Kunstimaasikas

Mis üllatav pilt ja tavatu teema maaelu blogis? Kunst? Jah, pühapäevane kukeseenel ja maasikalkäik lõppes kunstielamusega.  Aga kõigest järjekorras ja selle järjekorra algus on vaat et kevades.

Eks juuni olnud meilgi üks virr-varr - puhkuseootus, lõpetamised, kohtumised, sõidud, külalised, pühad ja maal ikka samad tegemised, mis sellele ilusale ajale kohased. Mõnusa maaelu rutiini vahele sattus mõni teistmoodi seik ka. Näiteks käisin sirelite õitsemise ajal Jämaja surnuaial. Seal kalmistul on selline komme, et iga haua peale istutatakse lahkunu koduõue sirel. Otsisin meie vana majaperemehe hauda, aga ei leidnud. Kohe kalmistu aia taga on meri. Müstiline ja väga ilus koht, eriti sirelite õitsemise aegu.

Pildistatud kalmistu tagumiselt väravalt

Hauad juba kadunud, aga sirelid on jäänud

Rehetoa vanas kapis oli peotäis paberiprahti. Kahel lehekesel oli kirjas natuke selle maja ajalugu. Paistab, et perenaine armastas väga linde, lilli, aiapidamist. Erilised lemmikud on olnud pääsukesed. Eelmisel kevadel ei näinud me ühtegi pääsukest, aga sel kevadel olid kaks tükki pähe võtnud kindla nõu meile elama tulla. Kippusid rehetuppa ja tegid tiiru toaski ära. Otsustasime, et eritingimusi me neile looma ei hakka (st et uksi-aknaid nädalateks päris lahti ei jäta), aga kui nad kuhugi pesa teevad, siis seda me ei puutu. Kuhugi nad pesa tegidki ja mul tuli ikka mitmeid päevi vahti pidada, et aru saada, kus see asub. Sel nädalavahetusel olid pääsud kadunud. Loodan, et nad said oma pojad üles kasvatatud ja lendama õpetatud.



 Meil on nüüd vist oma neli trimmerit. Küll elektriga, küll bensuga, küll ratastega. Aga seni, kuni trimmer ei ole vikatist kergem, minust nende fänni ei saa. Ega ma eriti niita ei oska. Kui olin umbes 7-8 aastane, võtsin ükskord vanaema juures vikati kätte, et nüüd hakkan niitma. Vanaema jooksis eemalt kohale ja hüüdis: Ui-ui, võtke lapse kääst vigat ää, teeb omale viga! Vikat võetigi ära, aga mina olin nii solvunud, et enam kunagi vikatit ei puutunud. Ka siis mitte, kui juba oodati, et nüüd võiks noor inimene ka mõned heinakaared teha. Nüüd olen niitmist proovinud ja harjutanud. Tuleb juba täitsa välja ja muide, kui ükskord mitu päeva selg kange oli, siis peale niitmist enam ei olnud. Rehetoas leidus vikateid igasuguseid ja üks neist on mulle täitsa kontimööda tööriist. Soome naabril on miski erkroheline moodukas tänapäeva vikat, peaks seda ka proovima. Ilmselt on see alumiiniumist ja veel kergem. Heina meil ei ole, aga angervaksu, naati, nõgest ja tarna - üle pea.

  



Mõtlesin, et ei hakka ennast blogis igal aastal kordama a`la nüüd niitsime muru, nüüd pühkisime korstnat, nüüd riisusime lehti... Aga mõnus on see maaelu rutiin oma kindlate tegemistega ja toredaid pilte saab jälle tehtud, mida ju ikka jagada tahaks.

