Nihkes

Tegin suure avastuse. Et kolme päevaga puhkab inimene raskest töönädalast palju paremini välja, kui kahe päevaga. Aga mida selle avastusega peale hakata? No pole viga, puhkuseni on jäänud vähem kui kuu. Kuigi siinkohal tahaks öelda, et kolme nädalaga puhkaks inimene kindlasti palju paremini välja, kui kahe nädalaga. Aga see-eest panustame me need kaks nädalat maksimaalselt elamustele, mis ei jää ka siin ajaraamatus kindlasti kajastamata. Vihjeks järgmine pilt:

Nojaa, viis aastat on jällegi mitte linnulennul vaid lausa hea andmeside kiirusel läinud ja meie tõotatud maa ootab meid taas. Viiendat korda. Ainult et - mis maa see on? Maa on ikka Krimm, aga...

Reedel ma lausa põgenesin linnast. Külas, õigemini meie külaosas nii umbes kilomeetri raadiuses ei olnud hingelistki. Välja arvatud üks tuhkur, kes üle tee lippas ja linnud. Huvitav, et linnareede õhtuti olen ikka täiesti toss. Maal aga ajasin niiduki välja ja pärast kastsin veel lilletutid ka ära. Linnas sain veel põhjaliku koolituse kaasa, kuidas niidukile teritatud tera alla panna. Kergelt murune pool allapoole, no loogiline ju. Aga mehe ja naise aju on ikkagi väääga erinev, mis on ka teaduslikult tõestatud ning seda imetabast fenomeni oleme naljatamisi ikka arutanud. Näiteks kaarti lugedes keeravad naised (no enamus meist) kaardi või iseennast ikka sedapidi, kuidas tee ja ilmakaared parajasti ees on. Aga mehed (no enamus neist) tajuvad ilmakaari igast asendist. Või orienteerumine - mina pean tee meelde jätma, mees lihtsalt teab, kus õige suund on. Nii juhtuski, et meie allapoole`d tähendasid sootuks erinevate asjade alumisi pooli. Muru jäi pisut nagu karvane, ime et see tömp tera üldse midagi niitis. Järgmisel hommikul oli pea taas värske ja siis ei suutnud iseennast ära imestada, et miks ma ei võinud ometi korraks tera liikumissuunda vaadata!?

Järgmisel päeval oli meid külakeses juba kaks. Tõime metsast natuke seeni, mõned maasikad, lilli. Kevad, ups, suvi on ju ka pisut nihkes, aga ilma kirumise libedale teele ma parem ei lähe.

Linnupesa oli tühi. Loodan, et nad lendasid pesast, mitte ei sattunud rüüstaja ohvriks. Muru peal oli küll üks lühikese saba ja tillukeste tiibadega tihasepoeg hinge heitnud, aga meie katuseräästas olev linnupesa oli mingi teise linnu oma. Tihasekesekene sai väärika hingelennu suitsuna taevasse..

Head teed...

Hüppan nüüd korraks laulupeo-nädalavahetusse. Hommikul hakkasin seda telekast vaatama ja kuni hilisõhtuni välja. Aga! Käed ikka käisid kogu aeg.

Need on jällegi ju needsamad rabarberid, kelle ma mitu aastat tagasi kuuri taha ära viskasin. Nemad aga ronisid maa sisse ja kukkusid seal kasvama. Korjasin neid ja korjasin ja lõpuks oli tõepoolest nii, et terve vald oli kokku aetud ja nii üks kui teine sai neid barbareid koju kaasa viia. Tänu sellele, et aastaaeg nihkes on, on varred veel praegugi krõmpsud ja mahlased. Virkuses palun mind aga siinkohal mitte süüdistada, sest mul on neid puhmaid seal küll ja küll varem ära närtsinud. Tahtsin lihtsalt proovida netist silma jäänud soovitust panna rabarberid koos vähese suhkruga mahlaaurutajasse ja teha ülejäänud massist moosi. Moosile lisasin täiesti omaenese tarkusest valget šokolaadi, sest moosi meil tegelikult palju ei sööda. Nüüd on see keedis nagu valmis dessert ja maitseb piimaga umbest kui mannavaht. Ilma mannata mannavaht siis. Ühesõnaga tore laulupidu oli.

