Sügisesse

Vahepeal oli tunne, et  suvi ei lähegi enam ära. Kuigi meile anti sel aastal üks pikk ja täiuslik suvi, oli jaheduse saabudes ikkagi tunne, et nähhhh, oleks ju võinud veel natuke aega soe olla.

Mul oli sünnipäev. Sellest on varsti juba paar nädalat möödas, aga seekordne sünnipäev oli unustamatu, kirglik, privaatne, tuline ja hingemattev. Kuid kõigest siiski järjekorras.

Ka sel aastal käisime muinastulede ööl. Läksime mere äärde ja nagu alati, lugesime tulukesed kokku - Sääre tipus 2 suurt lõket, Mõntu poole vaadates veel üks suur lõke, üle mere oli ka vist üks. Lisaks loojunud päikese kuma, täiskuu pilve taga ja ühe väga aeglaselt liikuva reisilaeva tuled. Ja veel - meie oma jalge ees, veepiiril, ilus roosa õueküünal leeki vabistamas. Vehkisime telefoniga Sääre poole ja sealt vilgutati vastu - ka sõbrad olid kohal, nii nagu igal aastal.

Muinastulede öö

Meie seekord lõket ei teinud, aga saatsime taeva poole ühe väikese ilutulestiku, mis aastavahetusest üle oli jäänud. Nii et meil oli hoopis muinassädemete öö. Seepeale tuli vee äärde roosat küünalt kohendama noormees, kes rääkis, et neil on muinastulede ööl oma tüdrukuga aastapäev ja sel puhul on nad alati telkimas-grillimas käinud. Meie ilutulestiku üle oli neil eriti hea meel ja meil omakorda oli veel rohkem hea meel.

Muinassädemed 

Austerserviku pakud kasvatasid saaki suve läbi ja seda ka kuival ajal. Peremees käis mitmeid kordi kalarannas ja lisaks heale-paremale suupoolisele sai ta näha ka mitmeid imekauneid päikesetõuse.

Koduseened

Saatsin ükskord sõbrannale oma köögitoimetustest pildi ja tema muidugi elavnes, et ohhoo, kas juba tulebki seeni?! Aga mina ei saatnud pilti üldse seente pärast ja küsisin, et kas sa rätiku tundsid ära? Ei, mis, ei pannud tähele.. Novot siis, see imekaunis pitsidega rätik purkide all on tema enda kätetöö ja neli aastat kapis oodanud, millal köök nii vuntsitud saab, et kannatab peenemad näputööd välja sättida.

Eks vuntsida oleks küll ja veel, aga ju jõuab ja kui ei jõua, siis ei juhtu ka mitte midagi. Elada ja ilu nautida tuleb kohe.

Lest ja räim ei eruta ühtegi rannakalurit nii palju, kui angerjas, vimb, tursk ja punane kala. Angerjat sai tuttav kutseline kalur mõrrast üle aastate päris korralikult ja seda pilti oleks küll näha tahtnud, kuidas neid paadipõhja mööda taga aeti. Vimb on niisugune kala, mida saime maitsta esimest korda elus. Kala näeb suure särje või siia moodi välja, aga tema söödavusest või maitsest ei olnud meil varem aimugi. Tegime vimma äkist ja see on nüüd minu TOP 1 toores kala üleüleüldse.

Vimb ja Robby

Põhjus, miks me sel suvel kala ei suitsutanud on järgmisel pildil. Esimesed suitsusilgud tulid alles siis, kui herilasrahvas oli oma ühiselamust välja kolinud.

Kui grillid, siis nutad

Maalt linna.

Meie igapäevast lesta...

Augusti lõpus käisin Toilas, vahepeatusega Tallinnas. On tõesti ilus koht, ega ilmaaegu vana Päts Toilat endale suvituskohaks valinud ja õnnestus ka minul, põlisel ja juurtega saarlasel, just nimelt sealkandis sündid. Aga ikka see meretagune asi koju tagasi jõudmisega - kui mandri kolleegid juba oma voodikestes teist külge keeravad, oleme meie, saarteelanikud, ikka veel teel, saatjaks kuu ja tähed. Või siis torm, vihm ja rahe, nagu eelmisel nädalal juhtus.