Eks meil oli tulemas kaks suuremat sündmust - külalised Tallinnast ja Soomest ning pisikese E. külaskäik. Meile meeldivad külalised - ausalt! Sest siis saab ise ka korra jalga puhata, kohvi juua, uudiseid vahetada. Külalisi käib üsna kogu aeg, aga olgu kohe öeldud, et majutust me ei paku. Külalistetuba veel ei ole. Kui keegi tahab ööbida, siis peame nad kaissu võtma. Sellepärast ongi väikese E. külaskäigud ja ööbimised nii väga oodatud:))





Värske soolakurk Vol 3

Õnnelike kanade munad naaberkülast

Mmmmmmagusad lõhnad

Ei, ei, mul on veel täiesti meeles, et loo põhiteema on kunst ja mitte maasikas. Jõuame ka kunstini, aga enne veel toimetustest, tegemistest, heast lihtsast toidust ja mõnusatest suvepäevadest kallitega.

Saunavihtu tegime sel aastal mitu korda. Häid õpetusi andsid külalised soomest ja selle aasta vihad lõhnavad tõesti magusalt. Üks viht toodi meile soome naabrite poolt Ida-Soomest, sel oli tegelikult veelgi magusam lõhn. 

Aga oma vaskuss Vasja solvasin ma küll hingepõhjani läbi. Ta elas maja otsa all ja käis hommikuti saepuru peal päevitamas. Vahel paistis ainult jupp "voolikust", vahel terve kere. Väga arg ta ei olnud, isegi kassi tüütamisest ei teinud suurt välja. Aga no mul tuli seal ju muru niita. Ja kes see ikka kaua kannataks, kui hirmus mürisev tank kordi ja kordi üle katuse sõidab. Kusjuures ma nägin seda hetke, kui Vasja ära läks. Kuigi sel hetkel ma ei teadnud, et igaveseks. Nüüd, tagantjärele, on küll veidi süütunne, sest ta vaatas sealt õunapuujuurika pealt veel justkui üle õla tagasi (kus iganes see ussi õlg siis ka ei oleks) ja pisikeses mustas silmas oli tõeliselt etteheitev pilk.



Kitseenelas

Ja jõudiski kätte jaanilaupäev. Niidetud-trimmerdatud ja tuli süüdatud lausa nelja kohta - lõkkeasemele, saunaahju, grillahju ja toa ahju. Selle viimase soojuse üle olime kõik rõõmsad, sest külalised olid oma ringsõidul juba terve päeva rämedat vihma kannatama pidanud ja neil oli rõskus naha vahel. Sel päeval ei olnudki mu omatehtud õuna-pirni-vanilje vahuvein liiga kange. Mul kipub ta ikka standarditest kangem välja tulema, nii oma Vol 14%. Ühesõnaga vihmane jaanilaupäev nagu ikka, aga väga armas oli näha üle pika aja oma kallist tädi ja tema peret.

"Hei, peremees, kuidas siit Kuressaarde pääseb?"

Läksid jaanid, saabus ilus ilm, jälle nagu ikka. Suutsime üllatada kohalikku kutselist kalameest - kas lest juba tõesti liigub? Nüüd, palju hiljem teame, et ju vist liikus ainult see üks kord. Vägev saak oli. Ja suured ja paksud olid. Eriliseks gurmeeks andis meri meile 7 kammeljat.

Maasikaplatsist poole olid sead talvel üles tuhninud ja no loomulikult ikka selle lopsakama poole. Pisikesele E-le peaks marju siiski jätkuma. Fotokunstimaasikaks võiks ju järgmist pilti pidada, aga see ei ole veel see... Ja nii ta läks - selle suve kõige soojemal päeval sulistas kollases basseinis pisike paljas tüdruk, kes suurest rõõmust laulis järjest maha kõik oma neli laulu. On vist tänapäeva märk, et kolm neist olid inglise keeles. No ja natuke omas keeles. Viisi peab hästi. Arutasime, et kaks ja pool aastat vanust on just see iga, mil inimese mällu jäävad esimesed mälestused. Küll tahaks teada, kas ja mis neist päevadest talle meelde jääb.

