Elu on...

Kiire aeg nõuab kiireid postitusi.

Lapsed käisid kodus.

Ühel laupäeva hommikupoolikul helises telefon. Nägin helistaja nime ja peale tervitamist öeldi sealtpoolt: 

- Me tuleme täna korraks koju. Vaatame, kas kodu on ikka alles veel. Me tuleme ainult õue peale ja kauaks ei jää.

- Oi, kui tore, tulge muidugi!!! Eieiei, tuppa ikka ka! Ohh, kui kahju, et ma ise praegu seal ei ole... Aga minge kind-las-tiii, peremees võtab teid vastu.

Helistajaks ei olnud muidugi meie endi lapsed. Sellel lapsel, kes kaunil kevadpäeval koju käima minna tahtis, on tegelikult vanust juba üle 90. Kunagi siin kirjutasin ka, et sain meie maakodu kunagise peretütrega telefoni teel veidi jutustada. Nüüd olid nad siis kaheksakesi koju tulemas. See oli minu meelest ikka nii armas, kuidas ta suur õrnus hääles ütles - me tuleme korraks koju. Kodu jääb alati koduks, olgu seal või juba mitmendad võõrad elanikud. 

Külaliste seas oli olnud ka üks 80-ndates perepoeg. Olime seda juba varemgi kuulnud, aga ka tema rääkis, et meie õue peal oli sõja ajal sakslaste väliköök või supiköök. Mehe lapsepõlvemälestustes oli selgelt meeles päev, kui hakati küla pommitama ja sakslased põgenesid kabuhirmus kahte lehte laiali, kes kuhu sai.

Identifitseeritud sai ka viimane kivikuhil ja vundamendikoht meie valdustes - ka seal oli olnud saun. Tegelikult oli selle õue peal kunagi kaks talu ja majapidamist, sestap ka neid vundamendikohti nii palju. Viimati olid nad sattunud siit mööda sõitma kuidagi sellisel lopsakal ajal, et kõrge rohu ja võsa tagant oma kodukest ei näinudki. Nüüd olid lapsed päris rahul olnud, et keegi siin pildi selge hoiab.

Kodu

Lumi tuli, lumi läks ja jälle tuli ja jälle läks.

Mai lõpus on küll veidi imelik lumest kirjutada, aga alles kaks ja pool nädalat tagasi oli meil ju paks lumi maas. Kahel järjestikusel päeval pealegi - 9. ja 10. mail. Ilus, puhas, värske ja valge lumi oli. Paraku värviliste tulpide-nartsisside ja õitsvate põõsaste peal. Isegi karulauk sai kannatada, oli pärast selline lõtv ja kohati kollakate servadega.

Tulpomaania

Tegelikult ei tea neis looduseasjus iial päris täpselt, millest miski tuleb. Näiteks otsustasin ma, et meile maale ei tasu enam tulpe maha panna. Esiteks meelitasid tulbisibulad sigu ligi. Või kedagi.. Otseselt neid nosimas ei olnud me ju kedagi näinud. Teiseks ei sobinud need tänapäevased lopsakad õied üldse talupeenrasse. Ja kolmandaks nad kadusidki lihtsalt ära. Kuni selle kevadeni. Sel kevadel hakkasid õitsema kõik tulbid, mida ma iganes kunagi kuhugi pannud olin ja muidugi ka need, mis siin enne meid olnud.

