Kikerikii!

Jõulude- ja nii meie kui Hiina aastavahetustega on nüüd siis lõpuks ühel pool. Eile viisime oma kena kuuse välja. Oli ka viimane aeg, sest kui kass korra kuuse alt läbi käis, nägi ta pärast välja, nagu rohelist värvi okassiga. Tuba läks ka kohe kaks korda suuremaks. Ega meil ju juhuslikult sel aastal kuuse tipus punasevärviline kukk sädelenud ja helmed ja küünlad kõik puha punast värvi olnud. Meil endal ka ju üks tuline kukk peres olemas, õnneks mitte punane.

Aga vahel on nii vähe vaja, et süda röemust höiskaks. Nende pühade eel jõudis mu ammune telepaatiline soov lõpuks sinna, kuhu vaja ja minu töökoha vastas ilutses perfektne tuledes kuusk. Siiamaani ilutseb. Ta nimelt on maa sees kinni. Juurtega.

Juurtest rääkides.  Praegu on vist paras koht, et tänada teid, head sugulased-tuttavad, kes te meie seeniori tervise pärast muretsesite. Praegu on asjad üsna normaalsed ja kindlasti 47 korda paremad, kui need enne jõule olid. Minevik on läinud ja tulevikku ei tea, nii et tasub nautida hetke.

Linnajuttudest nii palju veel, et eelmisel nädalal õnnestus kahel pimeuhkel peol käia. Linnapea vastuvõtul ja kaasa asutuse aasta alguse peol. Ma päris imestasin, et meie kõledavõitu kultuurikeskusest nii hubane peopaik tehtud oli. Olin muidugi kurb, et kommentaarium vastuvõtu suhtes, nagu ikka, vihast vahutas. Aga uskuge, see pühamast püha maksumaksja raha (mida inimese kohta oli 15€) ei tulnud kohe kindlasti ainult väikeste palkade küljest. Nii et teeme aga rõõmuga oma tõsist tööd edasi ja maksame makse.

Aga vot see teise asutuse pidu, see oli küll puhas kingitus. Jääb üle vaid korraldajaid tänada. Erapeolt pilte näitama ei hakka, aga taft kahises, siid langes, king läikis, šlef lehvis ja suss sahises nagu muistegi. Aijah, tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.

Üki-kaki-kommi-nommi..



Sussi sahistamas. Minu elu ainuke taftkleit.

Tegelikult on ju ikka veel südatalv, kuigi loodus ei taha seda tunnistada. Meie metsaalune on küll õnnetus olukorras. See ei ole enam liigniiskus vaid on sulaselge uputus. Uiskudega saaks päris pika maa metsas maha sõita. Lodu mis lodu.

Kuna vastutuule ja suure lainetuse tõttu sel nädalavahetusel kala püüda ei saanud, siis käisime allikal. Sinna lähedale kaevati kunagi liivakarjäärid ja igipõlise allika veesooned rikuti ära. Veevool on väga väikeseks jäänud. Ürikutes nimetatakse seda lätet silmaallikaks (või Silmaallikaks?) ja aegu tagasi, kui ümberkaudsete talude kaevud suiti kuivaks jäid, oli sealt lausa hobustega vett viimas käidud. Mõnus mahe rüübe on.

Aga toas käib väike mööbeldamine. Suurde tuppa hakkab lugemisnurk tekkima. Raamaturiiul on ostetud ja järgmisel korral püüame raamatud ka kohale vedada. Tantsuruumi jääb tuppa sellegi poolest. Täna juba kärtsutasime soome naabriga mõlemad natuke mu vana sinist akordionit. Ütleme nii, et arenguruumi on meil mõlemal. Aga no naera puruks. Kõigist oma lugudest (noo nii kõigist kolmest-neljast) törtsutasin seda va kõige lõbusamat ja naaber teatas rahulikult, et see ju vana soome lugu. Oma sõnade kinnituseks laulis ta jupi sellest loost omas keeles meile ette. Oioi, kui see külapidu meil ükskord teoks saab..