Palav päev

Võsast välja raiutud ja päästetud vana põõsasroos

Möödunud nädalavahetusel maale minnes oli justkui mingi jõud seal toimetanud. Oli sadanud vihma, kuid see oli hea ja oodatud. Pojengid olid räsida saanud. Ega midagi nähtavat hullu ei olnudki ja esialgu ei osanud isegi öelda, mis teistmoodi on. Ja siis sain aru - kui eelmisel nädalal toimus maal varavalgest hilisööni justkui linnulaat, siis sel päeval olid linnud täiesti vait. Nagu oleksid ära läinud. Ja olidki läinud. Maja räästa sees olid pruunide lindude pesad tühjad, pääsud olid kadunud. Aga ka eemalt ei kostnud hääli. See oli nii imelik. Öösel tuli äike, võib olla selle pärast? Järgmisel päeval oli jälle nagu tavaline suvepäev, aga mingi sügise hingus oli siiski juba korraks üle käinud.



Rebs tahtis mängida, aga Robby oli sõjakas ja ajas rebsi minema

Ökul

Seinatagune elu. Ja surm. Piiksuvad seal päeva läbi, miks nad ei maga?

Selle nartsissi-poku eest sain ühelt Räpina lõpetanult kiita

Martagon liilia

Järgmisel pildil on rähn. Võib olla mõni isegi leiab üles. Aga pildi panin selleks, et näidata, kui pruun ja igav oli meie tuulelipp. Ja kuigi ma maalisin tuulelipule uhke punk-kuke ja panin talle sädeleva silmagi pähe, ei ole ka see veel kunst ega midagi.

Tädi Aime nimeline laudlina

Mari nimeline pitslinik

Mis ma ikka vigurdan, nüüd tuleb see kunst. Keset metsa, ääremaal, lagunevas majas. Kui ma oma soomlannast naabrile rääkisin, et mul tulid soojal suvepäeval seal sürreaalses keskkonnas ja kerges tuuletõmbuses neid joonistusi või maalinguid vaadates külmavärinad peale, siis väristas ta õlgu ja ütles: Mul tulid ka sinu jutu peale:)

Niisiis kutsun teidki seenele ja maasikale ja minikunstinäitusele. Tubli ja tark on see, kes autori ära arvab. Meiekandi inimesed teavad..



Raudteetamm ja tunnel

Autor: Peeter Mudist (1942-2013)

Suvisted ja muu ilu

Ikkagi olid vaatamata iseendale antud taimekeelule mõned istikud pagasnikusse sattunud. Seega läksid lisaks elulõngale "Piilu" (huvitav, kas part Piilu või sõnast piiluma Piilu?), kännasmustikale, 10-le oranžile violale, 5 sirelile, 5 aedvaagile, 2 kollasele põõsasmaranile, 3 hortensiale, 2 siilikübarale ja veel ühele sirelile eile õhtul maamulda veel 1 elulõng, roosa vanaaegne murtud süda, sissesõidu tee juurde üks värdforsüütia, vanasse katlasse pakk topeltõiega saialilli ja potsikutesse-notsikutesse üle kümne alatiõitseva begoonia. Kännasmustika kontrollisin ka üle - oli ikka õige taim, ei olnud tavaline eestimaine metsmustikas. Kuuldavasti olevat kaubanduses nende kahe taimega sulkust tehtud. Kastsin nii eelmised kui seekordsed istikud ja siis algas lõbu. Läksin randa, koduküla randa.

Pool tunnikest ja kala oli käes - minu elu esimene merikas! Läks järgmisel päeval sünnipäevakingituseks isale. Kodus tegin grilli juurde salati hiina kapsast, merikapsast, viinamarjadest ja karulaugust. Kaste juhtus ka hästi sobima ja no küll oli hea! 

. . . 

Eelnevad read olin ma kirjutanud juba 4.mail. Vahepeal oleme kuu jooksul veel mitu raksu maal käinud ja korrad, muljed, pildid, kohtumised on peas juba sassis. Noh et mis just millalgi toimus. Aga eks panen siis piltide järgi mingi pildi kokku.