Peaaegu aasta lind õue peal

Ühel varasel hommikutunnil vaatasin maal korraks aknast välja ja ei saanud kuidagi aru, kes meil seal suure raagremmelga all askeldab. Läbi uneseguste silmade vaadates tundus teine nagu kana. Pikemalt uurima ja juurdlema ma seal koidukumas muidugi ei jäänud. Järgmisel hommikul oli aga "kana" jälle platsis, siblis ja nokkis suure innuga. Nüüd sain aru, et see oli üks kopsakas tuvi. Mitte just nii kopsakas, kui etenduses Armastus kolme apelsini vastu oli, aga peaaegu. Kaelustuvi oli. Jaa, neid lendab siin tegelikult alatasa ringi. Mõtlesin ikka, et huvitav, mingeid lahtisi pööninguid siin ju ei ole, kus nad siin küll elavad? Aga kõiketeadev internet andis välja, et meika pesad asuvad hoopiski kuusepuul ja neid siin juba jätkub. Jälle targem. Aasta lind on sel aastal siiski turteltui, neidki on siin nähtud... selliseid inimnäolisi:))) Panen siia ühe pildi meie väikese E. linnuraamatust, mis on praegu tema lemmik unekas. Need linnud nimetab ta kõik peast ja mitte lihtsalt kurg või rähn vaid ikka valge toonekurg ja suur kirjurähn, pasknäärest rääkimata:)

Jutud elust onuga

 

Teraapiline lugemine

Nii on mulle tõepoolest öeldud, et see ajaraamat on justkui teraapiline. Täna ma sellele üldse enam vastu ei vaidle. Nimelt on ju jälle muruniidu hooaeg käes. Ja värskelt niidetud muru lõhn.. mmmmm. Kas kujutasite juba ette, tundsite seda lõhna? Aga vale lõhna tundsite, vot nii! Meie niidetud õu on hoopis noore, õrna sibula lõhnaline. Ei, mitte sibula vaid laugulõhnaline. Metslauku on siin uduumbe ja kui üldse ei niidaks, siis kiiguksid varsti õuel lillakad õiepallikesed, mis hiljem prisketeks seemnepallikesteks arenevad. Seda tervistavat laugulõhna me siin hingame ja kogu maapind me jalge all on sibulaid täis. Lisaks veel karulaugu plats õuenurgas. Ma ikka veel imestan, et kuidas see küll ometi võimalik on, et koduõue peal kasvavad nurmenukud, metsmaasikad, karulauk, metslauk, pääsusilmad ja veel sadat sorti muud kaunist ja tervistavat. Sihantses keskkonnas saabki ainult teraapiline jutt sõrmede alt välja tulla:)

Kuritädi ka vahel

Tuulekala oleme ka mõned korrad püüdmas käinud, aga paberlandi abiga oli seekord kindlam  ja kiirem variant Atlandi ookeanist pärit mereande maitsta. Jätkus nii praepannile, grillimiseks kui ka kuivama panemiseks. Tuulehaugi puhul ei pea erinevalt tavalisest haugist paelussi kartma. Aga kuri olen ma selle pärast, et ikka veel, tänapäeval ja päise päeva aal visatakse randa ja metsa alla oma piknikusodi maha. Mingist jotast saaks ma isegi veel aru, kes oma pudeli põõsa alla "unustab" (ja vahel ennast ka), aga põhilise prahi jätavad randa ikka need korralikud inimesed. Täies tões ja usus paigutavad nad kogu oma grilli-, joogi- ja söögi-prügi "ilusasti" lõkkeasemele hunnikusse. Vahel ka mõne katki läinud plätu või laste ujumisrõnga. Täis pakendid jaksavad kohale vedada, aga tühje enam ära viia ei jaksa. Ja mida nad siis õieti mõtlevad, kuhu ja mis moel see prügi sealt lõkkeasemelt siis lõpuks ära kaob? Kas loodetakse, et tuleb järgmine seltskond ja hakkab suure õhinaga vettinud tetrapakke, plastnõusid ja kiirgrille põletama? Kindlasti ei käi vahepeal ka kajakad, varesed, rebased ja sead seda prügi laiali loopimas. Veel müstilisem on, kui tekitatakse ilus ontlik prügikott metsa alla, ikka loomadele meeleheaks. Või usutakse, et hea rannahaldjas tuleb tiibade sahinal igal õhtul ja nõiub võlukepikesega vehkides kõik prügi metsmaasikateks ja kirjudeks liblikateks?

