Pilk kauguses, kohal olles

Ma teadsin küll, et ma veebruaris kirjutada ei jõua. Kõige lühem kuu - kõige rohkem tegemisi. Seega tuli tänane lugu lausa peatükkideks teha.

Vanade majade igavene saaga - remont.

Tahtsime ju eelmise aasta kevadel hakata maal maja remontima. Mõeldud - tehtud! St tehtud ei saanud midagi, sest ehitusbrigaad ei saanud ei kevadel ega ka suvel tulla. No mis siis ikka, ootab ühe aastakese veel. Panime vaimu valmis selle aasta maikuuks. 

Ja nii ilmuski ühel ilusal päeval meie õuele ehitusbrigaad ja kribinal-krabinal asuti tellinguid püstitama. Selle otsuse olime me muidugi ise ühel hetkel langetanud, et remondiks läheb hoopis linnas, aga et veebruarikuus.. Ega nad ettegi helistanud.  Ja talv olevat muide maja renoveerimiseks kõige parem aeg üleüleüldse.

Paar päeva maigutasime toas suid ja vaatasime akendest välja, kuidas jõudsid õuele ehitusmaterjalide virnad ja juba ragistati ka katusel. Meie kandist üks hea doktorihärra ütles koguni, et pidas meid siiamaani pealtnäha päris normaalseteks inimesteks, aga südatalvine katusevahetus pani küll teda mõningates asjades kahtlema. Saare naljad muidugi:)

Aga maakodu - on oodanud sadakakskümmend viis aastat, ootab veel.
Maja pimedamates soppides leidus ka igasugust nostalgilist kultuurikihti, ses suhtes püüdsime olla nüüd küll võimalikult karmid, aga.. No kuidas sa viskad kõik julmalt ära? Süda läks lausa soojaks, kui pisike, peenike pulmaülikond nii ilusasti sarikate vahel rippudes kaugele tänavale ära paistis:)

 

Nüüd, viis nädalat hiljem ütlen, et olen ütlemata rahul, et see möll siin maja ümber just nimelt talvel käib - muru ja lilled jäävad tallamata. Lumi seob tolmu ja saepuru, nii et tuppa ei tule jalgadega suurt mitte midagi. Ehitajad on küll nagu meie aja kangelased, ei karda nad külma, libedust ega lund ja hästi töötavad. Kõige tublim on muidugi abitöölisest abikaasa, sest tema osaks jääb nädalavahetustel kõik see vana sodi ära koristada, mis maja küljest langeb ja uskuge - seda on tonne! 

5 ja 35

Veebruari alguses käisime Tallinnamaal sünnadel. Peokohaks oli mõnusalt ruumikas, kuid ütlemata hubane Laura`s Kitchen. Mis seal üldse rääkida, meie printsess on praegu kõige printsessimas eas üldse ja nüüd vaid paar aastakest koolini jäänud ongi. Ega me teda kahekümne pudina keskelt väga palju enda kätte saanud, aga suure heldimuse osaliseks saime me seal siiski.

Veel pidusid

Pittu nr 2 ma ei jõudnud ja sellega teil vedas, sest postitus oleks tulnud liiga pikk. Aga peod nr 3 ja nr 4 olid iseenesest väga sarnased - minu asutuse 25. aastapäev Tallinnas ja meie uue, hiidsuure valla juhtide EV100-le pühendatud vastuvõtt. Ivo Linnat jätkus mõlemale peole ja Swingersiga oli samuti juba teine pidu pidada. Ära olen vist hellitatud juba nende uhkete pidudega, aus oleks palju rohkem vaimustusest õhata. Aga südametunnistus on puhas, sest töö on pingeline. Et mitte läbi põleda, et oleks huvitav ja et keegi kuskil kuidagi ka kasu saaks, teen vahel asju, mida ametijuhendis kirjas ei ole. Nii ma siis satungi põnevatele üritustele ja vahel natuke ka püüne peale.

Arigato sündmus- ja meelelahutuskeskus

EW100

Pildi autor: kohalik meedia

Respect retsept

Aga mida teie vabariigi aastapäeval sõite? Meie sõime hapukapsa suppi. Mida siis teha, kui ükski peenem roog ega sinimustvalge toit ei kõneta ja lihtsalt supi isu on? Siiski-siiski, oli veel üks isu. Mitte söömise vaid pigem tegemise isu. Mul on üks vana ja imeliselt universaalne pirukataina retsept, mis sobib neile, kellele samuti ei meeldi see va taina kergitamine ja rullitamine. Mulle ei istu ka lehttainas, nii et pärmi-muretainas on hoopis see minu teema.