Aga nüüd, aga nüüd! Midagi ajule ja meelele. Midagi, mida tegelikult olemas ei ole, aga te näete neid tegelasi siiski. Võib olla läksin pea kuu aega kestnud vastikust viirusest peast väheke segi. Aga mis siis. Lubage tutvustada - teetassi Teele, lumenõid Vihane Villu, saunalava piilurid Leili ja Laivi, räppar Puulõhkuja-Paul, Unenäo Uuno ja lihtsalt Naeru Kott.

Teetassi Teele

Lumenõid Vihane Villu

Piilurid Leili ja Laivi

Räppar Puulõhkuja Paul

Unenäo Uuno

Kõigi raskuste kiuste Naeru Kott

Üldiselt vaikne nädalavahetus

Tulime nädalavahetusel maale, aastanumber oli 2016. Samal nädalavahetusel läksime ka maalt ära, kuid aastanumber oli juba 2017. Ööl, mil see kokku lepitud number vahetus, olime väikses, vaikses külas üksinda. Oli soe ja  pime, sadas vihma. 

Päeval käisime metsas seenel. Seened oli keegi vist juba ära nosinud. Leidsime kõrge liivaseljandiku sisse ehitatud müürid. Ei saanudki aru, mis ehitis see olnud on. Keldriks liiga suur, maja vundamendiks justkui väiksevõitu kivid.. Naabrimees kindlasti teab, küll kunagi selgub.

Metsast tulles tegin oma kuuskede juures ka tiiru ja no imelugu - leidsin jälle kaks hobuserauda! Ma saan aru küll, et selle koha peal on ilmselt olnud mingi vanaraua koht vmt, aga kuidas need hobuserauad niimoodi üks- ja kakshaaval sealt maa seest välja tulevad? See oli iseenesest muidugi hea leid vana-aasta õhtuks.

Imelugu oli see ka, et meie maapealne veevärk ikka töötas veel. Tavaliselt oleme juba oktoobris voolikud kokku rullinud. Nüüd oli pühade ajal ikka mugav küll köögikraanist ja saunadušist kuuma vett lasta. Kuigi ega need mõned ämbritäied vett ei ole keeruline ka kaevust kätte saada ja soojaks ajada. Esimesed nartsissiotsad on ka juba maa seest väljas, aga peab ütlema, et seekord on see veel üsna hilja juhtunud. Rekord on novembrikuised lumikellukeste nupud ja nartsissi-tulbi otsad.

Toas ei olnud ka muud teha, kui kuusele juua anda ja kana ahju panna. Äkki, poole toimetamise pealt, lahendasin ära ühe vana mõistatuse. Olin ikka mõelnud, et miks küll vanasti maal vanaema juures suurte pühade ajal toidud emailkaussidega lauale pandi, kui ometi olid ju olemas ka ilusad klaaskausid ja fajanssvaagnad. Lihtsalt, kui üle kahekümne inimese on laua ümber kogunemas ja pühadetoite mitmet-setmet moodi tehtud ja kokku kantud, siis peenemates kaussides need ju jahtuksid õigeks ajaks ära. Eriti kui söömaaja hakatuseks ka  lauakõnet peetakse. Onul jutt jooksis ja eks mööduva aasta sündmusi olnud ju ka päris palju meenutada. Ettenägelikud perenaised siis hoidsidki vorstid, lihad, soustid ja kapsad emailkaussidega pliidiserva peal soojas. Ja lõpuks ei olnudki enam mõtet nende ümbervalamisega aega raisata. Otsisin minagi siis vanade aegade mälestuseks plekkkausid välja. Lauakõnesid me teineteisele muidugi ei pidanud, aga saunast tulles ikka omad kohmitsemised olid, nii et tasus toitu soojas hoida küll.

Andis seda südaööd ikka oodata ilma telekata majas. Raadio ei seisnud ka laine peal. Mis seal pattu salata, sai arvutist natuke ETV-d ka vaadatud, aga seal kahjuks muudkui ähvardati ja tulistati. Aasta viimasel tunnil astus üks kaugema kandi mees läbi ja peagi asutasime endid õue minema. Ja nii oligi - sama protseduur, mis igal aastal.

