Malbe südasuvi

Enne reisile minekut olin siia valmis meisterdanud ühe postituse, kuid see oli jäänud üles riputamata. Oli teine selline väsinud ja lohisev kirjutis. Nüüd oligi hea siit enamus maha kustutada ja alles jätta vaid mõned pildid ja mõtted.

Hommikune valgustushetk 

Kummeliviht, nagu ka punt värskeid porgandeid ja supitill lihtsalt ilmusid maal maja ette pingile. Teiselt poolt toodi hunnik häid soome tooteid - kreeme ja värke. Ikka selleks, et me kuumal maal paremini kaitstud ja hooldatud oleks. Maal on ju selline komme, et kui keegi midagi toob, siis viiakse alati midagi vastutasuks. Aga naljakas on see, et see tooma-viima jada muudkui kestab ja ära lõppeda see nagu enam ei saagi. Aijaa, värske uudsemesi ilmus ju ka! Mul oli tõsiselt hea meel, et meie pisike linnakasvuhoone sel aastal hästi vara saaki andma hakkas, oli ometigi millegagi tasuda.

Salvei

Ühte muna on veidi rohkem kangutatud:)

Soomustorik. Söödav.

Soomustorikust tuli kena võiga praetud soe salat sibula,
soola-pipra, tilli, pisukese tomati ja killu küüslauguga

Muulukad on mere äärest, maasikad seina äärest

Mere ääres oli telgitud. Plats oli suht korras, kuigi männi alla oli peidetud hunnik põletada üritatud taarat, kiirgrille ja muud sodi. Ja siis nägin seda puud. Otse lõkkeplatsi ääres. Paar oksa oli maha saetud, siis oli kirves käiku lastud ja kõige lõpuks oli lihtsalt kistud, rebitud, hakitud, murtud. Puu haavadest voolas rohkelt vaiku...

Teine puu oli jalalt maha raiutud. See oli kõige merepoolsem mänd, otse paadilautri kõrval. Võib olla mõnele põlisele paadiga merel käijale isegi maamärgiks olnud. Ja ometi on lõkkeplatsist 20 sammu kaugusel üks talvel murdunud mänd, põletamiseks kenasti kuiv ja puha. Aga ei. Tegelikult on see eramaa. Omanik ei ole sinna heast tahtest tõkkepuud ega keelumärki ette pannud. Enamus ümberkaudseid maaomanikke on seda juba ammu teinud. 

Mõtlesin, et kui need rüüstajad on näiteks väga looduskauged linnainimesed, siis kuidas neile meeldiks, kui keegi tuleks nende korterite uksepiitu noaga lõikuma ja kirvega neist tükke välja raiuma? Pealegi tekitavad need tegelased olukorra, et varsti ongi igal pool tõkkepuu ees. Oli noniiiiii raske bensukast üks halukott peale visata..

Nüüd aga vaadake meie uhket ooperilinnakut. Ooperietendustel on hakanud regulaarselt käima suur hulk kohalikke, kes seda iial teinud ei oleks, kui ooperit koduõuele kätte ei oleks toodud. Terves linnas on ooperipäevade ajal omalaadne fluidum.

Ühel õhtul olin kättpidi hostapõõsas, kui kõlas äkki mingi nii kummaline hääl, et mul käis lausa seljast nõksatus läbi. Vaatasin üles, eemalt tulid jalutades kaks võõrapärast noort daami. Mõtlesin, et huvitav,  miks need neiud küll sellist imelikku ja valju linnu häält teevad? Jõudsid nad minust mööda ja jälle kajasid üle tänava häälitsused. Nüüd ma sain juba aru, et need olid noored ooperilauljad, kes tegid lihtsalt vaiksel tänaval oma hääleharjutusi. Tegelikult oli see nii äge!