Tegin pirukaid sellest, mida külmast kapist võtta oli - pestot, moosi ja kohupiima. Pesto on eriti tänuväärne pirukatäidis, sest seal on kõik hea parem juba sees alates karulaugust ja lõpetades juustuga, küüslaugust rääkimata. Ja paksu moosi olin ka alles hiljuti paarist õunast, mandariinidest, kaneelist, ingverist ja moosisuhkrust keetnud. Sest jälle - kuidas sa viskad hapuks osutunud mandariinid minema.

Kui nüüd keegi minu vanast tarkuste raamatust mureda piruka retsepti välja luges, siis teadku ta, et kogused ja mõõdud on nõukaaegsed. Praegusaegne kuubikukujuline pärmipakk ongi nagu endisaegne 1/2 pakki ja kõik margariinid olid tol ajal 250 grammised ning teeklaasi mõõt oli ikka 200 ml. Jahu läheb siiski rohkem üles, sest tänapäeva jahu on nii tuhkjas, et justkui sulab taina sisse ära. Mina sulatasin sinna sisse võid, aga hea maitsega küpsetusmargariin annab isegi justkui rikkalikuma maitse. 

Võib lasta veidi aega kerkida, aga ei pea. Plaadil kerkivad natuke nagunii. Piruk vormub näppude vahel ja servad surun kahvliga kinni. Ilupärast said munaga määritud ja 180-200 kraadises ahjus küpsesid vaid 10-15 minutit. Ja mis veel on murepiruki juures hea - need ei lähe kõvaks. Tervelt 40 tk sain sellest kogusest. Aga ega neid kauaks ei jätku. 

Pirukas olgu ikka ehteestlaslikult MURE 😉

Need pirukid tahtsid nii väga laulupidu pidada:)

Enne veel, kui jõuan maa-ajaraamatule kohaselt jutuga maale, ei saa ma mitte kajastamata jätta veel ühte Tallinna reisi, kus oli asjalik koolituspäev Superministeeriumis. Mulle tundus see koht töökeskkonnana valgusküllane ja inspireeriv, igatahes kindlasti värskem ja rohelisem kui Europarlamendi hoone oli. Ma olen päris kindel, et töötaja, kes peab mõtlema, kavandama, keskenduma, suhtlema ja kõiges selles kiireid pöördeid tegema, lihtsalt peab saama oma pilgu mõnel hetkel aknast välja suunata. 

Kogu selles töö-virrvarris peab inimene silmanurgast nägema, mis aastaaeg parajasti on ja kas päike on hommikus või õhtus. Kunagi oli mu töökabinet küll sisehoovi poole, kuid ma nägin alati laia taevast ja rõõmustasin kevadeti majaseina äärest vapralt välja pressiva võililletuti ning katuseharjal tatsavate tuvide üle. Rääkimata mõne rõõmsa lehvituse üle minu akna poole. Nagu võite juba arvata, räägib praegu see, kes armastab väga oma tööd, tunneb ka kenasti tööandja poolset hoolimist, aga töötab paraku viimasepeal, uues, spetsiaalselt projekteeritud, kuid pehmelt öeldes kentsakas hoones, kus akende asemel laskeavad. 

Õhk ja valgus

Linnuretked

Selleks ongi maa ja meri, selleks ongi Sõrve, et iseennast ära ei kaotaks.

Uskumatu, aga Sõrve linnud sõid kolme päevaga 12 rasvapalli nahka!!! Võib olla sõid isegi ühe päevaga, aga meid ei olnud vahepeal kohal. Nüüd olemegi käinud maal vaid linde söötmas, sest esiteks on linnas praegu eriolukord ja teiseks peale kütmise, lume- ja jäätõrje seal muud teha ei jõuakski.

Meie  küla linnud arvestagu aga, et nad söövad tipprestoranis, sest toidu omahind on pisut krõbedavõitu. Tuleb meil ju 45 + 45 km sõita. Küll aga oleme saanud nautida hunnituid talvevaateid, jäätunud merd ja lugeda looduse jäljeraamatuid. Tulge meile veel ütlema, et Sõrve talved on peamiselt ilma lumeta! Meie neli Sõrve talve on olnud üks lumisem kui teine.