Minu 5 minutit kuulsust

Järgmisel laupäeval tuleb aga korraks püüne peale ronida. Sain Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursil finaali. Neli aastat tagasi sattusin oma vahuveiniga kah finalistide sekka ja kuigi ma ühtegi auhinnalist kohta ei saanud, tulin lava pealt alla paraja sületäie meenete ja tänukirjaga. Eelvooru tulemustega jäin sel aastal muidugi ülirahule - 107-st veinist jäid minu veini punktid jagama esimest ja teist kohta. Aga nüüd algab kõik otsast pihta. Kui kõik välja valitud finaaliveinid on kvaliteetsed, kuid väga erinevad, siis mille järgi see pingerida lõpuks tekib? Ütleme siis nii,  et justnagu Eesti Laul 2 - maitse asi. Kas ma tahan ka kohta võita? Ikka tahan, see on ju võistlus, mitte mingi põllu- ja rahvamajandussaavutuste väljanäitus. Aga kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Saaremaalt on veel üks proua finaalis ja koguni kahe veiniga. Ja mis veel-veel-veel ägedam - ta on ka sõrulane!

Kadaka vahurüübe ja tiramisu

Minu 5 minutit kuulsusetust

Praegu tuli meelde, et pistsin oma ajaraamatu ju Eesti Blogiauhindade konkursile ka. Aga sel aastal talublogide kategooriat ei olnud ja aiandusblogiks ma oma ajaraamatut ei pea. Nüüd ongi ta seal kategooria Elulised blogid all koos tite- ja fitnessblogide ja Mallukatega, kellel on triljoneid fänne. Hääletamine on kestnud juba ligi kuu aega ja paari päeva pärast läheb hääletamine lukku. Ühest arvutist/telefonist saab anda 5 häält ja mis trikid seal kõik veel on. Ühesõnaga mina olen juba ammu rongist maas, et mitte öelda - algusest peale ja kollased kummikud saab sel aastal keegi teine. Korraldus on muidugi vägev ja kiidan tegijaid. Ma ise ka ei ole veel hääletanud, neid on seal niii palju ja tõenäoliselt tuleb teha pliks-plaks valik.

EBA hääletamine

Tähistamised

Tähtpäevi ja tähistamisi oli sel kuul rohkem kui küll. Sai kulutatud ka notari uksi ja asju korraldatud. Tegin oma papsile juubeliks tiramisu tordi. Mul oli tiramisu suhtes siiani eelarvamus olnud, need tiramisu küpsised tundusid nii tilbakad olevat. Ja veel et kuidas soolakad pistaatsia pähklid tordi peale sobivad? Aga tort tuli välja superlux. Ähvardasin, et teen seda nüüd kolm aastat järjest - lihtne teha, väherammus (kui vahukoor ka veel ära jätta), natuke pehme ja natuke krõbe ning mõnusa maitsega (Amaretto, haha:). Ja muidugi käisid ka me oma lapsed kodus. Väike silmatera käis aias kevadet avastamas ja terrassi ukse vahelt toodi emmele ja manale ja niisama vaasi lillekesi.  Ükshaaval ikka. Küsimuse peale, et mis lill see on, vastati heleda hääle ja hästi selge diktsiooniga  - kanakoole!

Ljapšeljapš tuli külla:))

Rabarrbarrbarrbarrberikiselli aeg

Autor veinimeister Lea

Muu mudru

Õuetäis mee lõhna õitsvatest vahtratest,  10 l pinot maja seintele, asjalik Tallinn, rõõmus Pärnu, sääääääääääääääsed, muruniidupäevadel 12000 sammu, mägrad.. kui keegi ei ole just meie õue peal vihatsi odaviske trenni teinud, kiisu käpp on ikka veel püsti (röntgen ei näidanud midagi), kasvumajakesse kolisid tomat, kurk, redis, till, basiilik; kaitseliidu õppused ja üksikud paugud öösel, metstulbid ja kirsiõied, varsti vene viisasid tegema ja kaugel see Brüsselgi enam.

