noorel põõsal viis ilusat nuppu peal. Kui valged nupud juba päris suured olid, avastasin neilt sipelgad. Ka need said minema aetud, uhh, jõudsin õigel ajal. Seegi pinge oli lõpuks maas, et äkki jälle vale värv - suured nupud olid valged mis valged. 

Järgmisel nädalavahetusel oli korraks õhus, et me maale ei lähegi, aga valge pojengi õitsemine oli selline argument, et tuli minna, kasvõi selleks üheks õhtuks. Isegi autouks jäi vist lahti, nii kiiresti kappasin maja taha. Viis õit olid täies ilus lahti ja no vaadake ise, selline mu valge pojeng ongi!

Ah et ei ole nagu väga valge? No vaadake uuesti, pingutage palun natuke, on see siis nii keeruline? Nupud olid ju lumivalged! Pantalone ütleks küll, et natuke nagu juba on...

Aga keda ma petan. Jah, see juhtus jälle! Ja mis siis nüüd - kolmandale ringile? See vaene õitseja on muidugi väga ilus - õis on suur ja tihe, lõhnab nagu pöörane, keskel on isegi mõned tulipunased õienarmakesed, aga ta on lihtsalt jälle niivõrd roooooosa. Kõige hullem on see, et mul ei ole enam kohti, kuhu lilli maha panna. Mis ei tähenda üldse seda, et neid siin juba palju on, pigem ikka vähe, aga ma pean endale aru andma, et keegi peab neid hooldama ja lühikesi nädalavahetusi ainult upakil lillepõõsastes küll veeta ei tahaks. Mõnede aastate pärast võib olla ei jaksakski. Aga kui ma siiski selle üheainsama koha veel leian, siis juurikat pean paluma kelleltki, kellel see lill kindla peale aias kasvab.

Samuti esmaõitseja, kindlalt valge ja lõhnav

Enne jaane oli üks jupike puhkust ja lõpuks sai ette võetud suure toa tapeetimine. Enne seda tuli kultuurikiht seintelt eemaldada ja see oli ühtaegu jube ja põnev töö. Kõik see mööbeldamine, tolm ja sodi! Vana riidekapp pidi jälle oma vana koha peale tagasi rändama, mille tarvis sai mööda poode mööbli teisaldamisrattaid otsitud. Kohale ta sai, aga loodi panemiseks läks vaja kolme tungrauda, kahte prožektorit, ühte põrandale külili asetatud meest ja ühte püsti seisvat targutajat.
Põnevad on 7-10 kihilised tapeedilatakad, nende üksteisest eraldamine ja raami sisse panemine seisab veel ees.

Sääsk aastast 1970?

Kaja, sa oled meil nüüd igavesti seinas:))

Naturel

Suure toa tapeet oli üks esimesi asju, mille maakodu jaoks kohe esimesel aastal ostsin. Mis esimesel aastal, esimesel nädalal! Uusmaakate ajaraamatut siis veel ei olnud, aga teises ajaraamatus täitis sama tapeet auväärset Rose`veini tausta ülesannet (vt.siit). Nii kaua pidi see tapeet aga ootama seepärast, et enne tuli ehitada uued laed, milleni alles tänavu jõudsime.

Kõige väsinum. Kliisterdage mind ära, kui tahate.

Kõige unisem

Kõige kontrollivam

Kõige valvsam

Kõige tüdinenum

Kõige uudishimulikum

Niisiis tapeet on lõpuks seinas, aga teha on veel paljugi. Igav jutt. Ühesõnaga sisetööd jätkuvad.

Meil on sel kevadel päris palju külalisi käinud. Mitte selliseid kapitaalseid ja kokkulepituid vaid nö läbi astujaid. No ammu ju teada, et nad tulevad ikka siis, kui mööbel kokku lükatud ja seinaääri mööda kastimajandus. Tegelikult sõideti vist siinkandis hoopis ilusate ilmade pärast rohkem ringi. Need on nagu isiksuse kahestumise hetked, kui mõtled et jummel, kui tore on üle pika aja kohtuda ja teine mina sosistab, et jälle jääb see ja see ja see tegemata! Ning veel - ei olegi päriselt kõik nii nunnu, kui ajaraamatus näidatakse - muru niitmata ja toas pole kuhugi istudagi. Olen seda pilku näinud siin küll. Uskuge, endal on veelgi nigelam tunne, aga millalgi peavad need tööd ju tehtud saama. Seniks olete ikka oodatud, aga ime tabamiseks peate oma kujutlusvõimet kasutama.

