Eelmise loo lõpus jätsin lootuse üles, et tuleb kajastus ka lumeuputusest. Oma tarekesest aga muinasjutupilte ei saanudki, sest.. teadagi - lühikeseks jäi see talv seekord. Meie kiisu vaatas linnas aknast välja ja kasvatas igaks juhuks karvasaapad jalga.
Kui aga taas maale jõudsime, oli kirjade järgi talv, jaanuar, anti ka tormihoiatus. Kirikukalendri järgi kestis jõulupüha, kuigi maa must ja lumikellukeste nupud väljas. Rõõm oli sellest, et naabrid olid ka kõik kohal ja õhtuks kutsuti meid ehtsale soome jõuluõhtusöögile. Pearoaks lubati joulukinkku`t, aga ütlen kohe ette ära, et pilte ma seal loomulikult ei teinud.
Lõikasin lõpuks roosid maha, kuigi õied-nupud näitasid veel värvigi. Aga kaua võib! Katsin nad kuuseokstega ja läksin kolama. Ei kuhugi kaugele, ikka oma maalapikesele. Ei saagi nüüd aru, kas on seal olnud kunagi kolm või neli majapidamist, peab ikka arhiivis ära käima. Kuid arvata võib, et nende majapidamiste prügi küll kuhugi kaugele ei viidud ja nüüd, tänu loodusele ja sigadele, leiame igasugust nassvärki.
.JPG)
Avaldus ka kaasa imetabane anne mäletada, mida kõike erisugustes pudelites ja pudelikestes omal ajal hoiustati. Asuniku viina-, odekolonni-, šampooni- ja kreemipudelid ning lömmis, kuid täiesti terve alumiiniumtass, korralikud kulp ja pootshaak (varretud küll) ning veel üht-teist läksid hoiule, et mõne kuu pärast kevadpäikese paistel need puhtaks küürida ja kollektsioonile lisada.
.JPG)
Rannas oli üks hüljes oma otsa leidnud ja selle ümber, ühel lumelaigul, oli näha ka jälgi. Õhtul küsisin küla jahimehelt, kas meil siin hunte ka on? Tema vastas - üks oli, aga selle lasin ma maha. Kuid arvas siis, et võib olla on šaakalid siia jõudnud? Ütles ka, et ega sellise sulava lume pealt jälgedest aru saa, isegi rebase jälg võib suureks sulada.
Siinkohal veel üks äraseletamine, kuidas kunagine hull ost taaskord maal oma koha leidis. Nimelt on meie linnas üks suur-suur kilakola pood. Müüakse seal kõike alates roostes naeltest kuni sepaalasite- ja mööblini. Mina aga leidsin sealt kunagi korvitäie vanu kuuseehteid. Nii väga meeldisid mulle värvilised "lumised" käbid - lilla, roosa, kollane, roheline. Viisin need koju ja jõulude ajal kraamisin õhinal välja. Aga linnakuusele nad kohe mitte kuidagi ei sobinud! Need lausa karjusid teiste ehete seas. Noppisin need kuuselt maha ja olin päris kurb. Kõige odavamad nad ka ei olnud. Õnneks ei tulnudki neil rohkem kui paar aastakest oodata. Nüüd on nad oma kodu leidnud ja olid tares kuusekesel kõige ilusamad ja kõige õigemad ehted üldse.
Päev läks edasi nii, et saun oli valmis saanud. No ON ikka mõnus kuumas saunas leili visata ja enda tehtud kasevihtadega vihelda, kui seina taga ulub tormituul!
Piduõhtusöögi üllatuseks oli meie poolt väike ilutulestik. Läksime sellega metsa alla, majadest kaugele, kuigi komplektid ei olnud meil kõige kõrgelennulisemad. Esimene pakett käitus viisakalt. Eks ta oli väiksem ka ja ehkki kitakaid oli 100, tegid pooled neist sellist titekat häält - piuu ja niuu! Teine oli juba nagu peaaegu päris. Esimesed paugud lendasid pea kohale ja värviline sädemete vihm langes alla, kuni äkki - üks pauk lendas ühele poole võssa, teine teisele poole! Ja kolmas, neljas, viies eiteakuhu. Mees jõudis hüüda - siin läheb jamaks! Mina kappasin kemmergu taha varju. Põõsaste vahel vilkus veel mõni värviline tuluke ja oligi kõik lõppenud. Eemalt, soomlaste maja juurest kostsid hõisked - HEAD UUT AASTAT!
Õhtusöögil oli meil neljal naabrirahval põnev, lõbus, maitsev, armas, hariv, soe, naljakas, pidulik, veel maitsvam, rahvusvaheline, humoorikas, sõbralik, külluslik, kelmikas, hõrgutav, täiuslik.
Kaasa anti muidugi kingitus. Uskumatult lahe asi. Ei, see ei ole pipraveski!
Meie naabrid on pool elu avamere jahiga mööda Euroopa meresid ringi seilanud. Küll nemad juba teavad, mida ühel hetkel, kui kõik asjaolud kokku langevad, vaja võib minna. See on ilma patareideta taskulamp! Väntad aga ise endale voolu, täpselt nii palju kui vaja. Teise pildiloleva vidina tõi üks linnapäkatsitest, kuid ka meie maaelu silmas pidades. See on telefoni laadija.
Kasski sai energiaallikate uurimisest inspiatsiooni ja lõi oma laternad särama:)
Uus päev. Tahtes olla tõelised sõrulased, läksime meiegi parafiini otsima. Või koguni parafiinireostust likvideerima. Torm oli teisele poole saart kolinud, kuid vesi oli nii kõrge, et adru, millesse parafiin takerdub, oli suures osas juba vette kadunud.
Aga saad sa siis tegutsemata olla! Parafiini otsides jäi ka palju prügi teele ette. Likvideerisime siis prügireostust. Ühe teise mere ääres, kogunisti looduskaitsealal, olen ma sellist aktsiooni juba palju aastaid teinud. Tegelikult juba mitu aastat enne seda, kui "Teeme ära!" algas. Kuna seal oli super kalastuskoht, siis prügikottide suurused ja kogused olid kordi suuremad. Ja seal ei saanud neid kohe autosse visata vaid pidi nendega 2,5 km mööda soist ja võsast maastikku autoni rühkima. Hoidku selle eest, kui veel ka hea kalasaak oli... Aga seal me eelmisel aastal ei käinudki.
Heategevusest rääkides... kampaaniainimene ma ei ole kohe üldse mitte, aga selle kompenseerib igakuine püsimaksekorraldus. Ja satub sekka ka spontaanseid annetusi. Nii et ärgu arvatagu, et ninnu-nännu, mina ja minu tegemised - on ikka hädalised ka meeles:)
Linna naastes tegime seekord haagi poolsaare vastasküljele. Ükspäev ütles mu paps, et teile on see Sõrve ikka nii meeldima hakanud. Ja mina vastasin, et tead, Sõrve meeldis meile juba ammu enne seda, kui me sinna endale teise kodu soetasime. Kuidas nii? Aga nii, et olime siin käinud küll suvitamas, küll ringi sõitmas, küll piknikke pidamas, küll kalastamas juba mitukümmend aastat. Ja nii ta läks...
Seekord, uue aasta puhul, panen kõige lõppu endast ka ühe pildi. Või noh, enda olemusest või nii:))) Sätitud ega poseeritud ei ole, nii ma selle portree aparaadist leidsin. Siin ja praegu, rõõmsas hetkes, nagu lahtise suuga laulupidu:)))
.JPG)