Nüüd võib soe tulla

On isegi hea, et kevad niimoodi venib. Eks ta ootab, millal ma kõik vahepealsed seigad jõuan kirja panna, et siis soojenemisega pihta hakata. Tänane lugu on pikk ja kindlasti mitte nii naljakas, kui eelmine oli. Aga kõige lõpus on suur uudis.

Aasta alguses kohtusin ma ühel peol meie maakodu põlisasukate lapselapsega. Tunnen teda tegelikult juba palju aastaid, töötasime nimelt koos kunagi ammu mõlemad oma esimesel töökohal. Peale perede loomist kaotasime teineteist nö pooleks eluks. Nüüd sattus ta seda ajaraamatut lugema. Aga mingi aeg enne seda hakkas ta millegi pärast oma vanavanemate kodu ja siin veedetud õnnelikke lapsepõlve aegu sageli unes nägema ja ta ei osanud kuidagi seletada, miks just nüüd ja üldse miks. Kuni ühel päeval avastas, et lood tema kodukesest ongi siit digitaalselt kõiksusesse ringlema lastud.

Oh, kas me aastakümneid tagasi seal suure teeninduskombinaadi kontorikorrusel koos olles oleks iial osanud arvata, et meil kunagi hilisemas elus selline seos tekib!? See koht käis ju peale tema vanavanemate surma käest kätte ja vahel harva siit mööda sõites ei näinudki nad võsa ja rinnuni umbrohu tagant midagi. Võib olla isegi õnneks. Sest see, et neil enam selle kohaga midagi pistmist ei olnud, ikkagi torkas hinge. 

Nüüd nad siis loevad ja vaatavad ja süda pidi üsna rahul olema. Sain teada, et seal koha peal, kust ma neid hobuseraudu kogu aeg leian, oli vanasti vana ja hõre saun, mis lõpuks laguneski ära. Ja meil on ütlemata hea meel, et siit on pärit nii torearmas inimene. Tervitame ja olete siia alati oodatud:) 

Kokku ligi 30 tükki juba

Üks suur töö tehti meil sel varakevadel siin ära. Siia tulles nägime kohe, et elekter tuli majja väga viletsaid traate mööda, millest viljapuud olid lausa läbi kasvanud ja elektripostid vajusid iga aastaga aina rohkem viltu. Helistati siis kohe tuttavale elektrivõrkude mehele, sest meie postide olukorrast olenes ka järgmiste majade elektrivärk. Jaa, kõike saab, kuid kõik mis asub eramaal, tuleb endal kinni maksta. Kui just midagi lausa ümber ei kuku või tõsisem avarii ei teki. No ei olnud meil sellist vaba kaheksat tuhandet. Elasime selle teadmisega mitu aastat. Kuni keegi soovitas, et helistage riketesse. Ja otsekohe läksid asjad liikvele. Kes teab, võib olla olime oma vana liiniga kuskil tööplaani ja eelarve rea peal juba nagunii kirjas. 

Töö tehti ära kahe nädalaga ja hästi tehti. Tehti rohkemgi, kui oleksime iganes loota osanud. Väike songerdus kuulub asja juurde. Ainuke küsimus oli mul see, et aga kuhu siis nüüd meie pääsukesed istuvad, kui "korralikke" traate enam ei ole? Aga mees ütles, et eks nad istuvad siis meile põlve peale:))

Sel aastal nägin sookurgede tantsu. Ah siis linnuriigis teeb meesterahvas ennast ikka nii lolliks? Ja linnunaisterahvas vaatab seda tõesti pealt, kui üht mõttetut sahmimist a`la ma-olen-ju-nagunii-siin-ainuke-ja-sinu-oma-mida-sa-lollike-ometi-rapsid. Kuulsin raadiost ka sellist uudist, et toonekurg ei olegi kurg. Tema on pigem otsetõlkes siis nagu toonehaigur. Aga kuna see lind on sellise väljanägemise, nime ja uskumustega rahva meeltesse nii kinnistunud, siis teadlased ei suru väga seda haigru nime talle peale. Aga sookured on ikka kured mis kured ja meil koguni ainukesed kured üldse. 