1944

Jääb valvama

Nüüd aga lõpetan selle loo ja te ei oskaks iial arvata, mida tegema hakkan. Alustan nimelt uue loo kribamist. Uskumatu, aga selle kuu vähese nelja päeva jooksul olen jõudnud juba mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi elamusi koguda. Sõrves linnuretkel ka eile käidud.

Kuid tasuta tööjõud müttab ümber maja, ta on vähemalt ühe Amarettose biskviidirulli ära teeninud. Ema ootab külla. Poest üht-teist vaja tuua. Suuname pilgu korraks kaugusesse, hindame päikese järgi päeva pikkust ja - tegudele!

⛄

Talvine. Kinupilte ka

Tänane avapilt on veidi morbiidne. Võte ongi ju meie haigla vana osa ees tehtud. Aga tegelikult on kõik kõige paremas korras, pildistasin ilma igasuguse kurva tagamõtteta, sest neid, talviti õrnas ja õhulises lumerüüs uhkustavaid sireleid, imetlen juba aegade algusest peale. Teine ports väga vanu sireleid on meil lossi taga Titerannas, nemad on samuti kasvanud seal ilmselt nii kaua, kui praegused inimesed mäletavad. Mereäärsed sirelid on veelgi huvitavamad - meretuultes ja pisikeste või ka veidi suuremate rannaliste käelise tegevuse läbi muutunud tiheda mustrilise võraga kunstiteosteks.

Lossist veel nii palju, et vaat, kui sul on midagi terve eluaeg otse nina all olnud, siis võtad seda väga enesestmõistetavalt. Loss, no tore on. Siis sattusin ükskord Pariisi. Kõndisin Eiffeli torni juures ja muudkui õhkasin mõttes, et ohh, milline vana ja uhh, kui maailmakuulus mürakas ja meie lihtsalt jalutame selle ümber. Vähe sellest, ümber püha torni jooksid lühikestes pükstes higised tervisesportlased ja koeraomanikud jalutasid oma lemmikuid. Milline pühaduse teotus! Siis äkki mõtlesin, et aga meie oma Kuressaare loss on ju mitu korda vanem, palju ajaloolisem ja tohutult väärikas ehitis - miks ma siis ei ahasta, kui mõni koerakrants lossimüüri juures jalga tõstab? Otsekohe hindasin meie lossi väärtuse enda mõtetes ringi ja nüüd imestan pea iga päev, millise võimsa ja aukartust äratava linnuse nö tagahoovis me elame.

Titerand

Miks ma maa-ajaraamatus linnajutte räägin? Aga selle pärast, et tahtsin ikkagi talvest ka sel aastal ajaraamatusse märgi maha jätta, aga talvel sattusin ma rohkem linnas olema. Sest talv kestis ju ainult napilt kolm päeva. Vähemalt esialgu.

Minu EW100 tegu koosnes aga 12 X 12 suurustest heegeldatud lapikestest, millistest meie pisipiiga lasteaias tehakse suur seinavaip. Lapikesi tegin viis - üks lapike väikese neiu iga võrratu eluaasta kohta.

Alles ma siin kirjeldasin, kuidas ma koolilapsena heegeldasin sinise mütsi serva musta ja valge triibu ja mõtlesin ärevalt, et no MIDA nad mulle ikka selle eest teha saavad. Aga oli ju selline aeg, kus see värvikombinatsioon oli absoluutselt keelatud. Kui oligi sattunud müügile kilekott või kirju kittel nende värvidega, siis korjati need kibekiiresti müügilt ära. Õnn, kui kauba tootjat selle eest pokri ei pistetud. Jah, 100 aasta jooksul on igal põlvkonnal väheke erinev tähendus sini-must-valgele värvikombinatsioonile. Ja neilt, kes on nüüd  nende värvide alla sündinud, ei saagi eeldada sellist hardust ja hingevärinat, nagu on vanematel inimestel.

Mötleb mötteid ja meenutab aegu

Kassil muidugi kama kaks, mis ilm või riigikord parajasti on. Peaasi, et nosimist jätkub ja ahju ees norsata saab. Ja ta tõesti norskab, mitte küll nii mahlaselt, nagu kunagi meie boxer Sally seda tegi, aga väikese mänguauto elektrimootori mõõdu annab välja küll.

