Puuleheke, tasa, tasa..

Vaatasin hommikul maja juurest metsatuka poole, mis kümbles kollastes viltustes  päikesekiirtes. Öösel oli külmetanud ja rohi krabises, aga päikesel on veel soojust küll ja küll. Nüüd on mõnus siin maja lõunapoolse seina ääres hommikukohvi juua, sest päike käib madalamalt ja ei pane enam oma eredusega silmi vett jooksma. Oli täielik tuulevaikus. Ja äkki liugles kõrgelt puuladvast aeglaselt maapinnale üksik puuleht. See oli rohkem kui uskumatu vaatepilt - terves hiirvaikses ja liikumatus sügiseses metsas langeb ainult ühelt puult  alla kõigest üksainumas leheke.

Muruniidu hooaeg hakkab sujuvalt asenduma lehtede riisumise hooajaga. "Enne ja pärast" pilte saab ju lehtede langemise aegu ikka tehtud, iseasi, kes neid vaadata viitsib. Pealegi, kui oled näiteks kolm päeva maal, siis esimesel riisumispäeval on pilt täiesti üheselt mõistetavalt "enne ja pärast". Kas siis teisel päeval sama kohta riisudes on juba "pärast enne ja pärast pärast" ja kolmandal päeval...?

Eelmisel aastal oli palju veel neid alasid, kus mitmete aastate sodi maas ja siis oli justkui tark mõte võimalikult palju prahti kokku riisuda ja hunnikutega hiljem tegeleda. Mõte oli hea, aga tark see küll ei olnud. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal ei olnud aega ning hunnikutest said nätsked, rasked lasud. Sel aastal oli siis kogemus ja tarkus kohe varnast võtta - mis täna tehtud.. jne.

See ala, mis järgmistel piltidel näha on, ei ole üldse tegelikult meie maa, aga kõik peavad seda meie omaks, sest loogiliselt paistab nii. Ja kui see siil on korras, siis paistab ka meie õu kenam. Soomlane on muidugi südamest tänulik, et me ta maatükki hooldame ja kiidab meid ikka ja jälle, et oleme tublid ja töökad nagu sovhoosi tööhobused. Jaajah, kiida lolli...  

Öökülmad andsid väikese lootuse ka kalastamiseks, aga mere ääres tundus, et kas ei peaks hoopis ujuma minema. Putukad lendasid ja lausa palav hakkas. Kapsas haises ka. Siis läksid meil ühekorraga landid otsast ära, siis selgus, et kummalgi ei ole prille kaasas ja siis selgus, et karabiinid on otsas. Ühesõnaga - kalu oli sel päeval meres vähe ja need, mis olid, need olid väikesed. Nii et me ei hakanud neid üldse püüdmagi:)





Üleval vasakus nurgas firma Estlant puust käsitöölandid - väga head!

ESTLANT

Linnast võtsin tööd ka kaasa, sest pikad ja pimedad õhtud on nüüd tubasemad. Kolveerandist ämbritäiest hapudest õuntest, ühest suures suvikõrvitsast ja kaneelist tegin moosi. Ja viimased 22 pudelit leedriõie veini said kah maal korgi alla. Või kas jäi üks käärimisnõutäis seda veini linna veel? Selgub siis, kui selgub.

Sealt naaberküla perest, kust me mune toome, tehti meile äkki tore kingitus - eboniidist raske telefon. Mõnus oli numbriketast keerutada - 5, 6, 5, 8, 9. Hehhee, no kust ajukäärude ja lubjatükkide vahelt küll see 30 a tagune vana number äkki meelde tuli?! Ja hirmus mõelda, missugust prahti seal veel võib leiduda.

Kukkuu-kukkuu! No küll ta kukub, kuhu ta ikka jääb!

Tõstsime sigade piire tükk maad metsa poole. Näis siis, kui kaua lõhnaained neid eemale peletavad või kas üldse? Jahimees ja külarahvas aasivad meid, et kas teeme jälle hundijahti. Iial ei või teada!

See öö, see mittevanamees, see tulease...