Merevaade ja loojang Toilas

Praamiga koju, kuu jääb mandrile

Septembri alguses käisime tänavapiknikul, mis oli seekord kesklinnast pargi äärde viidud. Kui meie keskväljakut ei oleks renoveerima hakatud, ei oleks keegi osanud aimatagi, et lossi ümber olevatele tänavatele sobib piknik palju paremini. Lauad asusid küll linnatänavatel, aga ümberringi oli ka palju rohelust ja need, kes ei tahtnud laudade taga istuda, said pargis jalutada või tekkidel oma väikest piknikku pidada. Lapsed said joosta ja rahvatantsijad vabalt oma seelikuid lehvitada.

Oli täiesti tuulevaikne õhtu. Soojast sügisilmast segaduses sääsed üritasid inimeste paljaid sääri nõelata, aga lendasid kohe minema, kui taipasid, et ega vist pesapunumiseks ikka enam ei lähe. Tänavapiknikku kirjeldada ei olegi võimalik, seda peab ise kogema. Kusjuures tähtsaim komponent ei ole mitte toit ja ilm vaid hea seltskond, oma punt.

Kuulus tänavapiknik

Ehe öine rõõm

Üle 4000 Kuressaare seenelise:)

Meie õunapuud ei ole sel aastal mitte lookas vaid sõna otseses mõttes vastu maad. Õunu rabiseb maha nagu rahet, aga puud on ikka täis. Esimene mahlalaar on tehtud, see tuli puhtast Kuldrenetist. Enam ei mässa me ise pastöriseerimise ja kotitamisega, sest vastav teenus on olemas ja vägagi mõistliku hinnaga.

Mahlaks

Maal keeras aga vana käru mulle käru. Otsustasin nimelt, et raskest rauast kärus ei pea enam kasvama lilled vaid hoopis maitsetaimed. Külvasin sinna veel suve lõpul tilli ja peterselli, et kui jõuab midagi kasvada, siis kasvab. Järgmisel aastal rändab maitserohelise seeme kärusse kohe kevadel. Aga kärul oli oma plaan - mingid tilliidud ju tärkasid ka, aga kärusse kasvasid täiesti iseseisvalt hoopis kenad lillepuhmad. Las nad siis olla.

Mina külvasin igatahes tilli

Kõige suurema kiituse saavad sel aastal aga ploomipuud. Me tõesti arvasime, et need vanad puukontsud ei kanna enam mitte kunagi, aga sel aastal oli lausa iga viimase rääbaka otsas ploome. Kätte neid kõiki muidugi ei saanud, sest olid nii kõrgel. Õnneks. Aga kõige paremad ploomid kasvavad ikka ju naabri aias. Nii ületee kui soome naabrid peaaegu nõudsid, et me ka nende ploome vähendaksime ja järgmisel pildil see parajasti toimubki.

Vaat niisugune naaber - toob salaja terrassile hõrgutisi

Ja nüüd sünnipäevast. Nagu öeldud oli sünnipäev tuline, kirglik ja hingemattev ehk siis olin palavikust tuline, kurk valutas ning köhisin kirglikult ja hingematvalt. Nohu ei lase ennast unustada siiamaani. Privaatseks tegin selle päeva nii, et kuulutasin oma kodu nakkusohtlikuks keelutsooniks ja kedagi külla ei lubanud. Paranemine kestab siiamaani, ehkki lasin ennast poolest nädalast tööle kirjutada ja Tallinnaski juba tööasjus käidud.

Mu oma pere murdis siiski kaitseliinidest läbi ja tähtpäev sai tähistatud vimmaäkise, paksu angerjasupi ja ploomikoogiga. Väike E andis paranemisesse kindlalt oma osa.

Mummud ja mammud

Valmib angerja uhhaahhaa

Proovisime koos piigaga natukene heegeldada, sest tüdruk tuli äkki, öökulli heegeldamise komplekt käes ja küsis kavalalt: Aga mis see küll olema peaks? Minul oli komplekt ammu ununenud, aga lastel on ju selliste hästi ära pandud asjade peale eriti terav silm. Päris heegeldamiseni me ei jõudnudki, ka silmusteketi tegemine oli küllaltki vaevaline. Sestap kasutasime loovust ja tegime karbis olevast riidest ja vatiinist kiiröökulli. Neid meeldis lapsele nii väga teha, et väiksele oranžile öökullile tehti pabersalfadest lisaks veel ka emane, isane ja õdene öökull.

Käsitöökoda koos pisipiigaga 

Veel vaatasime koos suuri Sõrve kanamune. Leidsime, et kõige pikema muna seest tuleks ilmselt korvpallur-tibu. Aga võib olla hoopis rahvatantsu-tibu, sest kanaemmed harjutavad madalhüpaksammu, sulgvõtet ja sabatantsu iga päev.