Linnalill

Kass saab meil muidugi inimkeelest aru. Kui hakkame maale minema, siis ta kaob. Vahel õnnestub meil teda une pealt üllatada. Siis arvab ta, et kui te mind sinna maale nii väga viia tahate, siis viige juba koos selle esemega, mille peal ma parajasti magan. Selleks on muidugi abiks küüned.

Oli siiski ka maal natuke talve moodi. Tuppa oli kolinud meil üks tegelane, kes peaasjalikult magas, aga kassil oli tema pärast üks ärevamaid öid. Hiirt on lihtne kindlas kohas valvata, aga kui hiirel on tiivad, siis läheb juba keeruliseks.

Lumeroosil on juba nupud peal, aga salvei ei ole veel haljendamist lõpetanudki. Kuuse viisime muidugi välja, temast said roosidele soojad pontšod ümber. Pidime veel ülejäänud oksad linnarooside peale tooma, aga külakass (või keegi) jõudis need öö jooksul ära märgistada.

Ja mis seal maal siis ikka muud teha, kui tube kütta ja plaani pidada. Uus vana kummut muutub aina omasemaks. Täiesti iseenda sisetunde järgi panin kuivatatud salvei lehti ja õisi väikses kausikeses küdima ja suitsutasin kõik kapisopid ja riiulid sellega üle. Hiljem lugesin kuskilt, et salvei tõrviku suitsuga puhastataksegi asju ja ruume. Sealkandis hakkavad vist nõiakombed iseenesest külge.

Selle aasta suuremad plaanid said paika, aga välja öelda neid muidugi ei saa, sest teadagi - ei taha ära sõnuda. Kirjutasin ka oma kalendermärkmiku ümber, no tähtsamaid asju vanast uude. Muidu ju täitsa õigel ajal - jaanuarikuus. Aga paraku oli mul ümber kirjutamata ka 2016 a märkmik. No olid lihtsalt sellised keerulisemad ajad. Tegelikult on kõik tasakaalus, sest rõõmudest tuleb sellistel aegadel lihtsalt topeltrõõm võtta.

Märkmikes leidub mul alati tsitaate, ülestähendusi ja tarkusi. Selle kohta on omakorda tarkus, et mis on oma käega üles kirjutatud, sellest on järelikult aru saadud.

Üks lemmikumaid tsitaate on, et kõik väline on sinu sisemuse peegeldus. Isegi seda lihtsat lauset saab mitut moodi mõista, aga minu arusaamine on, et selline, millisena sa kõike enda ümber näed, sa ise oledki. Kui näed, et kõik on valesti ja pahasti, midagi ei ole ja ei tule, midagi ei jätku ja ei saa, keegi on nii ja naasugune ja üldse kõik on nirgid, siis hmm-hmm - selline sa ise oledki! Maailm on täis tuhandeid võimalusi, et sellesse ilu, rõõmu, tarkust ja rahulolu juurde tekitada.

Ehh, nii igav jutt, et ajab kassile ka une peale:))

Kuid ööd on meil jätkuvalt muštad ja hommikud endiselt mmmmmööönusad. Pliidi all pragiseb tuli, kell lööb, tõmbad ninaga, et mis seal köögipool ka toimub ja kui ei toimu, siis teki alt veel välja ei tule. Pead kassiga väikest võitlust, et kas ta ikka peab ilmtingimata kõik teki alt välja ulatuvad inimese kehaosad oma suure sabalehvikuga üle tõmbama. Vaatad igast aknast ilma, uurid uniste silmadega kraadiklaase, vaatad, kas lindudele on vaja toitu juurde panna ja kuulad taustaks Vikerraadiot.

Lõpuks tuleb muidugi linna tagasi minna. Tegelikult ei suudagi välja mõelda, et kas see maakoha fluidum ikka säiluks samasugusena, kui seal kogu aeg kohapeal elaks? Aga võib olla oleks veelgi parem? Enne ei tea, kui ei ole proovinud. Linnas on ka päris mõnus, eriti sellises pisikeses, punase katusega lossi ja merevaatega linnakeses.

Kauplustes saab ikka kõige enne teada, mis tulekul - vastlakuklid on juba müügil. Hiljuti pildistasin vanadest albumitest väga meeleolukaid pilte ümber. On üsna haruldane, kui vanadel piltidel ei seistagi süngelt reas, justkui oldaks hukkamisel koidikul. Olgugi piltide kvaliteet kehv, ei sega see neilt vahvaid emotsioone märkamast.

