Universumi kõverad

Eesti blogiauhindadel jäin oma kategoorias jagama teist ja kolmandat kohta ja 2018 a tiitliks jäi nominent. Viie konkurendi seas ei olnud see küll nüüd mingi eriline saavutus. Kuid mulle antud 476 häälega oleks mõnes teises kategoorias ka esikoha saanud ja veelgi enamates kategooriates kindlalt esikolmikus olnud. Enda lugejatele ja hääletajatele olen seega väga südamest tänulik. Aga austet võitja, Saaremaa Mardi talu suur fänn olin ise juba ammu enne seda, kui blogikonkurss üldse loodi.

Imestan siiski, et üldiselt anti blogidele nii vähe hääli - valdav enamus sai alla 200, isegi alla 100 hääle ning koguni alla 10-lisi oli mitu. Kas ei loeta blogisid, kas ei teatud konkursist või hoidku selle eest - blogi, mida sa nii hoolega pead, ei meeldigi teistele? Või siis on võitjad niivõrd peajagu üle, et teistele hääli ei jätku?  Üldkokkuvõttes jäi 185 blogi minust tahapoole ja 28 ettepoole. Mis ei tähenda tegelikult absoluutselt mitte midagi. Paljud väga head blogijad end sellele konkursile üldse kunagi üles ei annagi.

Üks nali oli ka. Nimelt said kõik nominendid meilile meeldetuletuse, et oled jõudnud konkursil täpselt nii kaugele, et tule ja vii oma auhind ära. Mina sain ka sellise kutse, aga pidustustele minna muidugi ei kavatsenud. Ja oioioi, mis pahameel siis nende teiste minutaoliste nominentide poolt lahti pääses (ja neid pidi olema ju 36 inimest!) - kallis meik ja soeng tehtud, 300 km sõidetud, aga lubatud auhinda ei kuskil! Pärjatud said vaid esikohad. Nii et lõpuks oli asi naljast kaugel.

Aga tagasi reaalsusesse. Meil oli linnas aias juba eelajaloolisest ajast saadik üks suur pojengipõõsas.  On selline hilisem roosade õitega vana sort, õitseb tavaliselt koolide lõpetamise ja me noorema poja sünnipäeva aegu. Ükskord ammu olin korraks korralik ja jagasin põõsa laiali. Nüüd oli siis 4 roosat põõsast. Mõtlesin, et ehk oleks aeg ka muid värve soetada ja ostsin laadalt valge pojengi juurika. Sai tema ilusti kasvama pandud ja ootama hakatud. Pojeng ju õitseb teatavasti alles kolmandal aastal ja ootaja aeg on pikk. Kolmandal aastal oli põõsas nuppe täis ja ühel ilusal päeval avanesid uhked, aga paraku täiesti roosad õied. Täpselt samasugused, kes mul juba enne seal reas olid. Noojahh, mis teha, lill on lill.

Maal oli enne meid ka juba paar samasugust roosat pojengi, õitsesid aga veelgi hiljem, sest siin ongi kõik aastaajad paar nädalat hilisemad. Pojengid tunnevad ennast siin hästi, sestap otsustasin veelkord valge pojengiga katsetada, aga nüüd läksin kindla peale välja. Ei ostnud ma juurikat ei turult ega laadalt vaid korralikust poest, pildiga silt ilusasti küljes. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta seal köögiakna all hommikupäikeses lõhnab.

Jälle kolm  pikka aastat ootamist.  Kastsin ja poputasin igal aastal. Sel kevadel oli noorel põõsal viis ilusat nuppu peal. Kui valged nupud juba päris suured olid, avastasin neilt sipelgad. Ka need said minema aetud, uhh, jõudsin õigel ajal. Seegi pinge oli lõpuks maas, et äkki jälle vale värv - suured nupud olid valged mis valged. 

Järgmisel nädalavahetusel oli korraks õhus, et me maale ei lähegi, aga valge pojengi õitsemine oli selline argument, et tuli minna, kasvõi selleks üheks õhtuks. Isegi autouks jäi vist lahti, nii kiiresti kappasin maja taha. Viis õit olid täies ilus lahti ja no vaadake ise, selline mu valge pojeng ongi!

Ah et ei ole nagu väga valge? No vaadake uuesti, pingutage palun natuke, on see siis nii keeruline? Nupud olid ju lumivalged! Pantalone ütleks küll, et natuke nagu juba on...

