Avasüli

Mõtlesin, et no kuidas ma hakkan täna sellest va külmast ja lumest jälle kirjutama, kui kõik kohad on nagunii seda teemat täis. Ja palun väga - meil Sõrves on kuldnokad kohal! 

talv-saabus-sõrve-kuldnokkadega

Kuldnokad talvel

Kiitus Sõrve-entusiast M. Martinsonile kajastamise eest. Aga ega ikka külmast üle ega ümber saa. Meie aja arvamise järgi siin nii palju lund ja külma varem olnud ei ole. Meie aega on siin alles küll vähem kui kaks aastat, aga ka vanemate olijate sõnul ei ole ammu sellist korralikku talve olnud. 

Meil oli toas -6 kraadi! Juudi habe oli seina peal külmunud ja üks vana, vaasina kasutatav pudel, lõhki läinud. Kütta tuli ligi viis tundi, et majja suur soe sisse saada. Õnneks tuli kütja päeval ja kui mina õhtul kohale jõudsin, siis oli elu juba lill. Kiisu oli siiski ärevil ja otsis soojemaid kohti, sealhulgas üritas riidekapi ust paotada. Eks ma siis paotasin seda tema eest. Kapi põhjast leidsin kellegi talvevarud. 

Järgmiseks päevaks olid plaanid paigas. Oli vaja ehitada soe maja. Kassile. Oli vaja köögi aken toppida ja uuesti kleepida. Ja kitsede, hirvede, põtrade eest kaitsta sügisel istutatud väike pirnipuu. Lindudele süüa panna ja nipet-näpet veel. Kõike seda tehtud saigi, kui hommik koitis. Hommik koidab talvel ikka väga õigel ajal. Et kui sooja seina ääres uneledes kohv ka joodud, siis ongi juba lõuna käes.

Hea, et meie küla läbib riigimaantee

Ühes väikses väikses maakodus oli üks väike väike kassi maakodu

Toppimine

Kitsevastane verepasta

Lume paksus peale esimest tuisku

Jõuluvana jättis oma teki maha

Natuke nagu kevadine?

Vot selline idatuulega külm ja lumine nädalavahetus oli. Sauna tuli samuti kauem kütta, aga südatalvel kuumas saunas olla on ikka öite hää. Hange ei julgenud lavalt hüpata, sest nohu oli just äsja mööda läinud ja ega hange ka veel päris ei olnud. Peale tegusat ja päikseta hapukapsasupi päeva võis endale lubada ka midagi magusat.

Üks sõbranna, ise päritolult täiesti linnalaps, oli äkki mu blogi avastanud ja anus  - veel, veel, veel! Ütlesin talle, et mul on blogimisel ainult üks reegel - kirjutan siis, kui midagi öelda (näidata) on. Nii et ei`p tule siis lugu, kui ei tule. Pakkusin talle ka oma veiniblogi lugeda, aga see polevat see. Maa blogis olevat elu:)) 

Nii ta on jah, et sõbrannatamist on praeguses elus kõvasti vähemaks jäänud. See on, kui iga vaba hetk kauges külas elad. Seda armsam on, kui oma heade inimestega mingilgi moel sidet pead või.. sidet aimad. No on ju midagi, kui ostad või õigemini valid väga hoolega endale jõuluajaks uued salfad ja sõbranna jõulupakist leiad täpselttäpselt samade värvitoonidega luksusliku küünla?!

Ja vana hea postkaardi-side.. huvitav, mitu põlve pärast meid see veel kestab, üks, kaks? Kas 50 aasta pärast saadab lapselaps vanavanematele papist postkaardi postkasti või hoopis sädelevas valguspallis laulva ja tantsiva hologramm-iseenda otse kuuse tippu? Oma väikese E. kaardi puhul tekkis meil igasuguseid mõtteid. Arvasime, et suur sinine nägu on taadu ja väike punane mana. Või et väike punane on ta ise? Aga eile tuli välja, et suur sinine nägu on hoopis päike.