Järgmine pilt oli aparaadis üks täiesti must pilt. Töötlesin seda veidi ja näe - valgus aknas, puuvõra ja suur roheline energiakera maja otsas. Nojah. Võib ju nii mõelda.. Uue aasta hakul.

Kodukootud valgusmäng

Vihm

Tipus on hõre, aga sinna pääsevad vaid parimad

Uueks aastaks soovin teile kõigile palju head, head ja veelkord head! Olge hoitud, kaitstud ja õnnelikud!:)

Oijah, pidin unustama! Oli ju plaanis ikka kärtsu ja mürtsu ka teha, aga ei jõudnud kuidagi. Ainult õige pisut sai Ukuaru valssi proovitud. Aga algus on tehtud ja lugude nimekiri veel avatud. Seniks kuulake neid, kes juba rohkem harjutanud.

Ukuaru valss

Me oleme teelised

Seekord tuleb mu kirjatöö kaheosaline. Ei saa ju olla jõulupühi ilma ettevalmistusteta. Nii et kõigepealt siis toimetamistest enne pühi ja pärastpoole pühadest endist. Jäin aga kohe omadega kimpu, sest kust ma peaksin siis alustama? Kas eelmiste jõulude eelsest ajast, mil leidsime metsatee äärse kraavi pervelt imeilusa jõulukuuse? Või kahe aasta tagusest pihlakakorjest, millest valmis jõululauale vein? Või lausa kodude soetamisest, kus nüüd mõnus perega pühi veeta? Äkki siis juba sündimistest põlvkondade kaupa, kuni maailma  ja universumi loomiseni välja? A`la, et kust me tuleme ja kuhu läheme. Sel kuul on olnud palju toimetamist ja veel rohkem (segaseid) mõtteid... 

Loetud kilomeetrid enne meie maakodu on vii tee ristumiskoht. Kolm teed neist viivad meid ühelt või teiselt poolt taluni, üks tee viib naberküla taha mere äärde ja üks tee viib mõistagi tagasi. Nagu elu. 

Enne pühi

Tegelikult olid plaanid suured. Sestap sai puhkuski juba aasta alguses niiviisi sätitud. Aga elul oo omad säädused. Neist asjust, mida plaanisin, jäid mõned asjad loomulikult tegemata, sest teha tuli neid asju, mida oli hädavajalik teha. 

Juba ammu olin ema juurest toonud vanad albumid, et neist pildid ära digitaliseerida. Nii need albumid siin suvest saati seisid. Nagu ikka, oli see vaid kättevõtmise asi ja nüüdseks on albumid omas kodus tagasi. Oi, need on toredad pildid, ajad, inimesed, mälestused. 

Ema, isa, mina ja väikevend. 1968.

See on nii kummaline, et mul on materjalide mälu. Mäletan kõikide rõivaste, kardinate, linikute värve ja tekstuure. Sestap näen neid vanu mustvalgeid pilte ikka väga värviliste ja rõõmsatena.

Aga tuleme nüüd tänapäeva tagasi, muidu kirjutan ja kleebin siin vanadest aegadest terve interneti umbe. Ühe iseendale antud lubaduse või auvõla saan ma selle aastanumbri sees veel ära klaarida. Nimelt tänan Eesti Blogiauhindade sponsorit Crocsi , tänu kellele kannab üks suur ja üks väike inimene igavesti vahvaid ja kvaliteetseid  jalavarje.

See oli ju ka juba varakevadel, kui ma kõrvitsaseemned mulda panin. On ikka maailmaime küll, et mõnest grammist seemnetest võib paari kuuga kasvada mõnikümmend kilogrammi vilju. Nüüd oli aeg salatit teha. Selle salati üle olen päris uhke, selles ei ole äädikat ja pool suhkrukogusest on stevia (mille iseäralikku maitset ei ole õnneks tunda). Peoga viskasin juurde ka pihlakamarju. Jõuluse maitse andis mandariin.

Piparkoogi taina tegin ka ise, aga ütleme nii, et seda retsepti ma enam ei kordaks. Kokast poeg naeris, et teil ju ehteestlaslikud piparkoogid muretsetud - muretainast. Eks nad sünnivad ju süüa ka, aga küpsetamisrõõm oli meil koos väikese abilisega suurem.  Kook oli meil jõululaual musta leiva põhjaga ja kohupiimavahuse kattega, aga maasikad-muulukad selles olid pärit meite oma mere äärest ja mustikadki saaremaised.

