Nihkes

Tegin suure avastuse. Et kolme päevaga puhkab inimene raskest töönädalast palju paremini välja, kui kahe päevaga. Aga mida selle avastusega peale hakata? No pole viga, puhkuseni on jäänud vähem kui kuu. Kuigi siinkohal tahaks öelda, et kolme nädalaga puhkaks inimene kindlasti palju paremini välja, kui kahe nädalaga. Aga see-eest panustame me need kaks nädalat maksimaalselt elamustele, mis ei jää ka siin ajaraamatus kindlasti kajastamata. Vihjeks järgmine pilt:

Nojaa, viis aastat on jällegi mitte linnulennul vaid lausa hea andmeside kiirusel läinud ja meie tõotatud maa ootab meid taas. Viiendat korda. Ainult et - mis maa see on? Maa on ikka Krimm, aga...

Reedel ma lausa põgenesin linnast. Külas, õigemini meie külaosas nii umbes kilomeetri raadiuses ei olnud hingelistki. Välja arvatud üks tuhkur, kes üle tee lippas ja linnud. Huvitav, et linnareede õhtuti olen ikka täiesti toss. Maal aga ajasin niiduki välja ja pärast kastsin veel lilletutid ka ära. Linnas sain veel põhjaliku koolituse kaasa, kuidas niidukile teritatud tera alla panna. Kergelt murune pool allapoole, no loogiline ju. Aga mehe ja naise aju on ikkagi väääga erinev, mis on ka teaduslikult tõestatud ning seda imetabast fenomeni oleme naljatamisi ikka arutanud. Näiteks kaarti lugedes keeravad naised (no enamus meist) kaardi või iseennast ikka sedapidi, kuidas tee ja ilmakaared parajasti ees on. Aga mehed (no enamus neist) tajuvad ilmakaari igast asendist. Või orienteerumine - mina pean tee meelde jätma, mees lihtsalt teab, kus õige suund on. Nii juhtuski, et meie allapoole`d tähendasid sootuks erinevate asjade alumisi pooli. Muru jäi pisut nagu karvane, ime et see tömp tera üldse midagi niitis. Järgmisel hommikul oli pea taas värske ja siis ei suutnud iseennast ära imestada, et miks ma ei võinud ometi korraks tera liikumissuunda vaadata!?

Järgmisel päeval oli meid külakeses juba kaks. Tõime metsast natuke seeni, mõned maasikad, lilli. Kevad, ups, suvi on ju ka pisut nihkes, aga ilma kirumise libedale teele ma parem ei lähe.

Linnupesa oli tühi. Loodan, et nad lendasid pesast, mitte ei sattunud rüüstaja ohvriks. Muru peal oli küll üks lühikese saba ja tillukeste tiibadega tihasepoeg hinge heitnud, aga meie katuseräästas olev linnupesa oli mingi teise linnu oma. Tihasekesekene sai väärika hingelennu suitsuna taevasse..

Head teed...

Hüppan nüüd korraks laulupeo-nädalavahetusse. Hommikul hakkasin seda telekast vaatama ja kuni hilisõhtuni välja. Aga! Käed ikka käisid kogu aeg.

Need on jällegi ju needsamad rabarberid, kelle ma mitu aastat tagasi kuuri taha ära viskasin. Nemad aga ronisid maa sisse ja kukkusid seal kasvama. Korjasin neid ja korjasin ja lõpuks oli tõepoolest nii, et terve vald oli kokku aetud ja nii üks kui teine sai neid barbareid koju kaasa viia. Tänu sellele, et aastaaeg nihkes on, on varred veel praegugi krõmpsud ja mahlased. Virkuses palun mind aga siinkohal mitte süüdistada, sest mul on neid puhmaid seal küll ja küll varem ära närtsinud. Tahtsin lihtsalt proovida netist silma jäänud soovitust panna rabarberid koos vähese suhkruga mahlaaurutajasse ja teha ülejäänud massist moosi. Moosile lisasin täiesti omaenese tarkusest valget šokolaadi, sest moosi meil tegelikult palju ei sööda. Nüüd on see keedis nagu valmis dessert ja maitseb piimaga umbest kui mannavaht. Ilma mannata mannavaht siis. Ühesõnaga tore laulupidu oli.

Väiksemaid koriluse elemente satub viimasel ajal veel sisse, aga õige pisikeste partiidena. Suur lootus oli mul uue aiaelaniku, Moldaavia tondipea suhtes. Toas kasvasid taimed kohinal ja kippusid vägisi õitsema. Aga õues on nüüd varred punaseks tõmbunud ja lopsakust ei kuskil. No kust ma võtan neile Moldaavia kliima!