Meiekandi metsik loodus

Huvitav, et kilomeetrike mereäärt mööda edasi ja juba on mererand pisut teistsugune. Lausa huvitav oli seal kolada ja kivide korjamisest tuleb tõesti ennast jõuga tagasi hoida. Ühe koralli ja ühe kivististega kivi vedasin ikka kaasa. Korallid mulle meeldivad, eriti kui mõelda, kuidas nad 400 miljonit aastat tagasi seal sooja mere põhjas ikka elasid ja kuidas see maapind ja merepõhi siis aja jooksul ekvaatorilt meie laiuskraadile rändas. Ja tükike taldrikut pidi siis meenutama, kuidas mereväeohvitserid sellest omal ajal suppi helpisid, sest vaevalt madrused nii peente nõude pealt sõid? Tegelikult ma ei tea, kes kust sõi ja millal, ajaloos olen nõrk. Aga interneti otsing annab  väga kauneid sellise märgistusega nõusid välja. 

Siis mingi aeg oli viimane aeg seemneid mulda panna. Seemneid läksin ostma kindla plaaniga, et ausõna mitte rohkem kui 3-4 pakki. Küll mõne taime meie pisikesse kasvumajja laadalt ka osta võib. Tagasi tulin poest saagiga, mis pildilt näha. Lisaks netipoest pakk seenemütseeliga. Nüüd pildilt vaatangi, et ohhohh, kus mu lilleseemned on?

Pidasime ka suuri pühi. Minul oli sibulakoori täpselt 7 muna värvimiseks, millest 2 kinkisin ära. Aga lõpuks oli neid tänu ema ja vennalaste usinusele ikka hästi palju. Pühade hommik üllatas paksu lumega ja kass väljendas oma arvamust sellest vot niisuguse ilmega:

Ma ausõna ei vihja kellegi alalõuale, aga pühadetoiduks meil liha ei olnud vaid oli ühe tuttava hobikokkaja blogist salat, mida ma kasutan külma kastmena. Hehh, ka selle toreda blogija ema töötas meiega koos seal teeninduskombinaadi raamatupidamises.. Nii et jah, meil olid siis kerged kalavõttepühad. Ja karulauk oli juba väljas! Ja pasha oli meil ka selline nõrutamata ning pokaalide sees.

Vana mehe kiusatus

Veelkord enne valgeid öid vaatasime vanu diakaid. Naljaks, naljakas, naljakas. Armsad tited, esimesed välismaa reisid. Ekraan, mille me lõpuks üles leidsime, siis eelmise suve jooksul jälle ära kaotasime ja nüüd jälle üles leidsime, mahtus millimeetrise täpsusega magamistoa ukseavasse. Ja olgu alati tänatud multifunktsionaalsed ENE-d! 

Täna on siis Jüripäev. Vanasti, no siis kui see eriti roheline rohi ja metsikult sinine taevas oli, käisime plikadena Kaarma maalinnal suurt Jüriöö lõket ja rahvatantsijaid vaatamas. Sel õhtul lubati kaua õues olla, üsna ööni, sest üritus oli otsapidi ka nagu rahvamatk ja kõik teised tohtisid kaaa. Mina olin endale heegeldanud jube popi kübara moodi mütsi, millist kellelgi teisel ei olnud, sest ise ma selle välja mõtlesin. Puuvillasest lõngast sinise mütsi lokkivas servas oli valge ja must triip. Mängisin tulega. Ühesõnaga soe ilm oli.