Väiksemaid koriluse elemente satub viimasel ajal veel sisse, aga õige pisikeste partiidena. Suur lootus oli mul uue aiaelaniku, Moldaavia tondipea suhtes. Toas kasvasid taimed kohinal ja kippusid vägisi õitsema. Aga õues on nüüd varred punaseks tõmbunud ja lopsakust ei kuskil. No kust ma võtan neile Moldaavia kliima!

Kasvumaja elanikud peavad ka vähese soojaga leppima, aga praegusel hetkel on esimesed tomatid juba ära maiustatud ja basiilikut sain terve sületäie. Pesto ülejääk ja till läksid sügavkülma.

Katedraal

Tegin turbakoti avad suuremaks ja juba oli sisse kolitud

Maal käisime kalal ka, aga kommunikatsiooninihke tõttu viskas mees mu vihmaussid minema ja ega ei olnud õiget kalapüügi ilma ka. Nii tahaks öelda, mis loom sel päeval Jumal oli, aga ei söanda sellist nalja päris otsesõnu teha.

Soome proua tõi enda roosipõõsa alt pojukese ja ma ei saanud keelduda ka, sest imeilus suur, lõhnav, sügavlilla õienäidis oli ka kaasas. Nii palju siis sellest, et mitte üks taim enam siia õuele. Kuigi oranž floks ja iluõunapuu võiksid ju veel tulla...

Viinamäe teod olid oma teod juba ära teinud ja munema asunud. Sama protseduur, mis igal aastal. Kõik kordub, ei midagi uut. Aga üleeileõhtune ja eilehommikune action oli küll üks ennenägematu lugu.

Hakkasin mina just ööunne jääma, kui kuulsin oma pea kohal äkki imelikku lurinat või kergelt laksuvat häält. Teen silmad lahti ja mulle vaatab üle pea otsa suur karvane nägu, rohelised silmad hiilgamas ja suu nii pärani, et lõuga ei olnud nähagi. Roosa keel justkui laperdas ja suunurkadest rippusid alla pikad "ketsipaelad". Ma lausa ehmatasin ja unesegusena ei saanud üldse aru, miks meie kass mulle voodiotsa pealt sellist õudukat nägu teeb. Ta tuli muudkui lähemale, aga mina suunasin ta koos oma ketsipaeltega voodist välja. Kass läks ära ja mina läksin järgi, et mis toimub? Kassil oli suu kogu aeg pärani lahti ja see oli päris horror vaatepilt. Mõtlesin, et äkki sai herilaselt nõelata? Googeldasin nähtust kähku telefonist ja süda hakkas veel rohkem valutama - marutaud vaatamata vaktsineerimisele, suupõletik, võõrkeha suus jne. Lõpuks tuli kiisu mu jalgade otsa ja heitis magama, suu ikka laiali lahti.

Hommikul läksime kliinikusse ja vaatamata murele teatasime, et tõime teile ühe lahtise suuga laulupeo. Ka kliinikus ei oldud sellist asja enne nähtud ja põletik ning võõrkeha välistati. Loom sai rahusti ja läks röntgenisse. See ei näidanud midagi ilmselget. Kuna kiisu magas niikuinii, siis nükerdati seal tema lõua kallal veel ja äkki läks suu kinni. Uskumatu, aga kassil oli lõualuu paigast ära olnud! Küsiti, kas ta haigutas? No kes seda siis teab! Pigem arvan, et ta väänutas oma pead ja suud lillelehti näksides, sest väike taimetükk oli tal veel suus.

Jaa, mul on pildid ka olemas, mis on ühtaegu jubedad ja hüsteeriliselt naljakad. Aga ma ei näita neid teile. Sest äkki järgmises elus olen mina kass ja tema on minu inimene ja minul läheb lõualuu paigast ära ja siis tema pildistab mind ja siis mina ka ei tahaks, et kogu maailm mind sellise, vabandust väga aga, lõustaga näeb.