Aga keda ma petan. Jah, see juhtus jälle! Ja mis siis nüüd - kolmandale ringile? See vaene õitseja on muidugi väga ilus - õis on suur ja tihe, lõhnab nagu pöörane, keskel on isegi mõned tulipunased õienarmakesed, aga ta on lihtsalt jälle niivõrd roooooosa. Kõige hullem on see, et mul ei ole enam kohti, kuhu lilli maha panna. Mis ei tähenda üldse seda, et neid siin juba palju on, pigem ikka vähe, aga ma pean endale aru andma, et keegi peab neid hooldama ja lühikesi nädalavahetusi ainult upakil lillepõõsastes küll veeta ei tahaks. Mõnede aastate pärast võib olla ei jaksakski. Aga kui ma siiski selle üheainsama koha veel leian, siis juurikat pean paluma kelleltki, kellel see lill kindla peale aias kasvab.

Samuti esmaõitseja, kindlalt valge ja lõhnav

Enne jaane oli üks jupike puhkust ja lõpuks sai ette võetud suure toa tapeetimine. Enne seda tuli kultuurikiht seintelt eemaldada ja see oli ühtaegu jube ja põnev töö. Kõik see mööbeldamine, tolm ja sodi! Vana riidekapp pidi jälle oma vana koha peale tagasi rändama, mille tarvis sai mööda poode mööbli teisaldamisrattaid otsitud. Kohale ta sai, aga loodi panemiseks läks vaja kolme tungrauda, kahte prožektorit, ühte põrandale külili asetatud meest ja ühte püsti seisvat targutajat.
Põnevad on 7-10 kihilised tapeedilatakad, nende üksteisest eraldamine ja raami sisse panemine seisab veel ees.

Sääsk aastast 1970?

Kaja, sa oled meil nüüd igavesti seinas:))

Naturel

Suure toa tapeet oli üks esimesi asju, mille maakodu jaoks kohe esimesel aastal ostsin. Mis esimesel aastal, esimesel nädalal! Uusmaakate ajaraamatut siis veel ei olnud, aga teises ajaraamatus täitis sama tapeet auväärset Rose`veini tausta ülesannet (vt.siit). Nii kaua pidi see tapeet aga ootama seepärast, et enne tuli ehitada uued laed, milleni alles tänavu jõudsime.

Kõige väsinum. Kliisterdage mind ära, kui tahate.

Kõige unisem

Kõige kontrollivam

Kõige valvsam

Kõige tüdinenum

Kõige uudishimulikum

Niisiis tapeet on lõpuks seinas, aga teha on veel paljugi. Igav jutt. Ühesõnaga sisetööd jätkuvad.

Meil on sel kevadel päris palju külalisi käinud. Mitte selliseid kapitaalseid ja kokkulepituid vaid nö läbi astujaid. No ammu ju teada, et nad tulevad ikka siis, kui mööbel kokku lükatud ja seinaääri mööda kastimajandus. Tegelikult sõideti vist siinkandis hoopis ilusate ilmade pärast rohkem ringi. Need on nagu isiksuse kahestumise hetked, kui mõtled et jummel, kui tore on üle pika aja kohtuda ja teine mina sosistab, et jälle jääb see ja see ja see tegemata! Ning veel - ei olegi päriselt kõik nii nunnu, kui ajaraamatus näidatakse - muru niitmata ja toas pole kuhugi istudagi. Olen seda pilku näinud siin küll. Uskuge, endal on veelgi nigelam tunne, aga millalgi peavad need tööd ju tehtud saama. Seniks olete ikka oodatud, aga ime tabamiseks peate oma kujutlusvõimet kasutama.

Jaanipäevaks saime suure toa küll korda, aga teistes tubades on kastimajandus siiamaani. 1000 aasta pärast pidi ajas rändmine tõeks saama, aga kuluks juba praegu ära, et saaks aegruumi kokku-lahti voltida. Küll siis alles jõuaks palju. Näiteks kui avastad sööma hakates (reeglina siis, kui on külalised), et grillimaterjal on pehmelt öeldes jama olnud, siis rullid 50 km kauguselt poeukse siiasamasse taluukse ette või raputaksid aegruumi kurdude vahelt koguni cateringi-poisid õuele. Ja siis voldiks nad kõik jällegi kaugemale tagasi ning naudiks privaatsust kas just maailma, aga saare lõpus kohe kindlasti. Oot, aga siis ei oleks vaja ju remonti ka teha, susserdaks ennast sellesse dimensiooni, kus remont juba lõppenud! Ei, ma ei ole remondi ajal pead ära löönud, aegruumi ja valguse paindumine, maailmaruumi mustad augud ja ussiaugud on tänapäeva teadlaste, ikka pärispäris professorite tõsised uurimisteemad.