Sellel pildil lahkub meie valge laev. Hooldusesse? Saksamaale?

Värdforsüütia ja mittevärdkass linnaakna taga ja peal.

Jahimees õnnistas ilusa kesikutükiga. Marineerisin ilma soola-ja äädikata.  

Mahlane uluk

Möödunud kuud iseloomustas ka päris palju toredaid kohtumisi ja huvitavaid jutuajamisi. Samuse tsikliga ajab noortalunik mööda metsi ja karjamaid oma lihaveiseid taga. Meie maanatuke on siin nii kitsas, et ka karjamaatükid on väikesed. Ja juhtub, et kui mõni maaomanik oma võsatükki rendile anda ei soovi, siis tulebki mööda mägiteid ja orge endurot teha. Linna ja palgatööle ei taha mees enam iial tagasi minna. On siin ka ju natuke rahvast ja üritusi, aga vot et kooli ei ole, see peletab noored pered minema...





Jalgrattavõistlust nägime siin juba teist korda. Eelmine kord olime enda arust vaimukad ja hüüdsime sportlastele igasuguseid häid soove teele kaasa a`la Tallinn ei ole enam kaugel. Kuni üks hüüdis ja tervitas meid nimepidi vastu. Seekord möödusid rattad, mehed ja saateautod vaiksel sahinal ja vihmakrabinal.

Kalal kohtasime kalleid sugulasi ja ka sel kohtumisel saime põllumajandusteadmisi juurde, kuigi see lugu on hoopis teisest Saaremaa kandist pärit. Nimelt saavad põllumehed toetust tuulekaera tõrjeks. See on üks immigrandist paha taim. Tõrje läheb aruannetesse kirja ja kõik oleks justkui korras, aga varsti selgub, et tuulekaera on ikkagi kõik kohad täis. Ja seal ta siis otse loomulikult jälle levib ja asustab ennast kuhu iganes ning rikub ära puhtaid põlde ja viib alla maade väärtust. Tõrjevahend lihtsalt olnud praak ja mine või kohtusse, kui juhtud ise puhta põllu omanik olema. Aga kohtuveskid teadagi.. Ja nii ta jääb.  Ja nii need Andresed ja Pearud eestimaal tekivadki. Aga see viimane muidugi minu sugulaste kohta ei käi, sest meie oleme kõik väga ilusad ja head:)))

50+,60+,70+ ja 80+ külalistega tuleb muidugi ikka ka meditsiinist juttu. Selle teemaga olen ise nüüd viimasel ajal päris tihedasti kokku puutunud, kuigi mitte enda pärast. Ja ma ei jõua ära kiita meie meditsiini! Ikka väga ränkadest asjadest aidatakse inimesi välja. Alles üleeile tegi südame soojaks, kui pidin määratud kellaajal ühtede analüüside vastuseid küsima ja selle muidugi ära unustasin. Saatsin arstile pealelõunal meili ja suure PERH-i ülihõivatud vanemkirurg oli minu meilile vastanud järgmisel hommikul kell 4:48!!! Vastus oli rõõmustav ja no hea küll, võib olla oli arst juhtumisi öövahetuses tööl, aga ikkagi!

Kuid meie külalisel olid jällegi meditsiiniga valdavalt negatiivsed kogemused. Mina ei uskunud teda, tema ei uskunud mind. Lõpuks jõudsime kompromissile, et meil on lihtsalt kogu aeg vedanud, aga temal ei ole.  Ei, ega seal Tallinna med-kombinaatides nalja ole ja asju juhtub, aga ise peab ka ikka paremasse uskuma. 