Pühapäeva hommik säras päikesepaistes ja värvides. Naabrimees hakkas ennast tagasi linna sättima ja ajasime temaga veel üle tee natuke juttu. Eemalt tuli kastiga džiip, sõitis mööda, jäi seisma ja tagurdas tagasi. Kunde poolt ukerdas välja meie küla jahimees. Misasja, keskhommikul vintis? Eieieiei, muhe habemik tegi meile parajat rahvateatrit, et ilma auto toeta sammugi edasi ei saa. Ja siis äkki - lendasid kahele poole teed, naabrimehe ja meie poole, mingid kaikad! Meie jurakas kukkus kollastesse vahtralehtedesse, naabrimees sai enda oma nibin-nabin kätte. "Puhtapurupurjus" jahimees kobis autosse ja läinud nad olidki. Ja see, millega meid sõnalausumata kallil pühapäeva hommikul loobiti, oli värske, lõhnav latt ulukilihast suitsuvorsti! Vot on elu!

Ahjaa, veel üks seik veidrate juhtumuste maalt. Ei, ega midagi hullu ei juhtunud, aga mul see va kujutlusvõime läheb vahel filmina jooksma. Nimelt toimus siinkandis kuulsa Saaremaa Kolme Päeva Jooksu üks etappidest. Jooksjad kogunesid Iide kandis ja seal nad siis lidusid elu eest. Umbes samal ajal kogunesid aga Mõntu kandis suureks ajujahiks jahimehed..............  

 

 

A

 



Eestpoolt tahapoole

See siin on jälle üks postitus, mida olen alustanud juba kuu aega tagasi. Päriselu tuli aga tormi(li)selt vahele ja pani kirjatükkidele vahepeal veidi pidurit. Püüan selle kuu siis piltide abil siiski taastada.

Pühapäeval oli selline poolpidune maalkäik. Üks hea sõbranna juubeldas laupäeval ja meie koos temaga. Nii said tarekese vanad palkseinad ka üle pikema aja korra pidusoengut ja -maniküüri näha. Maal oli loomulikult jälle hea olla ja endilegi üllatuseks sai juba oluliselt lühemaks jäänud päeva jooksul muru niidetud, naabreid teretatud, kassi 10 korda koju hüütud, trimmerdatud, üks sünnipäevaks kingitud pirnipuu istutatud, kastetud, riiulile pitsid pandud, "ravumi" taimi korjatud ja kuivama pandud, sauna ja maja köetud, saunas käidud, söödud ja valges veel ka linna tagasi jõutud.

Septembris oli meil nädalake puhkust ka. See oli mõistagi väga lühike nädal. Ühe retke tegime poolsaare lõunapoolsele kaldale. Püüdsime kala.. või noh midagi. Sest midagi kalataolist me ju kätte ei saanud. Aga ei sest midagi - mere äärest saab igal ajal kätte tubli portsu negatiivseid õhuioone, mis on iseenesest üks ütlemata positiivne nähtus ja tunne.

Seenele läksime juba suuremate lootustega. Einoh, väga ilusaid seeni oli. Ennenägematuid selliseid. Ja mõned üksikud kasekad, pilvikud ning 3-4 kukekat. Ühel kõrge rohuga raielangil tegin ühtäkki sihitult mõned sammud ja minu ees seisis sirmikute perekond. Vähemalt õhtusöök oli sirmikusnitsli näol olemas.

Mõtlesin, et veerandist ämbritäiest seenesaagist, millest pooled ilmselt ussised, suurt midagi talveks sisse ei tee ja otsustasin "oma" mere äärest mõned varem nähtud tatikad lisaks tuua. Seal aga vaatasid vastu pesuehtsad värsked porgandiriisikad! Inimene õpib tõesti kogu elu. Ei mina teadnud "karta", et need nimetet riisikad luite-männikutes kasvavad. Mõtlesin, et kuuseriisikas ja porgandiriisikas enam vähem üks kuuseseen puha. Ühesõnaga natuke parasjagu ports seeni oligi lõpuks olemas.

Metsas ja mere ääres oli leide ja avastamist veel. Tootemiks on meil nüüd metsanotsu pealuu. Lätist tuli tervitus kelleltki unistajalt. Lopsakas liiv-merisinep lõhnas ennastunustavalt ja pakkus mesimummidele tööd. Merikapsas oli ksvatanud rikkaliku seemnesaagi. Ja rubriigis "Tunne oma kodumaad" selgus, et ka siinkandis on üks Järve mets, mis ise suisa-lausa kuulsusrikka ajalooga: "1795-1796 – viis Campenhausen Sõrves läbi esimese täiuslikuma metsakorralduse Eestis, millele toetudes majandati kohalikke metsi 1866 (!) aastani."