Aga pea sama uskumatu, kui ajas rändamine, on see, et sel aastal oli ilma vihmata jaanipäev!  👍

Kauge jaanilõke

Uus päev ja just siis, kui mõtled, et enam vähem on asjadege valmis jõutud, leiad, et seenepakkudele on tulnukad ilmunud. Austerservikuid oli nii palju, et tubli veerand tundi korjasin. Neid ei saanud eirata ka, tuli kohe valmis teha.

Viirastused jäid vahele

Ühel pühapäeval mõtlesin, et prooviks õige pisut kiiremini sealt maalt linna sõita, et kui palju ma siis aega ka võidaks? Ei, ega ma miski kiiruseületaja pole, aga tavaliselt seal metsade vahel sõidan hoopis aeglaselt. Oli selline päevane aeg, mil liiklus hõre ja loomad lõunaunes. V.a. üks loom, see kes mul autos oli. Enamasti teeb kass autos rahulikult paar tiiru ja jääb siis kuhugi kössitama. Seekord ta kössitamise kohta kuidagi ei leidnud ja sellest tuli mulle ka teada anda - õla tagant kuulutati pea otse kõrva sisse tungivalt MJAOUUUU! See hääletoon ei tõotanud head. Ja nii oligi - järgnes ÖÖÖÖK-HÕKK-HÕKK. Ja auto sekundeeris öökimisele omakorda tungivalt häälega - PIIIIIKS! No muidugi, benss jäi ju võtmata! Ja nii me seal siis öökides ja piiksudes oma kiiruskatset võtsime. Üks suur džiip asus sappa, mille juht autokoolis ilmselgelt selles loengus magas, kui pikivahest räägiti. ÖÖK-HÕKK-PIIIIKS! Selle närvilise sõidu ajavõiduks oli mingi 7 minutit. Ei mina tea, miks mehed kodus naeru pugistasid, kui ütlesin, et ma pidin ju kiiresti sõitma, bensiin ähvardas kogu aeg otsa saada.

Aga olgu või tuhat seljas, kui on noored pered tulemas, siis püüame nende jaoks olemas olla. Kuigi kõik on läbisegi - sünnipäevad ja koolilõpud, korilus ja muruniidud, kalmistud ja kastmised, pidud ja pühad, lennukilt tulijad ja kuhugi minejad, sekka põlvevalugi. Põlvevalust sain muide niimoodi lahti, et kand hakkas veel tugevamini valutama:)

🎂 32 💙

Viimasel ajal on meil väikene abiline mitu korda külas käinud ja siis ununevad korraks tormamised ajas ja ruumis. Viiejapoolene aitab pannkooke teha, pilte joonistada, väga suuri seebimulle tuulde lennutada, kurke ja basiilikut korjata, laulda ja jutustada, mängida ja loodust uurida. Seekord sai mana kena ninanipsu ka. Vaatasime pisikesi mängu taluloomakesi ja ütlesin, et näe, jaanalind, lammas ja rott! Aga tema teadustas, et mis lammas, see on ju jääääär! Veel seletas ta, et lapsed peavad alati vanemaid inimesi abistama, kui neil palju tööd on. Üks sõbranna ütles kunagi, et tütre kasvatamine on nii, nagu oleks päriselt printsess majas. Tütre kasvatamist ei ole elu ette andnud, aga printsess meil nüüd on ja ta on maailmaruumi keskpunkt tõesti.

Nähtused

Käisin sirelite õitsemise ajal jällegi Jämaja kalmistul. Ohhoo, kirikutee oli uue mustkatte saanud, aga olgu tee must või siiruviiruline - kui seal ikka kaks autot teineteisest mööda ei mahu, siis pole värvil ega kattel tähtsust. Ükskord see päev tuleb, ma ütlen...