Meie naabrid-suomalaised olid meile samuti kenad pakid pakkinud. Lumisel ja vingel pühapäeval olime nende pool. Maitsesime soojas söögitoas head-paremat, akna taga sirelipõõsal sõid ka tihased head-paremat. Pakikaartidele oli emb-kumb neist nimede alla joonistanud pildi oma vaprast kiisukesest, kes samuti kümmekond korda aastas koos pererahvaga iga kord ligi poolteist tuhat km maha sõitma peab. Rõõm on sama suur nii 3-aastasel kui 3-4 põlve vanematel oma käega südamest südamesse kirjutada-joonistada. Täna viisin linnas kuuse välja, aga kaardiseina mitte ei raatsi veel maha võtta. Las ta oleb. Üks kaart tuli meile ka maapostkasti ja sellel olid tumesinise tähistaeva all lumehanges kaks kohevat valget jänest koos kollase laternaga:)

Aitäh, kuuseke!

Ülevalpool maal pildistatu ja kirjeldatu toimus juba eelmisel nädalavahetusel. Terve nädal puistas lund nagu kotist  juurde ja nüüd kuulukse seal juba viis korda rohkem lund olevat. Aga elu on elu tõesti. Selle nädalavahetuse elu ja sündmused toimusid suuresti linnas - alates väikesest imearmsast leevikesest, kes meie linnalumehangede vahel ennast näitas, kuni lõpetades ühe suurema peoga, mis omakorda jällegi maa- või süldipidu meenutas.

Väike leevike lumehanges:)

Ühte pilti olen ammu näidata tahtnud, tegin selle juba novembris. Veiniblogisse seda panna ei raatsinud, aga maablogisse nagu ei passinud. Täna, kui juba nagunii linnapilte sisse lipsas ja ka hingesidemetest juttu tuli, lisan siia selle pildi. Nimelt jõudsime ühel pühapäeval maalt linna ja meile meenus, et meie vanaemadel on sünniaastapäev (jah, ühel päeval!). Minu armsat vanaema ei ole enam juba üle 40 aasta, aga just seal, maakodus, tuleb ta mulle nii tihti meelde. Vanaema koduke ja meie maakodu on lihtsalt väga-väga sarnased. Ja vanaema oli tõeline inimeste, looduse, lindude ja loomade maaema. Tema olemust võis kirjeldada just selle sõnaga -  avasüli. Ma ei tea, miks ma seda küünalt üldse pildistasin. Aga arvutis pilti vaadates... Aga mida teie näete?

Head!

Teate, kuidas meie kass ahju ette ennast soojendama tuleb, pikk ja paks nagu ta on? Sammub aeglaselt ahju poole, endal kindel siht silme ees. Kõik on välja mõõdetud. Ühel hetkel tagumised jalad peatuvad, aga esijalad astuvad veel 2-3 sammu edasi. Nii mõõdab ta oma pikkuse välja ehk teiste sõnadega - venib ahju ette pikaks ja siis laskub maha. Mõne aja pärast vahetatakse asendit. Aga ainult nii palju või õigemini nii vähe, kui võimalik. Siis ollakse ahju ees nii, et tagumised jalad on toa poole sirutatud, aga esimesed käpad ahju poole ja neid hoitakse suisalausa tule poole püsti.

Miks ma sellest kirjutan? Aga selleks, et umbes nii tundsime ennast pikkade pühade aegu lõpuks ise ka - soojalt, mugavalt, söönult, puhanult. Ühesõnaga tuli minna sinna, kus oli külm maja, paks lumi, -7 õues ja põrandal, kassi kausis, oli veel ka jäälitter peal. Aga ei hullu, kütsime majad soojaks, panime kuusel küünlad põlema ja jälle oli hea. Boonuseks saime mere ääres kauni päikeseloojangu. Hirmus külm oli seal ka ja meri lainetas oma sõna otseses mõttes pakse laineid, sest veepinnal oli tihe, peenike jääpudru.

Toogu

teile

aasta

uus

12

õnnelikku

kuud

!

Mõned hämmastavad asjad

Et kas jõulude ajal saab üldse enam olla midagi teistmoodi ja tavatut? Natuke ikka saab. Eks ole ju varemgi olnud lumeta ja lillede-seentega pühi, on alati olnud palju sõitmisi-käimisi; ka sünnipäevi, juubeleid, vahel mõni kurbki sündmus. On parimad toidud, kaunimad kuused, hoolega pakitud pakid ja kallid kaasteelised lähemal ja kaugemal. Jõulupuhkus. Käigud loodusesse. Kiisu tembud.