Imelik on see, et kogu aeg on justkui aega vähe ja kogu aeg on selline tunne, et teha nagu midagi ei jõua. Aga nüüd kuu aja pilte vaadates on ikka päris palju toimunud. Postituski läks liiga pikaks. Aga kuidas ma siis ei näita, kuidas meie loom endale kogu aeg uusi peidukohti leiutab ja kuidas ta iga kord ikkagi vahele jääb:)

SEE SUUR UUDIS:)

Kassitemp ja mis on õnn

See lugu algas juba talvel. Meie küla vahele ilmus üks jultunud kass. Meist, meie vehklevast kehakeelest ja hurjutamisest ei lasknud ta ennast häirida vaid ronis kribinal-krabinal maja seina mööda üles ja puges räästa vahelt elupeale (loe:pööningule). Ka peale seda, kui olin kõik majanurgad kassipeletus vedelikku täis pritsinud. Muidugi oli peagi ka rehetuba täis sirtsutatud ja me ise seal jalgupidi sees. Soome naabrite vanale toakassile kargas külakass aga selle 20 sammu jooksul, mis too autost majani kõndima pidi, tigedalt kallale. Kassi kliiniku arve oli pärast 200 euri olnud. Hoidsime meiegi oma looma pigem toas. Viimasel ajal ei olnud me seda kassi enam näinud - kaks nädalat kindlasti mitte, kui mitte kolm. Täna aga juhtus lugu, mida me ilmselt niipea ei unusta.

Jõudsime laupäeval maale. Ilm oli just niipalju jahe, et suuremaid aiatöid tegema ei kutsunud. Loopisin veidike kevadväetist põõsaste ja püsilillede ümber ja otsustasin, et nüüd või mitte iial teen ära ühe väikese maalimistöö. Nimelt langes praktiliselt meie esimesel maa-nädalal suur kastan kevadtormis õue peale maha ja känd oma 75 ja + aastaringiga seisab meil nüüd väravas. Kujutletavas väravas siiski. Tegin eskiisi, otsisin välja pintsli, aga mida ei leidnud, see oli värv. Ainult kange kassi...e hais oli igal pool. Nii et poolei jäi ka see töö.

Läksin siis metsa. Et ehk leian mõne sarve. Etteöeldult - ei leidnud. Hirvede mörinat kuulsin küll ja ühte rebast nägin. Sinililli oli päris palju ja oma pooled neist olid hoopistükkis punased. Neid pidin järgmisel päeval siis pildistama minema, sest lubati päikest. Sinikellukeste platsil sumisesid naabrimehe mesilased. Kolme suure kuuse juurest leidsin jällegi 2,5 hobuserauda. Nii et ei midagi uut.

Majas uurisin veidi suure termokasti seisu. Seal oli paar pakki lehttainast korvikesi, mis igaks juhuks ostnud olin, et kui äkki keegi tuleb... Muigasin omaette, sest olin eelmisel nädalal Pärnus käinud ja bussis ühte head vana tuttavat kohanud. Vahel on ju nii, et kuigi ei ole inimest vahepeal kaua näinud, siis jutt jätkub ikka umbes sealt, kus ta aastaid tagasi pooleli jäi. Muretsesin muu jutu seas, et ei tea, kas ma sealt Pärnust üldse tagasi saangi, sest eelmüügist pileteid ei müüda, sõitjaid palju ja buss väike. Tema aga ütles, et meremehed arvestavad alati sellega, et tuleb kuhugi jääda, sest äkki keegi tuleb vastu:)) 

Varsti uue karulaugu pesto aeg käes

Kalalaevad tõid õhtu eel sadamasse värsket kilu ja räime. Nii et must raudpann sai jällegi kuumaks aetud ja teate, me sõime seda värsket praesilku ja krõmpsu hapukurki lausa näppude vahelt. Häh, võis ju sodida, saun oli peagi valmis saamas.