Suurtest sirelimüüridest seal Eesti kõige mereäärsemal kalmistul ei ole ma ikka veel seda õiget pilti kätte saanud. Mäletate - eelmisel aastal tuli just selleks hetkeks udu, üleeelmisel oli liiga terav vastuvalgus ja kes seda üleüleeelmise aasta põhjust enam mäletab. Sel aastal pidi kõik klappima - selge ilm, kaks aparaati pildistamiseks ja õhtupäike mere poolt. Ainult üks pisiasi oli puudu - sireliõied! Nii kesist õitsemist ei olnud seal varem näinudki. Külavahel olid küll põõsad õite raskuse all lausa kaardus.  Mere ääres oli aga sulaselge põud. Või mis mere ääres -  polnud seda merdki õieti! Paljas merepõhi vaatas aia tagant vastu. Jalutasin siis seal merepõhja peal veidi, omamoodi nähtus seegi.

Kalmistul kohtasin tuttavaid, 90-aastast vitaalset ema ja tema tütart, kes rääkisid kurva, aga armsa loo. Nimelt laastas sõda nende koduküla nii, et külasse jäi mingi ime läbi alles vaid üks üksik naine. Tema oli ka see, kes peale hullemaid lahinguid mattis üksinda maha kõik langenud ja oli nagu selle mereäärse küla hing ja sümbol. Hiljem, kui sinnakanti jälle inimesed tagasi tulema hakkasid, oli üksiku naise suurimaks mureks see, et tema haual ei hakkagi kunagi keegi käima, sest temal ei olnud ühtegi järeltulijat. Kalmistul kohatud naine oli siis üksikule naisele tõotanud, et mina hakkan su haual käima! Ja nii ta ongi terve elu teinud. Nüüd on püha kohustuse üle võtnud juba tema tütar ja sellestki õhtust jäi väikest hauaküngast kaunistama suur kollane peiulill. No hea küll, tageetes:)

Meri on meil muidugi juba pikemat aega lännu ehk siis veed on nii maas, et kaladki kuhugi mujale ära kolinud. Välja arvatud mudilased, need kurikuulsad ümarmudilad. Neid võiks kaldaveest peoga välja võtta, aga kes neid libedikke ja luiseid tahab. Mudilased justkui teaks, et neid miski ega keski ei ohusta. Tulevad ja vaatavad uudishimulikult sulle vee seest tükk aega otsa ja ujuvad siis rahulikult minema. Tuulehauge ei ole me sel aastal (veel?) saanud. 

Loodus on huvitav, elab säästlikult. Merikapsas muudab kuivuses ja kuumuses oma värvi ja koduõue pihlakas otsustas sel aastal üldse mitte õitseda. Aga need,  kellele vahel vett visatud sai, rõõmustavad lopsakusega. 

Aga muidu elame me samamoodi nagu raha eestki. Sõna otseses mõttes. Nimelt ammugi ei ole näinud oma majapidamises ühte nii rahulolevat koondatut. Ükskord aastaid tagasi olin ise ka selline õnnelik pääsenu, aga see kõik on kirja panemiseks liiga pikk ja tüütu lugu.

Niisiis läksime keset tavalist tööpäeva õhtut paadiga järvele. Sellest järvest tunneme me igat soppi ja mitte ainult - koguni suuremaid kive põhjas ning sügavamaid, madalamaid, liivasemaid ja mudasmaid kohti. Mitmeid aastaid tagasi käisime oma kalasõprade pundiga seal järves palju kordi jalgsi sees, kusjuures vahel oli vesi pea rinnuni. Kummipükstega muidugi. Enam küll nii ei julgeks.

Nüüd olime varustet mitme pudeli puugi- ja sääsetõrjevahenditega, söögi- ja joogipoolisega ja no muidugi ka kalapüügiriistadega. Järve peal oli justkui teine maailm - ei ühtegi sääske, ei külm ega palav, eemal näitasid luiged ilusaimaid tiivasirutusi ja kuskil kaugel mörisesid hirved. Kalad ujusid vee all nii, et pinnale tekkisid lained. Mõistetavatel põhjustel ei olnud lõpuks ometi ka ühtegi õhtust töökõnet segamas. Pildimasinad jäid suures õhinas küll koju, aga panen siia vanu pilte selle järve seiklustest. Kala saime ka, see tähendab mina ei saanud ühtegi, aga puhastada sain pärast küll.