Järgmine kuu on meil pidude kuu. Soovige mulle jõudu vastu pidada.

💪

Detsember

Mu heleroheline soov oli teile jõulukuu tegemiste kohta rääkida midagi enneolematut, aga see osutus võimatuks. Jõulupühadega on pigem nii, et mida enneolnult ja traditsioonilisemalt need kulgevad, seda parem. Igaühel muidugi omad traditsioonid, ka neil, kes pühade eest soojale maale põgenevad.

Nii et ei midagi ee-rii-list, nagu laulus lauldakse. Tavalistest detsembrikuu tegemistest riputan siis siia mõned pildid ja lisan mõned laused.

Kuused tõime kõrgepingeliini alt ja said ka RMK-le äpi kaudu tasutud.

Maal oli meil pühade moodi olemist lausa mitmel korral. Isegi kõik meie noored-lapsed jõudsid korraks maal ära käia, kuigi porise ja vihmase ilma tõttu otsustasime olulisemad tähistamised seekord linnas teha.

Üks varasemaid tegevusi oli blogidevahelise loosi pakk ära saata. Selleks oli korraldaja saatnud võõra blogi nime ja kontaktid ning sinna tuligi 15€-ne pakk saata. Lugesin siis blogi ja proovisin teha nii, et paki sisu oleks blogijale omane või nii. Pakki sai midagi lapsele ja lisaks midagi tujutõstvat, mis samas oleks kasulik. Minu enda pakk olevat veel teel, päkapikk saatis SMS-i:)

Mul oli natuke puhkust ka ja kaks suuremat tööd olid siis jõuluse veini villimine ja kõrvitsasalati tegemine.  Juba ammu vaatas see kõrvits mulle etteheitvalt otsa, sest suure päikesekera tooja soovitus oli see ka otsekohe sisse teha, kuna hiljem minevat koor liiga kõvaks. Õnneks ei olnud koor üldsegi kõva ja kõrvits ise oli kena kollane ja mahlane. Aa ja kapsaid tegin ka kaks raksu ahjus, no need vedisid seal ise, töö konti ei murdnud.

Oijah, paistab, et hüppan siin ühelt teemalt teisele, sest toimetatud sai detsembris tõesti palju. Kui praegu mõtlema hakata, siis vastumeelselt ei teinud ma midagi. Milleks aega ei jätkunud, seda ei teinud, pigem hoidusin üle pingutamast. Nii et piparkooke ei küpsetanud ja tegelikult ei teinud seapraadi ka. Ja mitte keegi ei nutnud. Ega siis liha laualt puudunud, seda oli pardist karuni.

Tööl oli tööd palju, nagu ikka jõulude eel. Mu töö on üks negatiivse alatooniga töö ja minu ülesandeks on keerulisi ja valusaid olukordi vähegi leevendada. Üks õite lustakas koostööpartnerite pidu oli ka detsembris.

#keseitantsionpolitsei

Tihased söövad meil juba varasügisest peale aplalt rasvapalle. Paistab, et ise me oleme nende populatsiooni siin talvise toitmisega tublisti suurendanud. Söögu aga söögu, ehk saame siis suvel mõne puugi või sääsepunni vähem.

Jõulutunnet oligi võib olla kõige rohkem ühel advendiõhtul, kui olime ehtinud kuuse, käisime saunas ja põletasime küünlaid. Saunalaval mõtlesin, et mida see inimene siis nii väga üldse vajab - ühte kuumaks köetud väikest hütti, sooja vett, kasepuu otsast võetud oksi ja juba ongi ütlemata hea olla. Niisamuti hubast tuba, natuke nosimist, kuuse ja küünlalõhna ja ühte inimest kõrvale. Hea küll, ühte kassivolaskit ka. Neid asju poest ei osta ja need "asjad" on tegelikult kõigile inimestele vabalt saadaval läbi nende valikute, otsuste ja eriti läbi pühendumise.