Õhtul istusin vaikses toas. Krabistas vihma. Paar korda kuulsin veel justkui vaikset näugumist. Meie kiisul läbi une näugumise kommet ei ole, nii ei arvanudki ma nendest väikestest njäudest suurt midagi. Arvasin, et olin vist valesti kuulnud.

*

Oo, kaunis pühapäeva hommik suure laia päikesepaiste ja lindude kevadise sädistamisega! Kohvilõhn ajas teki alt välja. Einoh, see va paks kass muidugi ka, kes oma vurre mulle kõrva ajas ja üübervaljusti nurrus, endal mõnust tilk nina otsas. Õhtul soolatud vürtsiliku oli juba puhastatud ja talust toodud munad keedetud. Ahh, kas see ongi õnn?

Pugesin kohvitassiga oma köögitugitoolisse ja - NJÄUU!

Mees hüüatas: kuulsid?

Jaaaaa, kuulsin jaa, kas sina kuuled ka neid näugumisi, oh jumal tänatud, ma mõtlesin, et ma olen peast segi läinud! Kas see kurjam on jälle tagasi?

Nojah, see näugus juba enne siin. Tegin ukse järsu ropsuga lahti, et ehk ta ehmatab, aga kedagi ei näinud.

Ma pole kunagi pühapäeva hommikul nii kiiresti riidesse saanud. Oli algamas aktsioon  - külakassirajakas lakast minema! Ausalt öelda ei olnud ma enne meie pööningul kordagi käinud ja eks tänagi juhtus see kerge jalgade värina saatel. Seal elupeal ei ole suurt midagi, ainult õhuke kiht vanu heinu. Üks räbal Kommunismiehitaja oli ka ja üksik kontsaga kummikaloss. Haaa, kassi pesa või lebokoha leidsime kohe üles. No loomulikult oli ta ise juba jalga lasknud. Imetlesin iidset ehituskunsti - ei ühtegi naela, kõik vaid tapitud, puupunnidega ühendatud või vitstega seotud. Katuseks pilliroog siitsamast rannast, taladel kirvejäljed. Kui maasolevat heina veidi pöörasin, siis oli see altpoolt isegi veel rohekas. Võimas!

Ja KUI me seal juba olime, siis tasus korraks Garrett`ile ka elu sisse puhuda. See pani otsaseina ääres puhast kulda, hõbedat ja vaske karjuma. Lükkasime heinad kõrvale - vastu vaatas kenasti saviga kinni mätsitud talade vahe. Noo, mina olin muidugi juba kirka järgi minemas, kui mees küsis, et mis meil toas selle koha peal on? Einoh muidugi, vana raadio ju! Puhta lae all, raamaturiiuli otsas ja ilmselgelt paksult vasktraati täis.

Sain sealt lakapealt ikka kuidagi ahter ees redelit mööda alla, nii et mind ei pidanudki koos majaga matma või madudega ruutsüld auku ehmatama, et oinaga tött vahtida. Läksime kööki, istusime maha ja lihtsalt passisime seal. Tõmbasime hinge.

........... njäu!

No mida asja! Kus k....i koha peal ta siis on? Äkki on kuhugi kinni jäänud? No ongi ju, kui selle tuulamise peale ikka veel alles on. Panime raadio kinni ja hakkasime täpsemalt kuulama. Näuguski ja täpselt ühe ja sama koha peal. Vaene kiisu, ta ongi kuhugi kinni jäänud! Khmm-khmm peaaegu mõrtsukkassist oli hoobilt vaene kiisukene saanud. Ja siis ütles mees õudusttekitavad sõnad: kui ausalt öelda, siis ma kuulsin seda näugumist juba eelmisel nädalavahetusel! Hoidsime hinge kinni.