Ahjaa, nägin sel päeval juhuslikult sõbrannat ja kui temale oma kassist rääkisin, siis ütles tema, et hmm, meil on akvaariumis ühel kalal ka suu kogu aeg lahti...

🙀 🐟

Postitus iseendale

Hakkasime peale pühi mõtlema, et mida me õieti eelmise aasta jaanipühade ajal tegime? No ei tulnud meelde! Mäletasime esimest aastat, kui õilmitsesime kahekesi sauna lävepakul, vahtisime maja poole ja aina õhkasime - on see tõesti võimalik, ussskumattu, meie maakodu, meie saun, meie puud, meie kaev, meie vihmaussid, meie nahkhiired!? Teisel aastal tulid meile jaanipühadeks Soomest ja Tallinnast külalised. Jällegi oli saun ja lõke, kahe riigi lipud, lauad lookas ja laste kilked. Muidugi ka keskmisest võimsam vihmasadu terve päeva läbi, aga toad olid soojaks köetud ja toredaid inimesi tuba täis. Aga eelmisel aastal? Ajaraamatust sain ikka pikapeale pildi kokku, et eelmiste jaanide ajal olime me ju haiged, tugevasti viiruse küüsis ja mina olin peale saunavihtade tegemist ka üleni puuke täis. Aga pikad pühad ja maaõhk pöörasid ka meie tervised lõpuks paremaks.

Beebibuum

Öelda ei olegi täna suurt midagi. Näidata ka mitte, sest perepildialbumit ma pigem avalikult ei pea. Aga puhuks, kui järgmisel aastal jälle ei meenu, et mida me küll eelmiste jaanide ajal tegime, ongi need mõned pildikillud. Jaanireedel ja -laupäeval oli muidugi imeilus ilm ja ka meie noorpered said veidi suurest linnast koju käima tulla. Läbi astusid veel vend ja vennanaine, venna sõber ja vennasõbranaine, jahimees ja soomlasest naaber. Kass püüdis üle hulga aja hiire, linnud tassisid poegadele toitu ja vaskussivolask ei viitsinud isegi peitu minna. Ideaalset suvepäeva suutsid ainult sääsed veidi rikkuda, aga ületee naabrid, kellega koos lõpuks hilist jaaniõhtut veetsime, lohutasid, et on olnud veeeelgi sääserohkemaid aastaid. Ei suuda uskuda! Järgmisel päeval oli jälle ilusasti vihmane ilm.

Aga kõik sekundid meie pisikese piigaga koos on kallid nagu kullaterad ja muud ei olegi mul öelda:)

Mälestuseks manale ja taadule maalitud kivid

Suvemugandustega tiramisu

🙇

Inimene mõtleb, Jumal juhib

Kõigepealt siis sellest, et minu tubli, vana, ilus, vastupidav, armas ja paljunäinud süleloom oli mind juba üle kümne aasta peaaegu ausalt teeninud ja et tal oli nüüd aeg maale rahulikku pensionipõlve pidama minna. Eieiei, jutt ei ole meie kassloomast, ei me teda metsa üksinda maha jäta. Aga rüperaal oli mõttekas välja vahetada ja tänast kirjatükki klõb.. ei, need klahvid ei klõbise ju üldse, jää või kirjutades magama. Seda lugu tipin tutikal, särtsakal, selgesilmsel ja kiirel äriklassi Delli-plikal nimega Inspiron (ja palju numbreid ka veel taga). No las see  inspiratsioon siis tulla sama kiiresti, kui üks kevadine tuulekala!