Kui ma meie pisikese maakodu tuppa astun, siis meenub mulle vahel film Richie Rich, kus kogu maailma rikkuse kõrval osutusid lõpuks kõige väärtuslikumaks varanduseks mälestused ja emotsioonid ehk siis vana kila-kola. Nii on meilgi. Seina peal ripuvad tädi kootud kirjud kindad ja vanatädi tütre kootud kirevatriibulised sokid - kanda ma neid ei raatsi. Kuigi kudujad ise ei taha kuuldagi, et ma neid seinal eksponeerin. Ütlesin, et kudugu siis vähe inetumalt, et kanda ka saaks. Riiulis on sõbra kingitud kell, mis on alati 5 min taga (sellega on oma lugu). Mõnusalt tiksub vanemate vana seinakell, mis lööb ka, aga mitte eriti tugevasti:) Me 3-aastase poja kõvast nahast heleinised sandaletid 80-ndtest, millel varbaotsad maha lõigatud, et veel veidi kanda saaks. Koerakujuline kell, kassikujuline kujuke, sõbranna heegeldatud pitslinikud, pildid, raamatud, vanaema villased vaibad, sõbranna ema ja naabersaare sõbranna poolt kootud kaltsuvaibad, isa tehtud toolid, teise vanaema kootud päkapikud, nõud, vaasid, pillid, väheke narmendav mööbliriie, jõuluehted jne jne jne. Nii ei saagi meie maakodust vist iial mingit stiilset ilukodu, sest meile meeldib neid isikliku ajalooga asju vaadata, neist käega üle libistada ja naeratada.

Kord aastas, pühade puhul, kutsun teid aga oma tuppa ja kuuse alla ka. Eks ma  tavaliselt ole ju veidi kitsi isiklikuma poole näitamisega.

Pakivalvur

Linnas oli meil üks väike asjalik preili, kes uude märkmikusse kohe kõik tähtad asjad üles kirjutas. Nimelt oli vaja teha ostunimekiri parimatest toiduainetest ja üldse uus menüü välja töötada. Ikka restorani jaoks või õigemini restoranide. Laps on kodu peegel:)

Veel avas piiga pidulikult neli füüsalit. Taime olime me ise suvel koos kasvuhoonesse istutanud. Füüsali jaoks oli suvel muidugi päikest vähe olnud, nii et saak tuli kesine. Siiski sõi laps ühe marja ära (oli magus olnud), kahe hernetera suuruse viljaga kaunistasime Kotzebue  hapusaia pätsi ja neljas oli krimpsu kuivanud.

Kõige suurem pere oli meid ema juures koos. Väga vähe on veel möödas.. aga saime ikka vapralt hakkama.. Väike piiga, kellest oli teada, et ta salmi ega midagi ei loe, ei lugenudki. Aga ta laulis täiesti ootamatult ja tantsis peotantse, kusjuures mitte ainult enda, vaid ka teiste pakkide eest - 1-2-tsha-tsha-tshahhh, 1-2-tsha-tsha-tshahhh!:) Õhtu lõpuks tuli jõulusokk, hihii.

Jõul + sokk = jõulusokk

Sompus ja vihmasel pühadehommikul viisid rattad jällegi maale, kus taevas oli palju heledam ja näitas peaaegu päikest. Et need päkapikud ka igale poole jõuavad! Aga eks neil muidugi kiireks läks, olid oma mütsid maha unustanud.

Vanusevahe üle poole sajandi, aga mütsimood sama:)

Möödunud nädalavahetus pidi maal olema siis pühade lõpetuseks eriti vaikne ja kodune, aga tegelikult käisime kalmistul, mere ääres matkamas ja kalastamas ning ka külapoes. Soetasime sealt trükilõhnalise Sörulase aabitsa ja ostsime heategevuslikku õnneloosi, kus iga pilet võitis.

Meie võidud

Saanud vaevu koju, kutsuti meid naabrite juurde peole. Oli uhke laud, seltskond rahvusvaheline ja õues väike ilutulestik. Tavaliselt ei klapi meil kuudeviisi nii, et kõik naabrid ühel ajal maal on. Aga detsembris juhtus seda kaks korda ja kui ühel korral olime kõrvalnaabrite ja teisel korral ületee naabrite juures, siis arvake ära, kus järgmine kord potid-pannid huugavad?

Leia pildilt kass, kes ootab pererahvast koju

Aga kuidas lahendada olukord, kui sul on hunnik isukaid toidupilte ja hunnik kehvasid ilutulestikupilte, kuid lugu juba nii pikk, et neid siia ritta lappida oleks lihtsalt ebaõiglane? Tegin siis detsembri toidupiltidest kollaaži, mis ongi nagu üks paras tulevärk.