Sirmikusnitšel

Ma tegin seal maal moosi ka. Selleks olid linnast kaasa võetud õunad, suvikõrvitsad ja mustad leedrid. Sest kuhu need ikka puhkuse ajal jäänud oleks. Leedrimarju eraldan juba mitu aastat rootsudest kammiga. Tegelikult jõuan varsti koriluse ja toiduteemade juurest ka kahe pommuudiseni. Üks neist on ikka täiesti pomm, teine veidi vähem või teistmoodi. Aga kuna need kaks sündmust olid juba üle kuu aja tagasi, siis jäävad need postituse lõppu, nagu ka tänane pealkiri ütleb.

 

Nüüd aga mustadest asjadest. Seal kuskil millalgi eespool käisid meil ka sead. Eelmistel kordadel olen tallermaad rehaga sirgeks ajada püüdnud ja seda mitte eriti edukalt. Seekord hakkasin käsitsi kamarat tagasi pöörama ja samavõrd, kui ma neid sigu kirun, pean ma neid ka imetlema. No nii puhtalt ja ühtlaselt aetakse muru maast lahti ja keeratakse pahupidi. Kui ma sigade töövõtted ja hingeelu juba selgeks saanud olin, oli ka murukamarat lihtne ja loogiline tagasi panna. Iga tükike oli alles ja klappis aukudesse. Ainult et jah - miks ma peaks seda taas ja taas tegema?! 

Samal ajal käisid toas mustad tahmatööd. Ja samal ajal tegeles must kass raske une-, haigutamis- ja ringutustööga. Musta mulda läksid ka mingid enameiteamis sibulad, aga nendega on mureta, need on praeguseks juba kellegi poolt üles tuhnitud ja nahka pandud. Nüüd on meil siin-seal lipukesed, mida lõhnastame lõhnaveega. Peab ütlema, et esimesed lõhnad on üsna meeldivad olnud. Aga palju neid seisma jäänud odekaid siis majapidamises ikka on. Naaberkülast saime ka ühe prantsuse lõhna nii umbes 90-ndatest. Peagi selgus ka peene lõhna seismajäämise põhjus - pihustades voolas parfüüm varrukasse. Sigu ei ole peale seda tõesti enam käinud, aga kas pahnuti pärast või juhuse tõttu - seda me ei tea. Mees ütles - kahjuks sead meile tagasisidet ei anna.

Rehetoa kunn

Mutatsioon

Nii ja nüüd, kui olen veel kaks viimast korilusepilti ära näidanud, räägin esimese erilise uudise.

Nimelt elas enne meid meie tarekeses lühikest aega üks kena noor kunstnik Soomest. Tutvusime temaga põgusalt siis, kui eelmise aasta kevadel esimest korda siia tulime. Tema loomingust ei teadnud me midagi. Nüüd aga saime äkki teada, et kunstniku mõlemad vanemad on samuti kunstnikud ja koos tullakse Kuressaarde näitust avama. Elatakse aga samal ajal meie kõrval, soomlaste majas. Nüüd panin muidugi Google mootorid kohe otsima ja tõesti - Melitina imeline ehete kollektsioon on saanud inspiratsiooni just täpselt siit ja loodud kah just täpselt siin. Kogunisti siinsama meie köögis. Ehetele on graveeritud luuleridu, mis tema enda loodud.. Jah, ka neidsamu sigudikke on tema loomingus ning rooste- ja värvitükke vanadelt Sõrve majadelt...

Ma ei tahtnud kunstniku isiklikust FB albumist pilti varastada ja siia riputada, aga väga armas oli vaadata tema põnevat töölauda meie köögitapeedi taustal. Ja suur rasvaplekk seinal, mida ma ei salli ja mida häbenen, oli ka äkki nagu natuke armas. Kunstnik küll seda ei häbene. Enne teatud töid me tapeeti vahetama ei hakka ka, on nagu on. Viisin enda algelised katsetused kah kohe innustunult sauna seina peale ja avasin vabaõhunäituse. Väike pilt on vist aga isegi Melitina oma. Muidugi ka kohtusime ja jutustasime veidi kunstnikeperega ja küllap näeme neid siin kunagi veel.