............njäu!

Hakkasime seda auku otsima, kust kass sisse roninud oli, sest tundus, et näugumine kostis külmkapi juurest põranda alt või isegi seina seest. Kopsisin kepiga kõvasti vastu põrandat, toksisin õues seinapalke ja urgitsesin rehetoa trepi ääri. Tõstsime asju ringi. Njäu kostis läbi palkseina õrnalt isegi õue. Müstika.

Minul küpses järgmine idee - põrandalaud tuleb üles võtta. Mees jahutas mu geniaalse idee kohe maha, sest need olevat ju punnlauad. Olin juba isegi natuke vihane. Nohja siis, teine on seal juba nädal aega janus ja näljas, äkki isegi juba kaks nädalat! Mees ütles aga, et see ei ole ju üldse loogiline. Kui kass on sinna sisse saanud, siis peab ta sealt välja ka saama. Näitasin talle mitut oletatavat auku, aga tema arvas, et kui neist kass sisse mahuks, siis oleks meie kass ka juba seal põranda all.

Aga no ega minul siis lahendustest puudu tule. Kindlasti läks ta sinna hiiri püüdma, sai hiired kätte ja sõi ennast nii paksuks, et enam ei mahtunudki välja. Tead ju küll seda Puhhi lugu... Vahepeal kostis paar haledamat njäud ja isegi mees oli sunnitud tunnistama, et see vaene loom on seal ikka täiesti hädas. Ja mina mõtlesin, et no pagan, tikksaega oskan ma nii palju saagida küll, et köögipõrandasse üks ruut sisse lasta, tulgu või lahutus.

Tegelikult hakkasime juba ära väsima sellest ronimisest, roomamisest, kopsimisest ja uuristamisest. Ühiselt leidsime, et meie kass hakkab ka juba vanaks jääma, ei tee sellest võõrast karjuvast kassist väljagi. Enam ei olnud meil ühtegi lahendust. No päästeametit ka ju kutsuma ei hakka? Surema jätta... brrr ei-ei-ei, sellist pattu küll oma hingele võtta ei saa! Hiljuti sõimati meil ühte naist sotsiaalmeedias kohutavate sõnadega, sest tema kass oli kodust minema jooksnud ja ära kadunud ja tema oli peale seda julgenud uue kassi võtta. Meie tegu oleks aga juba vangitrelle väärt olnud. Istusin väsinult köögis, mees oli rinnutsi rehetoa lävepaku peal, kass aga tiirutas õnnelikult ümber meie.

............njäu!

Ja siis tuli mul veel viimane hull ja meeleheitlik idee. Äkki ta sai ikka kuidagi tuppa, ronis külmkapi mootorisse ja jäi sinna kinni? Sest et kuula, iga kord, kui külmkapp plõksu teeb, kostab ka see njäu.

Mees kargas püsti. JOHHAIDII JA JOPPENPUHH! SEE ONGI JU KÜLMKAPI MOOTOR, MIS KIUKSUB!!!

Oligi. Pool päeva kassiotsinguid oli lõppenud. Mõtlesin, et kui vähe on õnneks vaja. Punased sinililled, äsjasaabunud linavästrikud ja siniliiliate väljad   jäid küll pildistamata, aga tühja sest. Peaasi, et keegi ei piinle janus ja näljas.  Mõtlesin ka oma pärnusõidu kaaslase peale, keda mitte üksnes karmid meretuuled räsinud ei ole vaid ka elu ise ja kõige traagilisemal moel üldse. Aga tema, värske noor pensionär, tunneb rõõmu väikestest asjadest, kallitest inimestest, heast naljast ja küllap vahel ka väikesest õllest. Isegi oma niru pensioniga oli ta rahul. Ingrid Bergman on öelnud, et õnn on see, kui on hea tervis ja halb mälu.

Tuleb nõustuda.

NJÄU! (kuulake ise siit)