Kui jõululaupäeva õhtul peale sauna oma pisikese perega lõpuks lauda istud, siis ei suuda ära imestada suurte perede perfektset logistikaoskust. On see ju hämmastav, kuidas kogu kambale mitmete tundide jooksul saunaleili jätkub, kuidas kõige maitsvamad toidud täpselt õigel ajal kuumade ja särisevatena lauale jõuavad, kuidas aktsioon "Jõuluvana" veatult toimub ning kuidas ja kuhu lõpuks igaühele pehme tudupesa tekitatakse. See ON raketiteadus.

Väga hämmastav asi oli jõululaupäeva päeval see, et leidsin maja tagant pudelikese, mis nägi välja nagu lumeräitsakas või jääkristall. Oh, kui palju olime me ligi kahe aasta jooksul samas kohas käinud, riisunud, niitnud, kolanud, nuuskinud, aga täna oli seal see kuuetahuline ja helbemustriline lõhnapudel aegade tagant. Sain selle isegi kerge vaevaga puhtaks ja klaasist ime lõi särama. Olin leiu üle täpselt sama rõõmus, kui talve esimesi suuri lumeräitsakaid nähes.

Veel üks tore, otseti armas asi oli see, et meil käis jõululaupäeval päris jõuluvana! Ikka selline tubli nõukaaegne, kellel sihuke õhukesest sitsiriidest punapunane mantel seljas, takuhabe ees ja vits vöö vahel. Kutsumata, tellimata, ette teadmata. Kena sneguurotška oli ka kaasas. Lihtsalt tulid ja lõbu oli laialt.

Aga kõige hämmastavam on see, et juba kolmas päev soovitakse meile inglise keeles, kuid kõikvõimalike erinevate aktsentidega häid ja õnnelikke jõule! Tunnis ikka päris mitu korda. Hommikust õhtuni. Need on kolme-neljasekundilised raadiolülitused otse pea kohal lendavate lennukite kokpit`idest, mille meie maapealsed tavalised raadiod  kinni püüavad. Ütlevad seal kõrgel ilusti viisakalt oma lennunumbri ja soovivad ilusaid soove.  Üks tervitus öeldi ka noore naise häälega. Selleks hetkeks igatahes raadiosaade korraks vaikib.  Väga sürreaalne, kuid omamoodi hubane ja armas on see sõnum taevast - pilvede kohalt, kus alati paistab päike. 

/seda pikka lugu kirjutasin kolm päeva/

Normaalne Sörve jöul

Eelmisel nädalavahetusel maalt tulles mõtlesin, et huvitav, kummad pildid nüüd kohe  Facebooki üle ujutavad, kas sinilillepildid või lumepildid. Kuusepildid on muidugi juba ammu kohal. Tuli siiski korraks väike lumeke, aga ega sinilille lootus ka veel kustunud ei ole. 

Maale minnes oli aga kindel plaan hoopis seenele minna. Ja niisama metsaõhku hingama. Meie seenekoht on üsna tilluke platsike, aga hätta ei jäta ta meid kunagi, kui vaid vähegi õiget ilma olnud on. Seekord oli aga metsarajal keegi ees. Või õigemini miski. Suur kuusk oli tormis langenud ja mitmeid teisigi puid endaga kaasa tirinud. Puid on meie kandis peale viimast tormi palju maas, aga põhjuseks ei ole mitte niivõrd torm, kuivõrd see, et märja maa sees ei ole puudel eriti pidet. 

Raudteed mööda itta

Kahjuks ei leidnud kullapada, õnneks ei leidnud lõhkemoona

Neljas saak sel aastal

Mingi piir siin meie metsas igatahes kunagi oli - kas CCCP-i, ENSV või sovhoosi?

See nädalavahetus oli ka selleks, et pühadeks kõik korda teha. Nohja saigi toad koristatud ja kuusk toodud ja ehted välja otsitud ja.. juba oligi kuusk toas, ehted küljes, küünlad peal. Küünalde varu suurenes meil tänu vahvatele suvekülalistele Merikesele ja Tõnule. Need on need sulavad, mitte ära põlevad küünlad. Aga see eest on kuusel ja toas just täpselt see õige, ammuste aegade pühade lõhn. Vahel kostab väike praksatus, vahel kiire tilk-tilk-tilk, taht suitseb... Vaikses maamajas on see kui aja puudutus.

Saun sai valmis, verivorstid, kartulid, seened jäid praeahju sooja ja värsked kilud restile ootama, millal neist sütel pahlakilud saavad. Tegimegi ootamatult pühade peaproovi ära! 