Läbirändajad

Liha läheb vasakule, kala läheb paremale



Hakkas sadama ja tegin ukse vahelt veel paar klõpsu. Alles pildilt avastasin, et
keegi on meepurgi pingi peale tinistanud! Naabrite üle me mitte ei kurda:)

Vihmauni

Kann läks peale pildistamist muidugi vanaraua hunnikusse, aga tahtsin
 jäädvustada selle aimatava kauni vormi. Äädikapudeli all on aastaarv 1987,
seega kinnine pudel kena krepkat vene äädikat.

Korjasin need kokku enne niitmist umbes ruutmeetrikese pealt

Tuulevaikne

Kas toon veel mõned poolelus hiired tuppa?

Kui rotid põgenevad uppuvalt laevalt, siis hiirepesa paadis tähendab vist,
et sõit läheb lennates?

Kahju lausa neist aretatud tulpidest - ei jaksa vartki püsti hoida oma suure õietutiga.
Ega  taluaeda nad eriti ei sobigi.

Meie enda põllumajandusega on ka kõik kõige paremas korras. Varsti saab suuremal hulgal sinepit. No liiv-merisinepit küll, aga värske, puhas, ökomöko ja kohalik. Kaapsus kasub (kapsas kasvab) ja maasikas õitseb. Karulaugust on juba pesto saanud. Münt kogub mahlakust. Lillepeenras oli üks kena kevadseen, ju siis metsas ka neid leidub.

Kapsaread

Salatiks väga hõrk

Maasikamaa

Jõudis kätte ka see päev, kui ilm lubas lõpuks ometi hakata aknaid vahetama. No mis see siis ära ei ole - vana aken hops! eest ja uus aken hops! ette. Nii hästi siiski ei läinud. Aknaauku oleks võinud ühel hetkel lausa kahepoolse ukse paigutada. Ootamatu tolm, ootamatu sodi, ootamatu hais ja korruta see kõik kümnega.



Pi-o-neer ei karda tonti, tonti,
annab talle vastu lonti, lonti...

Takistusriba - lenge pintseldades lebolasse

Tare-tarekese uued silmad nüüd ka lõuna poole vaatamas

Suvisted

Ega Eurovisiooni pärast jää saunas käimata ja ega teleka puudumise tõttu jää
Eurovisioon vaatamata. Saade ise - tabamata ime.

Internetti jagan ma arvutisse  oma pisikese vana telefoniga. Seekord oli vaja arvutiga telekat vaadata, aga arvuti ütles, et välismaal eesti ülekannet vaadata ei saa. No selge, päeval maja ees seistes tuli ka ju jälle sõnum: Tere tulemast Lätti! Kõnehind... ja blaa-blaa-blaa.  No kurivaim! Nüüd me siis teame - pool sauna asub meil Lätis, teine pool Eestis. Ja saunalava asub Eikunagimaal.

Avatud köök

Iga kord ammu enne seda, kui me linnaminekuks asju kokku panema hakkame, kaob meie kass nagu tina tuhka. Iial ei ole peidukoht üks ja sama. Ta on väga leidlik. Majast ta kaugele ei lähe ja kui kõik muud kohad on läbi otsitud, siis on kindel, et ta peab rehetoas olema. Võtsin tehnika appi (egas ma ilmaaegu juba 10 a kriminalistidega ühes majas tööta). Pildistasin rehetoa nurgaääri,  et siis pilte suurendada ja niiviisi meie oma houdini tabada. 

Musta kassi öösel ei näe. Järgmine võte välguga!

Käes!

Ja lõpetuseks üks repliik, mis pealt kuuldud viimati bussis, kui maale sõitsin. Omavahel jutustasid kaks pensioniealist nooruslikku naisterahvast. Mõlemal olid muhu rahvariideseelikud seljas ja tuldi vist linnast aianduslaadalt, mindi aga kas kuhugi esinema või kokku saama. Ühesõnaga muljetamisi, kokkuleppimisi ja helistamisi jätkus. Kuni üks neist ohkas poolkelmikalt: ohjah, raske on see ilusa ja üksiku naise elu...........