Aga miks meil kiskus järve peal suu korduvalt kõrvuni, kui jõudsime järvesaarekese juurde või suure kivi lähedale või kui oli vaja ankur põhja lasta? Hahaha, siit see lugu tuleb.

Oli aasta... ükskord.. kunagi. Meil oli väike kummipaat, vaikse järve peal õõtsumiseks just hästi sobilik. See on müstika, kuidas me sinna alati koos rohke padajänniga ära mahtusime, vahel isegi kolmekesi. Aga mahtusime, paat ju kummist. Sõitsime mööda järve vaikselt ringi ja otsisime kalakohti. Ei rabanud keegi meie lante ja päevake muudkui veeres. Tahtsime jalgu sirutada, aga kaldad olid mudased ja auto juurde liiga pikk tee tagasi minna. Järves on aga üks suur lame kivi ja sinnapoole oma paadinina pöörasimegi. Et peame piknikku ja loobime sirge selja- või pigem sirgete põlvedega lanti ka.

Paat ei tahtnud aga sugugi edasi liikuda, ei aerutades, ega mootoriga. Igasuguseid mõtteid sai mõeldud, et mis põhjusel me küll edasi ei lähe, aga kuidagi jonkadi-jonkat ta ju liikus ka. Poole tee peal äkki vaatame, et oot-oot, mis köis see meie paadi järel vees on? Ankur! Selle olime hoopis unustanud. Kui ankru välja tõmbasime, oli selle küljes sõna otseses mõttes pool maakera. Lollus karistab.

Randusime, või peaks hoopis ütlema, et kivindusime? Kindel kivi jalge all, võtsime veidi suupoolist ja kalapüük võis jätkuda. Muidugi oskan ainult mina lante niimoodi loopida, et need roogudesse lootusetult kinni jäävad. Võttis kapten siis laeva ja läks rüütellikult lanti päästma.

Äkki vaatan, et paat hakkab ümber oma telje ringe tegema ja paadimees teeb veidraid liigutusi. Korraks nagu ehmatas, aga nähes et olukord saab peagi kontrolli alla ja et paadimees ise vappub naerust, ajas mindki see piruettidega etendus naerma. Tagasi kivil, selgus, et ei juhtunudki muud, kui et tasakaal oli korraks kadunud, käsi vajutas tüüri põhja ning tants ja ukerdamine võis alata.

Lõpuks jätsime oma kivise saare maha ja läksime uusi kohti avastama. Ei pidanudki palju loopima, kui mehe spinning kaardu tõmbus. Esialgu ei osanud midagi arvata, aga ühel hetkel hakkas kala õige suuri pööriseid viskama ja oli selge, et otsas on igavene suur purikas. Sidur särises ja kerimisest ei tulnud midagi välja, sest kala tegi, mida tahtis. Ja mida ta siis tahtis? No meile sõitu teha muidugi! Ja oligi nii - kala pani ees ja vedas meid mööda järve paadiga järgi. Einoh, tore sõit oli, aga tema eesmärk oli ikkagi roogudesse jõuda. Sinna me kõik koos ilusasti ka jõudsime. Sealt edsi läks kiiresti - saime selle meetrise ja 6,5 kilose eluka kätte. Kuna ta paati väga ei mahtunud, viisime ta väikese saarekese peale ja mõtlesime seal ise ka kätevärinal elu üle järele.

Patt oleks olnud midagi enamat sellelt retkelt soovida ja hakkasimegi kodu poole sättima. Sõitsime oma sadamasse  ja peagi paistis,  et sellel seikadega päeval on mulle veel midagi eredat pakkuda. Olin paadist nö teine väljuja ja  esimene hakkas minu ees kõrgemast kaldast üles ronima. Ja mida ma näen (parem muidugi, kui ei oleks näinud)! Kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi, aga midagi kahtlast paistis sealt, kust tavaliselt ei paista, sest midagi oli paadi ja kalaga võimeldes kellelgi lõhki kärisenud. Öujeee, ma lihtalt kõõksusin, aga teine ei saanud muidugi midagi aru, mis mul hakkas.

Kuidagi ma sealt paadist välja sain ja kaks viimast pilti siin jutu lõpus on tehtud lihtsalt rohu sees vääneldes. Vot sellised unustamatult hunnitud vaated suvise järve kaldal...