Balabin Art & Design

Fotogalerii näituse avamisest

Ja nüüd pommuudis. Tänu ilusatele triibulistele koerakarvaliste ninadega villastele sokkidele, mille üks sugulane mulle kudus ja mida ma jalga küll ei raatsi panna, sain  rääkida inimesega, kes on meie tarekeses sündinud!!! See oli nüüd küll blogi segaseim lause, aga pikemalt seletama ka ei hakka, et kes tundis keda jne. Jah, ma rääkisin telefoni teel talu vanaperemehe ja -perenaise tütrega.

Daamide puhul ei ole viisakas vanusest rääkida, aga nr 8-ga tema vanus ei alga. Ega mitte ka sellest allapoole jäävate numbritega. Oma kõige painavamatele küsimustele sain vastused kohe kätte. Kuna tahame uue pliidi ehitada, siis oli vaja teada saada maja varasemat planeeringut. Meie nimelt arvasime, et seal on aastate jooksul muudatusi tehtud. Aga õnneks siiski ei olnud.

Teiseks need kolm taluaset, mis meie maa peal on. Kõik sai selgeks! Üks oli elumaja, üks kõrvalhoone ja üks, kõige suurem talukoht, ei saanudki kahjuks kunagi valmis - jäi pooleli. Rohkem ma ei tahagi teada saada ega surkida. Külla on aga oodatud loomulikult kõik, kellel nende kohtadega kunagi side olnud.

Huvitav oli ka see, et ajalugu mäletab igaüks ikkagi natuke erinevalt. See oli suur küla ja kogu külas, kõigis taludes ja majades, ei juhtunud siiski asjad ühtemoodi. Küsisin nimelt, et kuidas meie küla otsas majad siis terveks jäid, kui terve küla saksa lennukitelt puruks pommitati, nagu artiklitest lugeda võib? Selgus, et kaugeltki kõiki maju ei hävitatud ja suur osa külast jäi pommitamisest puutumata. Inimesed olid aga tõepoolest kodudest minema aetud ja viidud ning majad tühjaks jäänud. Osadesse tulid elama  "venelased" (ma ei räägi rahvusest, ikka võimust) ja osa maju rüüstasid ja kütsid nad ära. Eks seda pattu teinud ju ka me oma rahvuskaaslased ja mitte ainult Sõrves. Seda rääkijat, meie talu peretütart, usun ma millegi pärast kõige rohkem, sest rääkija oli sel ajal juba täiskasvanu ja praegu väga terane ning vitaalne inimene.

Appi, loodus!

Saand mina maal vaevalt autost välja, kui lendas minu poole üks sumisev ja suur putukas ja kujutage ette - ta näris või nõelas või hammustas mind otse lennu pealt! Ja lendas siis kohe vinta-vänta edasi! Ma`i saand arugi, kes ta oli. Kui see isend üks vihane mini-Karlsson ei olnud (sest Rootsi ei ole siit kaugel), siis küllap oli see üks harilik Sörve parm (mitte see poetagune). See hammustab su  küljest tüki ära ja lendab seda siis puu otsa järama. Kuigi välja nägi ta ikkagi nagu mingi suur ja ümarik mumm. 

Tulin sel päeval maale üksinda ja hakkasin valdusi üle vaatama. Teine ehmatus tabas mind maja tagumisel trepil. Nimelt lebas seal rästiku nahk. Mõõtsin ära - 75 cm. Kujutasin elavalt ette, kuidas kolmveerand meetrine madu seal meie köögi trepi ees vingerdab. Ja miks just seal? Kuna ei meie ega naabrid seal rästikuid suurt kohanud ei ole, siis ei osanud ma muud arvata, kui et uss võis rohelisekirjut veevoolikut mingiks eksootiliseks võõramaa maoks pidada.  Ja oma rikutuses kujutasin ette, et ju sellele oli vaja siis striptiisi teha. 