Rannapi rockooper võimistaoligi meeldis väga. Tervik meeldis. Kerge iroonia ja lapsemeelsus meeldisid. Karakterid olid head, hääled iseloomudega. Ja oh, kui ilusate viisidega olid mõned laulud! Ning orkester - võimas ja viiendast reast vaadatuna ka ütlemata põnev! Rockbänd ja sümfooniaorkester väga maitsekalt kokku kõlama pandud. See orkestriaugu elu kiikamine on meie jaoks juba ammu eriline lõbu, no lihtsalt nii huvitav on. Ja kõik kokku oli üllatavalt väljapeetud.

Kui ema küsis, et kuidas siis esietendus oli, vuristasin talle ette et kift oli, aga siis tappis Matvere Tõnis Mäe ära ja Ott Leplandi ka ja terve hunniku munki ja nunni ajas ahju ja lõpuks Lenna Kuurmaa tappis Matvere ära ja iseennast ka, aga minu armas tuttav neiu Kristel läks selle Bonzoga paari ja lubas suure talu perenaiseks hakata ja üldse said neist lõpuks hoopis Piret ja Töll, aga hülged olid ikka üle kõige tegelased. 

Negatiivsete arvustuste peamine mure oli see, et klassikalisest ooperist oli asi kaugel. Aga pidigi ju olema, sest see ei olnud ju klassikaline ooper. Ja et miks ikkagi 2 X 2000 inimest nii ennastunustavalt aplodeerisid, et kas nad on a`la maalt ja hobusega? Samas teiste ooperietenduste puhul ei ujutatud sugugi meediaruumi otsekoheselt arvustustega üle, ju olid need siis liiga klassikalised.

Aga kui nüüd lossi vallikraavi vanalt kogrelt midagi soovida, siis tehku Rannap üks täiesti raju rocksotapota ooper ja kutsugu sinna kõik need Kannukesed ja Anised ja Taavi Petersonid ja rikkugu ta kõiki reegleid ja mingu tagugu ise ka klaverit kõikide kehaosadega ja lasku täiesti vabaks! Aga eks jah, keegi peaks ju sellise asja tellima. Sotapotaga ei saa oma rahakoti peal riskima minna.

Teatris käisime ka, tükk oli suveteatri kohta tavatult tõsine (Madu oma rinnal). Või oskasin ma reede õhtul peale töönädalat just oma erialasse puutuva nii teravalt ära märgata? Eks ju mõned korrad saalis turtsatati ka. Ütlen vaid, et Mirtel Pohla On Väga Andekas Näitleja!

Maal sai jälle kõik liigne peast välja tuulutatud-saunatatud. Kass ajas puulehti, hiiri ja kujuteldavaid päkapikke taga ning käis puuoksal koiotti mängimas. Esimesena hakkas õitsema kõige hõredam floks, tänaseks õitseb juba sinine ka (ja nüüd loodetavasti kogu floksipeenar).

Endise lauda alusmüüride vahele rajasime istanduse. Iga labidatäiega tuli nassvärki maa seest välja - rauda, padruneid, klaasi, pudelikesi, veel rauda, vähemalt kolm paari pritakaid kalosse, kilet jne. Seda, mis istandus see olema sai, võite nüüd mõistatada - juuri, oksi ega lehti neil ei ole, aga kastma peab ja söödavat saaki võib sealt tulla mitu korda aastas. Annan teada, kui saak paistma hakkab. Ja põhiline, et üks risune koht sai korda.

Vaskuss Vasja

Lõpetuseks väike suvine pirukasoovitus. Suvikõrvitsast hööveldasin liistakad ja segasin veidikese soola-pipra ja purustatud küüslauguga. Kena pehme vanainimese toit 😉, taimne pealekauba. Aga keegi ei keelaks teha seda hakkliha ja juustuga.