Kasvumaja elanikud peavad ka vähese soojaga leppima, aga praegusel hetkel on esimesed tomatid juba ära maiustatud ja basiilikut sain terve sületäie. Pesto ülejääk ja till läksid sügavkülma.

Katedraal

Tegin turbakoti avad suuremaks ja juba oli sisse kolitud

Maal käisime kalal ka, aga kommunikatsiooninihke tõttu viskas mees mu vihmaussid minema ja ega ei olnud õiget kalapüügi ilma ka. Nii tahaks öelda, mis loom sel päeval Jumal oli, aga ei söanda sellist nalja päris otsesõnu teha.

Soome proua tõi enda roosipõõsa alt pojukese ja ma ei saanud keelduda ka, sest imeilus suur, lõhnav, sügavlilla õienäidis oli ka kaasas. Nii palju siis sellest, et mitte üks taim enam siia õuele. Kuigi oranž floks ja iluõunapuu võiksid ju veel tulla...

Viinamäe teod olid oma teod juba ära teinud ja munema asunud. Sama protseduur, mis igal aastal. Kõik kordub, ei midagi uut. Aga üleeileõhtune ja eilehommikune action oli küll üks ennenägematu lugu.

Hakkasin mina just ööunne jääma, kui kuulsin oma pea kohal äkki imelikku lurinat või kergelt laksuvat häält. Teen silmad lahti ja mulle vaatab üle pea otsa suur karvane nägu, rohelised silmad hiilgamas ja suu nii pärani, et lõuga ei olnud nähagi. Roosa keel justkui laperdas ja suunurkadest rippusid alla pikad "ketsipaelad". Ma lausa ehmatasin ja unesegusena ei saanud üldse aru, miks meie kass mulle voodiotsa pealt sellist õudukat nägu teeb. Ta tuli muudkui lähemale, aga mina suunasin ta koos oma ketsipaeltega voodist välja. Kass läks ära ja mina läksin järgi, et mis toimub? Kassil oli suu kogu aeg pärani lahti ja see oli päris horror vaatepilt. Mõtlesin, et äkki sai herilaselt nõelata? Googeldasin nähtust kähku telefonist ja süda hakkas veel rohkem valutama - marutaud vaatamata vaktsineerimisele, suupõletik, võõrkeha suus jne. Lõpuks tuli kiisu mu jalgade otsa ja heitis magama, suu ikka laiali lahti.

Hommikul läksime kliinikusse ja vaatamata murele teatasime, et tõime teile ühe lahtise suuga laulupeo. Ka kliinikus ei oldud sellist asja enne nähtud ja põletik ning võõrkeha välistati. Loom sai rahusti ja läks röntgenisse. See ei näidanud midagi ilmselget. Kuna kiisu magas niikuinii, siis nükerdati seal tema lõua kallal veel ja äkki läks suu kinni. Uskumatu, aga kassil oli lõualuu paigast ära olnud! Küsiti, kas ta haigutas? No kes seda siis teab! Pigem arvan, et ta väänutas oma pead ja suud lillelehti näksides, sest väike taimetükk oli tal veel suus.

Jaa, mul on pildid ka olemas, mis on ühtaegu jubedad ja hüsteeriliselt naljakad. Aga ma ei näita neid teile. Sest äkki järgmises elus olen mina kass ja tema on minu inimene ja minul läheb lõualuu paigast ära ja siis tema pildistab mind ja siis mina ka ei tahaks, et kogu maailm mind sellise, vabandust väga aga, lõustaga näeb.

Ahjaa, nägin sel päeval juhuslikult sõbrannat ja kui temale oma kassist rääkisin, siis ütles tema, et hmm, meil on akvaariumis ühel kalal ka suu kogu aeg lahti...

🙀 🐟

Minu esimene miljon ja teod

Kunagi, kui väike koolilaps olin, tekkis meil klassis küsimus, et kui palju on miljon? Õpetaja siis seletas, et kui kooli aula põrand laotada üleni ajalehti täis ja kui seal ajalehtedes ei oleks ühtegi pilti ega pealkirja vaid ainult tekst, siis neid tähti olekski seal põrandal kokku miljon tükki. Usun siiamaani, kontrollinud ei ole.

See ongi nüüd see kirjatükk, mille ilmumise ajal täitub mu Google kontol 1 000 000 vaatamist. Seal kontol mul muud ei olegi, kui blogindus. See on muidugi imevähe, kui võrrelda tõsisemate blogijatega. Aga minu ajaraamat ju spetsiaalselt kuulsust ega klikke ei kogu. Pole siin ei reklaami, skandaali ega paljastusi, inglise keelest ja paljudes erinevates sotsiaalmeedia kanalites võimendamisest rääkimata.