Jaanipäevaks saime suure toa küll korda, aga teistes tubades on kastimajandus siiamaani. 1000 aasta pärast pidi ajas rändmine tõeks saama, aga kuluks juba praegu ära, et saaks aegruumi kokku-lahti voltida. Küll siis alles jõuaks palju. Näiteks kui avastad sööma hakates (reeglina siis, kui on külalised), et grillimaterjal on pehmelt öeldes jama olnud, siis rullid 50 km kauguselt poeukse siiasamasse taluukse ette või raputaksid aegruumi kurdude vahelt koguni cateringi-poisid õuele. Ja siis voldiks nad kõik jällegi kaugemale tagasi ning naudiks privaatsust kas just maailma, aga saare lõpus kohe kindlasti. Oot, aga siis ei oleks vaja ju remonti ka teha, susserdaks ennast sellesse dimensiooni, kus remont juba lõppenud! Ei, ma ei ole remondi ajal pead ära löönud, aegruumi ja valguse paindumine, maailmaruumi mustad augud ja ussiaugud on tänapäeva teadlaste, ikka pärispäris professorite tõsised uurimisteemad.

Aga pea sama uskumatu, kui ajas rändamine, on see, et sel aastal oli ilma vihmata jaanipäev!  👍

Kauge jaanilõke

Uus päev ja just siis, kui mõtled, et enam vähem on asjadege valmis jõutud, leiad, et seenepakkudele on tulnukad ilmunud. Austerservikuid oli nii palju, et tubli veerand tundi korjasin. Neid ei saanud eirata ka, tuli kohe valmis teha.

Viirastused jäid vahele

Ühel pühapäeval mõtlesin, et prooviks õige pisut kiiremini sealt maalt linna sõita, et kui palju ma siis aega ka võidaks? Ei, ega ma miski kiiruseületaja pole, aga tavaliselt seal metsade vahel sõidan hoopis aeglaselt. Oli selline päevane aeg, mil liiklus hõre ja loomad lõunaunes. V.a. üks loom, see kes mul autos oli. Enamasti teeb kass autos rahulikult paar tiiru ja jääb siis kuhugi kössitama. Seekord ta kössitamise kohta kuidagi ei leidnud ja sellest tuli mulle ka teada anda - õla tagant kuulutati pea otse kõrva sisse tungivalt MJAOUUUU! See hääletoon ei tõotanud head. Ja nii oligi - järgnes ÖÖÖÖK-HÕKK-HÕKK. Ja auto sekundeeris öökimisele omakorda tungivalt häälega - PIIIIIKS! No muidugi, benss jäi ju võtmata! Ja nii me seal siis öökides ja piiksudes oma kiiruskatset võtsime. Üks suur džiip asus sappa, mille juht autokoolis ilmselgelt selles loengus magas, kui pikivahest räägiti. ÖÖK-HÕKK-PIIIIKS! Selle närvilise sõidu ajavõiduks oli mingi 7 minutit. Ei mina tea, miks mehed kodus naeru pugistasid, kui ütlesin, et ma pidin ju kiiresti sõitma, bensiin ähvardas kogu aeg otsa saada.

Aga olgu või tuhat seljas, kui on noored pered tulemas, siis püüame nende jaoks olemas olla. Kuigi kõik on läbisegi - sünnipäevad ja koolilõpud, korilus ja muruniidud, kalmistud ja kastmised, pidud ja pühad, lennukilt tulijad ja kuhugi minejad, sekka põlvevalugi. Põlvevalust sain muide niimoodi lahti, et kand hakkas veel tugevamini valutama:)

🎂 32 💙

Viimasel ajal on meil väikene abiline mitu korda külas käinud ja siis ununevad korraks tormamised ajas ja ruumis. Viiejapoolene aitab pannkooke teha, pilte joonistada, väga suuri seebimulle tuulde lennutada, kurke ja basiilikut korjata, laulda ja jutustada, mängida ja loodust uurida. Seekord sai mana kena ninanipsu ka. Vaatasime pisikesi mängu taluloomakesi ja ütlesin, et näe, jaanalind, lammas ja rott! Aga tema teadustas, et mis lammas, see on ju jääääär! Veel seletas ta, et lapsed peavad alati vanemaid inimesi abistama, kui neil palju tööd on. Üks sõbranna ütles kunagi, et tütre kasvatamine on nii, nagu oleks päriselt printsess majas. Tütre kasvatamist ei ole elu ette andnud, aga printsess meil nüüd on ja ta on maailmaruumi keskpunkt tõesti.