Ühes põnevas kohas õnnestus veel käia tänu jõuludele. See oli nagu väike päkapiku majake, kus valmisid imelised asjad. Seal valmivad need tegelikult aasta läbi. Asjad südamest südamesse valmivad väikeses sõbralikus ettevõttes Tuunson & Daughters .

Ma olen igal aastal proovinud teha niisuguseid kapsaid, nagu kunagi valmistas mu hea ämm. Õigel ajal jäid nipid küsimata, nüüd pean ise hakkama saama. Siiani ei ole ma kapsaste salakoodi veel lahti muukinud, kuigi ega minu omadki kehvad pole. Jõululaua seened ja metsanotsu liha oli ka mõistagi siit Sõrve metsadest pärit.

Muide. Kõik need ilupildid eeskujulikust jõuluettevalmistusest on kerge pettus. Ära iial usu seda, mida näed. Ma ei ole tegelikult üldse mingi hull perenaine, pigem püüan ikka kergema vaevaga läbi saada. Kuid sel aastal olin nädalaid justkui autopiloodi peal. Umbes nii, nagu filmides mõni tegelane vahel enda rahustuseks mägede viisi muffineid küpsetama kukub. Siinkirjutaja on vist ka ainuke inimene eestimaal, kes on õnnelik, et lund taevast alla ei sadanud. Lumerookimine ei oleks tõesti enam 24 tunni sisse mahtunud. Mis ma siin ikka läbi lillede.. pereliige vanemast generatsioonist oli ja on väga raskelt haige ja päevad kulgesid suuresti haiglaelu rütmis. Ja ehkki kogu selles virr-varris oli vahel tunne, et kõik viis teed on justkui püsti ees, on mul ikkagi väga hea meel, et ma kõike seda teha sain ja jõudsin.

Ega ma siis üksinda ei rapsinud. Igaühel meist olid omad tegemised ja ülesanded. Tulime kriisidest välja ja võisime hakata pühi pidama. Jõululaupäeval olime linnakodus oma perega ja esimesel pühal kallite vanemate juures oma suure perega koos.

Jõulud maal

Esimese püha õhtul jõudsime maale ja kuna vahepeal oli pisikesele toale põrand alla saanud, kolisime sinna kõpsti! sisse. Magamistuba ja üks mööbliese - lihtne! 

See kuusk, mis juba eelmisel aastal sai valmis vaadatud, osutus küllaltki suureks. Vana talumaja kohta on meil väga kõrged laed, aga kuusest jäi ikka oma 15 cm üle. Suur tuba ja suur kuusk meenutasid mulle millegi pärast pühadeaegset külakoolimaja. Ja ainult rumal inimene hakkab vanas majas kõveraid naelu lae seest välja tõmbama. Varem või hiljem selgub nende otstarve. Ühe küljes ripub meil suviti kärbselint ja teise külge sai nüüd ideaalselt kinnitada kuuse tipu. Sest tavaline kuusejalg seda puud välja ei kandnud.

Mis mul muud ikka lisada, pildid räägivad iseenda eest.

Tänu Tõnule ja Merikesele on meil ka maal asja postkasti juurde. Taaskord aitäh!:)

Ma teile kirjutan... :)

Väike äpardus oli see, et saiad-leivad jäid linna maha. Aga linnajõulude koogiteost oli karbitäis leivatükke üle jäänud, mis nüüd kanadele viimiseks kaasas olid. Vabandust, tublid  kanakesed, kes te meie mitut peret terve aasta läbi toitnud olite! Luban, et saate kõik järgmised leivakoorukesed endale, aga seekord läks meil neid endil vaja. Nagu ka sarvesaiapoolikut, millel meie väikese E. hambajäljed küljes. Ja kes on öelnud, et juust peab just leiva peal olema, võib ka vastupidi, kui leib on juustuviilust oluliselt väiksem. Hommikusöök oli päästetud.

Teel koju