Aga pidulik tunne on ikkagi.

Maal oli viimati kõik sume, suine ja rahulik. Kuigi iga kord on sealt nii kahju ära tulla, siis teistpidi võttes jääb viimase tulemise viimane tunne alati põue alles. Ja  miks see tunne ei peaks hea olema, kui õu on korras, maja soe ja saunas veel eelmise õhtu leili hõng sees.

Veel soojendavad hommikused päikesekillud põrandat. Tali võib tulla, kui tahab.

Uus teos saunaseinagaleriis. Autorid 3 a 4 k ja 33 a 4 k.

Pel...u sein kannatab kõike

Hakkas aga uuesti õitsema

Maalipraktika

Aga suuremad teod jäid seekord hoopis linna. Tegelikult pean üles tunnistama, et kuigi olen endast iga hinna eest püüdnud jätta põllunduspõlguri muljet, siis päris nii ikka elada ei õnnestu, et näppu mulda ei pista. Sel aastal läks hoopis imelikult. Peale jaanipäeva pandi äkki uus kasvuhoone õue peale püsti. Eks ma ise olin mingi aeg omaette heietanud, et kui äkki prooviks üle mitme aasta? Ega meie majas ju valjusti mõelda ei või.

Suuremad teod

Juuli algus

Nüüd on tõestatud ka see, et juuli alguses istutatud taimedest saab asja küll. Eks tomati ja kõrvitsa taimed olnud juba akna peal hirmsasti välja veninud ja lavakurgid panin lausa seemnest, aga kõik tegid oma töö ilusasti ära.

Mul oli kunagi üks lapsepõlvesõber, kellel oli kodus kasvuhoones alati kolm asja - soola, pipra ja suhkrutoos. Mõnus istumiskoht ka. Nii mõnigi kord käisime seal nosimas. Jah, tomat suhkruga on samuti täitsa hea. Mu vanaisa tegi isegi sellist toodet nagu värske kurk moosiga. Pani kooritud kurgiviilud plekkkaussi, lisas moosi, pani taldriku kausile kummuli peale ja raputas. See oli siis tema meelest valearbuus. Ja oligi.

Minul sel aastal maitseainetopsid kasvuhoonesse veel ei jõudnud ja oma satsilisel padjakesel istusin ka vaid paar korda, kuni basiilik ja kurk mu sealt välja sõid. Aga sel päeval, kui üks pisike kõigearmsam inimene oma käega päikesesooje tomateid ja kurke korjas, oli kõik see pooleaastane (seemnest viljadeni) taimedega sekeldamine suure kuhjaga tasutud.

Keskpaik

September

Teiseks suureks teoks oli esimene õunamahla laar. Mis viga soojal ajal õuntega toimetada! On ka juhtunud, et on tulnud tuulega võidu pooljäätunud õunu puu alt kokku korjata ja neid siis krankkülmas vees pesta. 110 l mahla on nüüd hoiul. Eelmisel aastal tuli ka väga palju mahla ja mahlatut perioodi ei jäänudki - viimased 4 kotti numbriga 2015 rändasid vaid paar päeva varem päälinna.

110 l

Ja arooniad! Sel ajal, kui mina õunamahla pastöriseerisin ja kotitasin korjas kaasa arooniaid. Hämaraski sahistas seal põõsastes veel, nii et hüüdsin lõpuks, et jäta ikka  lindudele ka midagi! Õnneks on meil kõik hullumeelsed katsetused juba varem tehtud. Lasime nimelt ükskord arooniatest toormahla pressida, aga tuli kuidagi liiga tummine kraam, peaaegu et mehu. No näiteks veini seest ei tahtnud see sade mitte kuidagi ära kaduda. Sel aastal tegime taas seda tõmmise meetodit, aga mitte kirsilehtedega vaid ühe salajase komponendiga. Kui tuleb hästi välja, siis julgen öelda, mida ma arooniatele kaaslaseks panin.

Sügisese rahmeldamise ainuke kompensatsioon on see, et varsti ei tule õues enam mitte midagi  teha. Või noh, teod on siis lihtsalt teistmoodi.

Sünnipäev oli ka. Ütlen Katrin Karisma sõnadega, et minu aastad on minu rikkus. Endli vormis perepilt tuli just täpselt selline välja, nagu see pere on - kes aevastas parajal momendil, kes oli tukkuma jäänud ja kes tegi lihtsalt meelega lolli nägu. Nii armas.