Nihkes

Tegin suure avastuse. Et kolme päevaga puhkab inimene raskest töönädalast palju paremini välja, kui kahe päevaga. Aga mida selle avastusega peale hakata? No pole viga, puhkuseni on jäänud vähem kui kuu. Kuigi siinkohal tahaks öelda, et kolme nädalaga puhkaks inimene kindlasti palju paremini välja, kui kahe nädalaga. Aga see-eest panustame me need kaks nädalat maksimaalselt elamustele, mis ei jää ka siin ajaraamatus kindlasti kajastamata. Vihjeks järgmine pilt:

Nojaa, viis aastat on jällegi mitte linnulennul vaid lausa hea andmeside kiirusel läinud ja meie tõotatud maa ootab meid taas. Viiendat korda. Ainult et - mis maa see on? Maa on ikka Krimm, aga...

Reedel ma lausa põgenesin linnast. Külas, õigemini meie külaosas nii umbes kilomeetri raadiuses ei olnud hingelistki. Välja arvatud üks tuhkur, kes üle tee lippas ja linnud. Huvitav, et linnareede õhtuti olen ikka täiesti toss. Maal aga ajasin niiduki välja ja pärast kastsin veel lilletutid ka ära. Linnas sain veel põhjaliku koolituse kaasa, kuidas niidukile teritatud tera alla panna. Kergelt murune pool allapoole, no loogiline ju. Aga mehe ja naise aju on ikkagi väääga erinev, mis on ka teaduslikult tõestatud ning seda imetabast fenomeni oleme naljatamisi ikka arutanud. Näiteks kaarti lugedes keeravad naised (no enamus meist) kaardi või iseennast ikka sedapidi, kuidas tee ja ilmakaared parajasti ees on. Aga mehed (no enamus neist) tajuvad ilmakaari igast asendist. Või orienteerumine - mina pean tee meelde jätma, mees lihtsalt teab, kus õige suund on. Nii juhtuski, et meie allapoole`d tähendasid sootuks erinevate asjade alumisi pooli. Muru jäi pisut nagu karvane, ime et see tömp tera üldse midagi niitis. Järgmisel hommikul oli pea taas värske ja siis ei suutnud iseennast ära imestada, et miks ma ei võinud ometi korraks tera liikumissuunda vaadata!?

Järgmisel päeval oli meid külakeses juba kaks. Tõime metsast natuke seeni, mõned maasikad, lilli. Kevad, ups, suvi on ju ka pisut nihkes, aga ilma kirumise libedale teele ma parem ei lähe.

Linnupesa oli tühi. Loodan, et nad lendasid pesast, mitte ei sattunud rüüstaja ohvriks. Muru peal oli küll üks lühikese saba ja tillukeste tiibadega tihasepoeg hinge heitnud, aga meie katuseräästas olev linnupesa oli mingi teise linnu oma. Tihasekesekene sai väärika hingelennu suitsuna taevasse..

Head teed...

Hüppan nüüd korraks laulupeo-nädalavahetusse. Hommikul hakkasin seda telekast vaatama ja kuni hilisõhtuni välja. Aga! Käed ikka käisid kogu aeg.

Need on jällegi ju needsamad rabarberid, kelle ma mitu aastat tagasi kuuri taha ära viskasin. Nemad aga ronisid maa sisse ja kukkusid seal kasvama. Korjasin neid ja korjasin ja lõpuks oli tõepoolest nii, et terve vald oli kokku aetud ja nii üks kui teine sai neid barbareid koju kaasa viia. Tänu sellele, et aastaaeg nihkes on, on varred veel praegugi krõmpsud ja mahlased. Virkuses palun mind aga siinkohal mitte süüdistada, sest mul on neid puhmaid seal küll ja küll varem ära närtsinud. Tahtsin lihtsalt proovida netist silma jäänud soovitust panna rabarberid koos vähese suhkruga mahlaaurutajasse ja teha ülejäänud massist moosi. Moosile lisasin täiesti omaenese tarkusest valget šokolaadi, sest moosi meil tegelikult palju ei sööda. Nüüd on see keedis nagu valmis dessert ja maitseb piimaga umbest kui mannavaht. Ilma mannata mannavaht siis. Ühesõnaga tore laulupidu oli.