Kolmandal advendil toimetasime natuke õues ka. Vahtraseemneid on sel aastal kuhjade viisi ja neid on veel suur kogus puudeltki maha langemata. Roosid lõikasin maha, mõned kuivanud lillevarred veel siit-sealt ja sigadele lasin jällegi peenemaid lõhnu riideribade peale. Õhk oli soe. Ristik õitses. Seened kasvasid. Maasikas valmis. Sõnajalg haljendas. Ja nartsissid tärkasid. Ka päkapikud piilusid.

Normaalne Sörve jöul.

Ükskord pidi see ju juhtuma

Meri möllas ja üle ääre viskas ka. Asusime maa poole teele teadmises, et elekter oli ära läinud, aga peagi tagasi tulnud ja et puid on murdunud, aga ei midagi väga hullu ja et katused on peal ja metsas käib jaht.

Torm on meil siin viimaste nädalate põhiline märksõna. Nagu ikka igal aastal sügiseti ja... kevadeti ja ... talvehakul ja... sageli ka suvel ja... vahel koguni südatalvel. Mõõdupuuks on alati 10 a tagune jaanuaritorm (68-nda aasta tormist ei tea ju alla 40-aastased mitte midagi). Et kas seekord on siis hullem või pole. Eks selle jaoks on hullem, kellele vesi tuppa tuleb, katus minema lendab või puu elektritraatidesse kukub. 

Ma ei saa sellest aru, et kuidas saab maamajas elades jääda lootma ainult elektri peale? Olen tõesti siit-sealt kuulnud, et ongi maal selliseid olukordi, et ei saa ei vett kaevust kätte ega tuba soojaks. Ja igav on, sest arvuti ei tööta ja telekas ka mitte. Meil õnneks sellist asja juhtuda ei saa, meil on pliit ja ahi, kaevust vaatab pooleteist meetri sügavuselt vesi vastu, on akupank ja dünamoga taskulamp, õlilambid ja küünlad, suured potid saunavee jaoks, gaasipliit ja lisaballoon. Telekat ei ole taotluslikult ja arvutita saaks ka hakkama. Terroriste siin peale metssigade rohkem ei ole. PTÜI, PTÜI, PTÜI! 

Nii et kui oled kõikide maailma katastroofide vastu justkui ette valmistatud, siis võib leiduda ikka veel üks nõrk koht - umbes 10 gr metalli, ilma milleta teps mitte maja uksest sisse ei saa. Seda, et meil võtmeid kaasas ei ole, märkasime juba siis, kui olime kilomeetrijagu linnapiirist väljas. Aga ettenägelikul maainimesel on ju ometigi mitmed võtmed! Kindlas kohas. Mitte mati all, ärge mitte lootkegi! Nii et tuld! ja läbi jämeda vihma aina edasi!

Kõhe teekond oli. Palju oksterisu teel, mõned tükkideks saetud suured puud tee ääres, autot kõigutav tuul, külade viisi pimedaid aknaid ja haledad üksikud njääääuuud tagaistmel.. Pole viga, pisike karvakera, juba varsti saad sooja tuppa (sest koldesse on järgmiseks korraks alati ootele pandud tulehakatus), saad oma toidukausside juurde (sest termokastides on vähemalt nädalajagu kassitoitu ja inimeste toitu ikka ka) ja kui ilm jääbki möllama, siis saad rehetoas turvaliselt oma põnevaid kassimänge mängida. 

Õuele saabudes oli pilt siiski natuke hullem, kui arvasime. Üks vana ploom oli pooleks, kuid kukkunud väga viisakalt, midagi kahjustamata. Päikese või vihmavarjud olid koos raskete jalgadega igaüks ise suunas pikali, lilleredel muidugi ka koos potsikutega. Eemal metsarapikus oli ka suuremaid puid pikali. 

Ja me tuppa ei saagi, me tuppa ei saagi... ja kas on vajaagi? ON!