Nüüd aga mõtete ja tegude juurde. Nimelt tegelesin sel kevadel lilletaimede istutamisega täitsa mitu korda, sest esimesed alatiõitsevad begooniad võttis külm ära. Seejärel tulid müüki võõrasemad, mis teatavasti ju külma kannatavad ja uuesti said ostetud ka needsamused begooniad. Makstes ütlesin müüjale, et panin sel aastal amplitesse kanakakat ka. Temal tuli selline ilme, et pahvataks kohe hingepõhjast midagi, aga sai veel sõnasabast kinni ja ütles üpris vaikselt - aga pange seda siis ikkagi õige natuke. Ja mina tegin sellise ilme, et oo, ma tänan teid väärt nõuande eest, aga ise mõtlesin, et tutkit ma seda s.tta sealt vähemaks kraabin, las minu lilled ka vohavad ükskord. Sel nädalavahetusel tegelesin siis sellega, et võtsin lilleanumatest välja nii olematuks kängunud lilletaimed kui ka haisva olluse.  Taimeksestel olid juured alt pea kadunud, eks kange kraam kõrvetas need lihtsalt ära. Alata sai kolmas istutusvoor. Jah, tuli muidugi tõdeda, et iga kord ei ole vaja iga hinna eest oma peaga mõelda. 

Kevadlillede aeg on enam vähem läbi. Eelmisel nädalavahetusel me maal ei käinud ja karta oli, et mõned imekaunid õied jäid hoopis nägemata. Eelmisel aastal ajas kaevu kõrval ennast lahti üks kidur hiline tulbiõis, mille ma kohe konkurentsitult üheks taluõue lemmikuks tituleerisin. Sel aastal oli tal juba 5 nuppu. Kuid enne nuppude ilmumist piirasin ja päästsin kõva, tambitud maa seest välja tulevaid leheotsakesi ja valvasin kullipilgul, et ükski saabas ega trimmer neile liiga ei teeks. Nende puhkemist ma seekord ei näinud, kuid viimast õitsemise lõppu siiski. Ei ole see sort mingi üliimekaunisjaeriline. On hoopis lihtne, väike, lõhnav ja vanaaegne, justkui ainult sellele taluõuele loodud lill. Nii mõtlesin neid närbuvaid õisi vaadates. 

Kaugemal, seal kus see kõige tagumine majaase on, õitsesid rohu sees kenad kollase-punasekirjud tulbid ja muidugi olid omadega lõpusirgel ka kõige hilisemad - kollased tulbid. Nüüd jääb oodata vaid lehtede närbumist. Välja ma neid ei kaeva, looduslik valik. Seemnekuprad murran siiski alati ära, et kogu jõud uute sibulate kasvamisele läheks.

Sellel toredal ja üllatavalt mugaval toolil pidi toimuma minu pühapäevahommikune kohvijoomine. Tooli meisterdas ühel ilusal päeval peremees, aga mina, ahne perenaine, ootan et ta teise samasuguse tooli veel teeks. Et siis saaks koos seal maja lõunapoolsel küljel hommikuid nautida. Nojah, et mina siis jälle mõtlesin.. Pühapäev tervitas hoopis vihmasabinatega ja toredat tooli tuli aknast vaadata. Ei ole hullu, terve suvi on veel ees.

On ju ammugi räägitud, et imeilusates aedades on imeilusad puhkenurgad ja istumiskohad, aga keegi ei ole mitte kunagi seal kedagi istumas näinud. Sest aiatööd tahavad tegemist. Sellist ressursi raiskamist püüame meie küll vältida. Sest keegi peab ju lõppude lõpuks mõtlema, linnulaulu ja tuulemüha kuulama, pilvi vaatama, kassi sügama ja maailma ka parandama.

Meil on seal hommikupoolsel majaküljel endise rehala vundamendi nurgas üks pada. Ideaalis võiks seal isegi pühapäevahommikuti pannkooke küpsetada. Aga paja taga kasvab üks äge kuutõverohi, mis on nüüd iga aastaga varsi juurde kasvatanud. Ei tahaks seda taime kuumusega ära heidutada. Mine sa tea, millal kuutõbi või jooksva kallale tuleb, siis nii hea rehaltse nurgas lille näksida.