👀

Kes loeb, mis loeb

Kevad tuli lõpuks kahe päevaga või peab see ütlema, et saabus lausa suvi? Eks õitsejad õitsesid ikka kõik järjepanu omal ajal. Aga puulehed olid äkki nii suured, nagu ei olekski nad pungast arenenud, vaid oleks ennast justkui üle öö lahti voltinud.

Sel aastal ootasin kannatlikult öökülmasid, et siis pärast seda veidi lillekesi istutada ja kasvuhoonesse mõned taimed panna. See oli aga va kavalpea öökülm ise, kes ei tulnudki. Või hõiskan ma enne õhtut? 

Tänases postituses vuristan lühidalt ja kiiruga teemadest üle, sest lõpus tuleb üks... aga võtame järjekorras.

Ootasime kuid ja kuid oma puhkuseid, siis oli see aeg äkki käes ja praeguseks on juba möödas. Aga päris pikk tundus see paar nädalakest. Küllap seepärast, et lihtsalt nii palju tegemisi oli. Pidulikest sündmustest juba eelmisel korral kirjutasin, aga need on ausalt öelda muudkui jätkunud. Poolteist kuuga saame me seljatatud ühed pulmad, viis juubelit, mõned sünnipäevad ja ühe kooli lõpetamise, juhhei!

Emale

Kõige selle sagimise ajal, vahel, kõrval ja järel õnnestus meil maal alustada remondiga ja sellest suurem või õigemini raskem osa ka ära teha. Uued laed on valmis! Lisaks mõnda muudki. Minu isiklik eneseületus toimus sel nädalavahetusel kahe pika päeva näol lae all pintslit viibutades. Jonniga, aga kindlasti mitte vihaga. Hoopiski õrnade ja kauniste tunnetega sai see valge peits lakke, sest taustal toimus kuninglike pulmade ülekanne.

Looduse pulmarüü tagaõues

Ikka kuningliku lipu all

Esimene kiht peitsi

Ma siiski kahtlustan, et Sõrves on ööpäev tund või paar pikem, kui mujal. Sest millalgi sai ju ka mere ääres käidud, nurmenukke korjatud, muru niidetud, kastetud, saunatatud, grillitud..

Saadanad?

Nüüd siis lõpuks sellest. Ma andsin ennast juba kolmandat korda üles Eesti Blogiauhindade konkursile. Mäletate, esimesel aastal aitasite te mind võidule (kajastus on siin)? Sain veel ägedad kollased Crocsi kummikud, olen teile siiani tänulik:) Eelmisel aastal ma kõige mahukamas kategoorias ehk siis Eluliste blogide kategoorias marjamaale ei pääsenud. 

Õhtulehe veebiväljaanne võttis seekord intervjuu. Ja kuigi mu ajaraamat kajastab valdavalt vaba aja tegevusi ja on sellises helgemas-rõõmsamas toonis, võeti intervjuu tutvustuseks see ainuke tõsine ja karm lause, kus mainisin korraks oma tööd:) Aga mis siis ikka, selline see ajakirjanduse fenomen ongi. Avaldamist ootasin põnevusega, sest tahtsin kogeda, kui palju kärbitakse, kuidas toimetatakse, millised pildid valitakse, aga läks üles nii nagu saatsin, üks ülearune a-täht kaasa arvatud. Ei, väga viisakas ja soosiv ajakirjanik oli, aitäh Jaanika Vilipo.

Õhtulehe intervjuu

Oma prints ikka loeb:)

Sel aastal olen ilmselt ühe kategooriavõidu juba saanud, nimelt vanim blogija + veel 10 aastat otsa, ohhjahh elukest küll. Noorim, kes silma jäi, on 12-aastane, aga igavesti asjalik ja hea kirjutaja. Mina hääletan küll tema poolt. Ma muide koduveini konkursil sel aastal ei osale, selle võrra kiusan teid oma seiklushimuliste osalemistega vähem.

Aga lõpetuseks siis palungi EBA2018 konkursil Uusmaakate ajaraamatu poolt hääletada (kui on vähegi meeldinud). Kohe algusest teine alateema: Aiandus- ja taludeblogid, blogi nimi muidugi www.uusmaakad.ee. Aitäh ette! 

Hääletada saab SIIN!

👀