Kõigepealt lasime kiisu puurist välja. Mindi võtit tooma. Ja ei tulda. Ja ei tulda. Ja ei tulda selle võtmega. Kiisu juba tõmbas ennast kössi, aga autosse tagasi ka ei läinud, sest autosõit talle eriti ei meeldi. Sauna võti oli meil olemas, aga elekter käib ju majast sisse. Elekter oli külas olemas, sommide liikumisanduriga lamp muudkui vilkus eemal. Sauna eesruumis oli küll hämar, aga kuiv, kuid meie kiisu ei armasta seal millegi pärast olla. Ilmselt pelgab ta mingeid animaalseid lõhnu, olnud seal ju kunagi lambalaut. Linnas ei taha ta meil kašmiirvaiba peale ka astuda, käib ringi ümber vaiba. Nii et kiisu jooksis ikkagi üle õue maja ette tagasi ja trotsis heitunult vett, mis räästast pritsis. 

Võti oli kadunud! Sest salaaugu taga oli veel üks salasalaauk, millest meil varem aimugi ei olnud. Sai seal veel võimeldud ja redeligagi ronitud, millel muidugi otse loomulikult valusalt ka üks oluline pulk murdus. Olime juba kenakesti märjad. Kogu kaosest ei saanudki pilte teha, sest aparaat oleks märjaks saanud ja vihmavarju oleks tuul ära viinud.

Tulgeometiappiiiiiii!

Hakkasime maja ümber ringi vaatama. Kass käis segaduses näoga räästaalust mööda meiega kaasa, endal kasukas vihmast pärlendamas. Tundsin, et endalgi on vesi juba selja pealt läbi riiete tulnud. No me ei tahtnud ju midagi lõhkuma hakata. Ei lukke, ei aknaid. Ettenägelikul tublil maainimesel on ju veel ka haagid ja riivid ning vanematel akendel lausa naelad seespool ees. Nii et kaks võimalust - kas minna linnast võtit tooma (edasi-tagasi 100 km) või minna linna ja jäädagi sinna.

Terve tagasitee me aina rääkisime, mida sellest kõigest nüüd head sündis, et me linna tagasi minna otsustasime. 

Jõudsime veel valges mere ääres tormi vaadata.

Lisavõtmed, mida me juba poolteist aastat teha kavatsesime, saavad nüüd kohe kindlasti tehtud.

Polnud vaja õhtu otsa kolme ahju kütta, aga linnas tuba soe veel hommikusest kütmisest.

Äkki oleks maal elekter nagunii ära läinud?

Äkki oleks mingi tormikahjustuse pärast  pidanud nagunii poolest ööst linna tagasi tulema?

Saan üle pika aja telekast Downton Abbey`t vaadata! 

Kiisu saab öö läbi magada ja ei pea kõrv kikkis hiirte pidu kuulatama.

Saunas jõuame veel küll ja küll elus käia.

Süda rahul, et elamine üle vaadatud ja risu-räsu ära koristatud sai.

Saan linnas plaaniväliselt veini villida, sest maal see töö mulle ei istu.
Ja äkki saavad mõned liistud ja kaablidki ära pandud.

                                        Muudab rannajoont

Robby oli rohkem kui segaduses. Kössitas turvavööga autoistme külge kinnitatud puuris ja välgutas põlevaid silmi. Uus pikk autosõit ei meeldinud talle sugugi, aga õnneks rooberdama ka ei hakanud. Selle hinnaga muidugi, et keerasime autos soojuse maha, mis meile endile märgade riietega just kõige mugavamat olemist ei taganud. Autoraadiost tuli imelikul kombel Tuljakut. Kergelt närvis inimene ikka ju laulab, mida siis muudki targemat teha.

Terve vald oli kokku aetud,
kihelkond kokku kutsutud
MJAOOOOUUU!

küülaliisi iigat seltsi -
Viruvanem kaasagagi paalutud!
MJAOOOOUUUUU!

Tõn-ni, parajam peiu,

MJAOUUUUUU!

MJAOUUUUUU!

kosind Mannikese endale...........

Tagasisõit

Ohhjahh, saime ilusti koju ja tee peal antud lubadused täitsime ka kõik ära. Lisaks saatsime oma sommikestele iseseisvuspäevaks õnnitluse. Saime vastu tänud ja soomemaa ilmateate koos lumeoludega ning kinnituse, et jõulude ajal juba kohtume.

Siit kolin nüüd edasi veiniblogisse, sest tänu äpardunud saunaskäigule on teisegi blogisse üle pika aja midagi lisada. Ja et see lugu ikkagi helgelt lõpetada, siis olgu siin üks suine pilt meite merest, sest uus suvi on juba teel. Olge terved! Ja olge ettenägelikud nagu Stirlitz ja Bond kokku!

Veinivillimine toimus aga nii