Üks mõte oli sel nädalavahetusel veel. Õigemini on see juba kinnismõte palju aastaid - käia sirelite õitsemise ajal ära Jämaja kalmistul. Võtke või jätke, aga ma jäängi seda sinilillavalget vaatepilti seal merekaldal asuval kalmistul imetlema. Sel aastal olin kindel, et jõuan vähemalt õigel ajal - mitte liiga vara ega hilja. Sel aastal otsustasin ka päikese suhtes väheke teisel kellaajal minna, et paremad pildid saada. Noh, aga sa võid ju mõelda ja planeerida.. Poole tee peal tuli vastu paks udu. Eks mere ääres ikka seda ette tule, aga koju tagasi ka ei pööranud.

Äkki näen, et kaugemal keset teed on kaks pikka valendavat kuju. Hehh, käisid juba läbi pea need rahvajutud, kuidas siinkandis õhtuhämaruses või udus ilmasõjaagseid sõjamehi nähtud on ja et mõni nendega isegi veidi juttu puhunud. Olidki sellised eatud meesterahvad, pigem ikka tänapäevased ja astusid kenasti tee äärde ära. Aga välja nägid nad seal pühapäeva keskhommikuses piimjas udus nii sürrid - seljas heledad ülikonnad (keset kadakaid!!!) ja veidike ähmis, justkui Nipernaadi filmist välja astunud. Minu vana punast Wolksvagenit nad igatahes ei hääletanud ja sinna uttu nad  minust unistama jäidki. Igatahes tegid nad mind vist nii ära, et sõitsin õigest teeotsast mööda - jah, sellest kiriku ja kalmistu teeotsast, mida just mina igaühele alati näidanud olen.

Need lopsakad sirelivallid on selliste vanade haudade kohal, mida enam olemaski ei ole. Neil kalmudel, mida veel hooldamas käiakse, piiratakse sellel kalmistul kohustuslik koduõue sirelitutt enam vähem ära. Loomulikult astusin ma ka meie talu vanaperemehe ja -perenaise haua juurest läbi ja mida ma näen! Need samad meie kaevuäärsed tulbid ja palju! Süda läks nii soojaks..

Aga muidu oli mõnus päikseline nädalavahetus. Nokitsesime siin ja seal, pidasime veidi plaane, sõime, puhkasime  ja jälle toimetasime ja jälle nokitsesime, saunatasime, puhkasime, kuulasime linde, vaatasime lennukeid ja jälle.. Ühesõnaga me ei raatsinud ühelgi õhtul tuppa minna. Sääsed ründasid hordidena, neid on sel aastal enneolematult palju, aga ikka tahtsime väljas olla. Õnneks on päev praegu nii pikk kui üldse olla saab.

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi finaalis suurt triumfi ei tulnud, aga päev oli nii tore, et küllap veiniblogisse sellest ühel päeval lugu ka tuleb. Eesti blogiauhindade konkursil ei olnud sedagi lootust, mis veinikonkursil oli. Beebiemmedel on ikka palju rohkem, mida näidata ja öelda:))) Minu kategooria esikolmik on siin. Vaadake, kui te reklaame ei karda.

     1. koht mallukas.com 5542 häält
2. koht Costany.ee 2878 häält
 3. koht janeblogi.ee 647 häält

Siis ma jällegi mõtlesin, et huvitav, kas tänapäeval viimase vindini suurte beebikõhtude, rasedusarmide, piimapaisude, kehamuutuste, spiraalimarkide jmt  näitamine blogides pigem vähendab või suurendab stressi? Lugesin mõningaid kommentaare ja hämmastav, kui palju hirme noortel on! Loodan, et pisikesed inimesed kogu selle ründava infotulva pärast ometi sündimata ei jää. Mnjah, ei ole hea, kui teatakse liiga vähe ja ei ole hea, kui teatakse liiga palju.

Ja nohhh, otsustsin siis kah selle ajaraamatu piire tohutult nihutada ja ennast letti lüüa. Häšštäägideks võiksid olla #nädalavahetus #nofilter #tervitusmuruniidukitagant #meikununeslinnamaha #taustaltrimmerdabperemees #lapsedjubasuured #maeikannajumittekunagiroosatjalillat #viisaastatblogimistjajubakolmaspiltendast #allyouneedislove #olgemõnusad #kaunistsuvekõigile!

💗

💙

💚

💛

💜