Muidugi olid ka värskelt sead käinud. Tuli jahimees ja küsis - noh, kuidas meeldib? Vastasin, et  kui see sellega jääks, siis ei ütleks ma mitte ühtegi sõna. Jahimees ütles kiiresti ja resoluutselt - ei jää! Ülesküntud uudismaa oli enam vähem normaalsete mõõtmetega ja enam vähem normaalses kohas. Jahimees ütles, et annab endast parima, kuid sigadel on vist jahimehe päristöö graafik juba selgeks saanud ja nad teevad oma sigadusi siis, kui jahimees terve ööpäeva kodukülast ära on. Mul jällegi film jookseb, kuidas vana kult koopa seina peale sõraga kriipse tõmbab ja neid siis hoolega arvestust pidades maha tõmbab. Ahjaa, kult oli meie jahimehe viimatine saak, meil sibulate- ja kukeseentega praetud makski juba söödud...

Noo ja siis läksin ma pika sammuga midagi tagaõuest tooma, kui äkki paigale tardusin. Üks uss, seekord nastik, oli pehme õuemuru peal rõngas ja neelas parajasti ühte suurt konna. Vaesekese tagajalad olid päris lootusetult taeva poole püsti. Ütlesin üsna kurjalt - no mida! Sest et konnade (ja viinamäe tigude) säästmine ja päästmine muruniiduki eest on mul üks tüütumaid tegevusi, aga alla ajada mu süda neid ka ei luba. Pealegi on meil enamus konni need ukerdaja-konnad, kes ei oska korralikult hüpatagi. Nii et tulest ja veest oli see konn juba läbi käinud ja siis tuleb üks vasktoru ja neelab ta alla. Ussil vajus aga minu küsimuse peale hetkeks suu lahti. Seda kasutas konn kohe ära ja kalpsas minema. Eks usski keeras ennast häbistatult ringi ja hakkas, pea uhkelt püsti, võsa poole vingerdama. 

Ööseks jätsin endale seltsiks õuetule põlema ja hommikul aknast välja vaadates nägin, et sead olid uudismaa harimisega sama järje pealt ilusasti jätkanud, kusjuures maja juures seisvast autost vaevalt viie sammu kauguselt. Ei need karda enam midagi - elektrivalgust ega inimese lõhna. Ka selle on nad ära õppinud, et värskelt niidetud muruplatse on palju lihtsam segi pöörata, kui niitmata maad. 

Ja ka vaskuss Vasja on tagasi, kuigi tundus teine jupike lühem olevat. Aga võib olla oli see keegi teine ehk et vahest oli neid mitu? Või koguni.. äkki oli Vasja hoopis Veera ja nüüd on meie maja all juba uus põlvkond?

Me endi looduse loom Robby tegi kah ühel ööl üllatuse ja tõi minu (ja mitte peremehe, nagu tavaliselt) voodi ette tõeliselt suure, pika sabaga hiire. Ei tea, mida ta sellega äkki mõtles. Eks ta oma lühikese suvesoenguga minu jalgade peal ju magab küll ja tänutäheks otsustas mulle siis priske hommikusöögi tuua.

Samal hommikul leidsin ka välisukse eest paki. Nojah, pigem ikka keskhommikul ja seepärast unekott pakitoojaid ei kohanudki. Ohhoo, kas tõesti metsade süles pesueht pitsalõik!? Tegelikult olid pakis mittesöödavad kingitused hiidlastest jalgratturitelt, kes eelmisel õhtul küll meie juurde sauna ei jõudnud, aga Sõrve militaarmuuseumi ja linnujaama õuel ma nendega siiski korraks kohtusin. Siinkohal teile, vahvad matkasellid Hiiumaalt, suuuur AITÄH!:) 

Inimeste seas jalutasid nimetatud õhtul muuseumi õuel ringi ka ilusad suured rebased. Meie õues käib veidi väiksem rebane, aga see on üks paganama kriminaal - otse sauna eesruumist ja otse saunamehe silme alt varastas ta paki juustukuubikuid. Juustupakk hambus jooksev rebane olnud päris veider vaatepilt. Ja kui reinuvaderi poole peotäis kiviklibu saadeti, siis ta mitte ei lasknud juustupakki lahti vaid seisatas ja vaatas seljataha, et kas tuli veel midagi söödavat? Aga ega rebaseperel (jahimehe sõnul ema ja kolm kutsikat) ka karistus saamata jäänud. Sõnaga -  need juustukuubikud olid päris tugevalt küüslaugused. Tõttöelda ei ole me pärast seda rebast enam näinud ka..