Väiksemaid koriluse elemente satub viimasel ajal veel sisse, aga õige pisikeste partiidena. Suur lootus oli mul uue aiaelaniku, Moldaavia tondipea suhtes. Toas kasvasid taimed kohinal ja kippusid vägisi õitsema. Aga õues on nüüd varred punaseks tõmbunud ja lopsakust ei kuskil. No kust ma võtan neile Moldaavia kliima!

Kasvumaja elanikud peavad ka vähese soojaga leppima, aga praegusel hetkel on esimesed tomatid juba ära maiustatud ja basiilikut sain terve sületäie. Pesto ülejääk ja till läksid sügavkülma.

Katedraal

Tegin turbakoti avad suuremaks ja juba oli sisse kolitud

Maal käisime kalal ka, aga kommunikatsiooninihke tõttu viskas mees mu vihmaussid minema ja ega ei olnud õiget kalapüügi ilma ka. Nii tahaks öelda, mis loom sel päeval Jumal oli, aga ei söanda sellist nalja päris otsesõnu teha.

Soome proua tõi enda roosipõõsa alt pojukese ja ma ei saanud keelduda ka, sest imeilus suur, lõhnav, sügavlilla õienäidis oli ka kaasas. Nii palju siis sellest, et mitte üks taim enam siia õuele. Kuigi oranž floks ja iluõunapuu võiksid ju veel tulla...

Viinamäe teod olid oma teod juba ära teinud ja munema asunud. Sama protseduur, mis igal aastal. Kõik kordub, ei midagi uut. Aga üleeileõhtune ja eilehommikune action oli küll üks ennenägematu lugu.

Hakkasin mina just ööunne jääma, kui kuulsin oma pea kohal äkki imelikku lurinat või kergelt laksuvat häält. Teen silmad lahti ja mulle vaatab üle pea otsa suur karvane nägu, rohelised silmad hiilgamas ja suu nii pärani, et lõuga ei olnud nähagi. Roosa keel justkui laperdas ja suunurkadest rippusid alla pikad "ketsipaelad". Ma lausa ehmatasin ja unesegusena ei saanud üldse aru, miks meie kass mulle voodiotsa pealt sellist õudukat nägu teeb. Ta tuli muudkui lähemale, aga mina suunasin ta koos oma ketsipaeltega voodist välja. Kass läks ära ja mina läksin järgi, et mis toimub? Kassil oli suu kogu aeg pärani lahti ja see oli päris horror vaatepilt. Mõtlesin, et äkki sai herilaselt nõelata? Googeldasin nähtust kähku telefonist ja süda hakkas veel rohkem valutama - marutaud vaatamata vaktsineerimisele, suupõletik, võõrkeha suus jne. Lõpuks tuli kiisu mu jalgade otsa ja heitis magama, suu ikka laiali lahti.

Hommikul läksime kliinikusse ja vaatamata murele teatasime, et tõime teile ühe lahtise suuga laulupeo. Ka kliinikus ei oldud sellist asja enne nähtud ja põletik ning võõrkeha välistati. Loom sai rahusti ja läks röntgenisse. See ei näidanud midagi ilmselget. Kuna kiisu magas niikuinii, siis nükerdati seal tema lõua kallal veel ja äkki läks suu kinni. Uskumatu, aga kassil oli lõualuu paigast ära olnud! Küsiti, kas ta haigutas? No kes seda siis teab! Pigem arvan, et ta väänutas oma pead ja suud lillelehti näksides, sest väike taimetükk oli tal veel suus.

Jaa, mul on pildid ka olemas, mis on ühtaegu jubedad ja hüsteeriliselt naljakad. Aga ma ei näita neid teile. Sest äkki järgmises elus olen mina kass ja tema on minu inimene ja minul läheb lõualuu paigast ära ja siis tema pildistab mind ja siis mina ka ei tahaks, et kogu maailm mind sellise, vabandust väga aga, lõustaga näeb.

Ahjaa, nägin sel päeval juhuslikult sõbrannat ja kui temale oma kassist rääkisin, siis ütles tema, et hmm, meil on akvaariumis ühel kalal ka suu kogu aeg lahti...

🙀 🐟