Meie tuleviku väetis

Õitsenud flokside ilu jätkub

Järgmine lugu tuleb tormist. Ma ise ei ole veel maha langenud puid ja räsitud merekallast näinud.  Loodus hoolitseb, et meil küttepuid ikka jätkuks. Üks tuttav aiatark on rääkinud, et peale esimest külma perioodi tuleb alati veel üks soojem ja pehmem aeg, eks jääme seda siis ootama.

🍁🍄🐓🎂🌳

Välismaa ja kodu kallis

Juuli lõpus käisime välismaal balletti vaatamas. Mis pilt teile nüüd silme ette tuli? New York, Viin, Moskva Suur Teater? Ei, see ballett toimus Külasema külaplatsil Muhu saarel, mis ongi saaremaalasele natuke nagu välismaa. Suureks tegi selle etteaste see, et üheks baleriiniks oli meie enda väike E. Nimelt õpetati Muhus ühes lasteaias ümbruskonna lastele kuu aega balletti ja Muhu kohvikute päeval toimus siis ka maailmaesiettekanne. Meie väike suvemuhulane sai sellest osa. Balletti õppida ei olevat muide kuumadel suvepäevadel sugugi lust ja lillepidu olnud. See paar minutikest püüdlikku tantsu oli ikka niiii ilus, hirmus armas, pisut naljakas ja väga roosa kõik.

Külasema andekas järelkasv -  Kauges külas

Kohviku ja üldse päeva tulu läks tulekahjus
kannatanud kohaliku pere toetuseks.

Kolm sõbralikku välismaalast elavad meil õues kuuriseina najal. Ühe nimi on Zilga, teise nimi Somer... midagi ja kolmas on ka viinamari. Selle suve kliima on neile vägagi meeltmööda olnud, küllap neile isegi oma kaugeid soojamaa päritoluga esivanemaid meelde tuletanud. Ega nad külma ka ei karda, väike näpistus teeb nad veelgi suhkrusemaks.

Ma ei öelnudki, et vahepeal oli mul ju puhkus! Plaan oli selline, et esimene nädal tuleb kõvasti selle nimel toimetada, et ülejäänud 10 päeva AINULT puhata ja mitte midagi teha. No ühel hetkel oli juba 10 päeva toimetatud ja TERVE nädal veel puhkamiseks ees. Kuni jäänud oli täpselt üks päev, millest pool sai toimetatud ja teises päeva pooles ei hakanud enam puhkamisega rutiini rikkuma. Aga. Ega need toimetamised siis ebameeldivad olnud - vastupidi!

Alustuseks oli kohe terve ööpäev puhast rõõmu koos meie väikese juntsuga.

Me tegime palju ägedaid asju, aga uus asi oli nukuteater. Suured olid kordamööda nätlejad ja publik, aga väike inimene oli enam vähem kogu aeg näitleja. See käis umbes nii:

Kord, kui mina pealtvaataja olin, toimus nukuteatris miski kutsude dialoog. Taadu häälega kutsu muudkui seletas ja laulis ja hüples. Lapse häälega kutsu vastas vaikselt teise kutsu küsimustele, haukus peenikese häälega ja sibas natuke niisama. Ühel hetkel küsis see taat-kutsu teiselt midagi, aga vastust ei tulnud ega tulnud. Küll aga hakkas taat-kutsu hirmsasti naeru pugistama, peaaegu luksus ja oli suures hädas etenduse jätkamisega. Pärast küsisin, et mis õnnetu koht see teil seal etenduses siis oli? Situatsioon oli selline olnud, et taadu küsis laps-näitlejalt mingi olulise küsimuse ja jäi lapsele sirmi taga otsa vaatama, kes pidi siis lihtsa vastusega etendust jätkama. Aga vastuseks sai ta ainult sügava vaikuse ja umbes niisuguse žesti:

Eks katsu siis välja vingerdada, eriti kui nii hirmsasti naerma ajab. Ja ega lapse üle tohi ju naerda ka. No igatahes läks taadu veider käitumine õnneks tema koera kraesse.

Aga välismaalaste juurde tagasi. Põhja-Ameerika isend, kes meil juba mitu aastat elanud, sai ka lõpuks endale kolm marja selga kasvatatud. Nimeks temal Kännasmustikas ehk kultuurmustikas.

Käisin neid kolme marja aeg ajalt piilumas, kuni lõpuks olidki 2 marja valmis saanud, aga kolmas oli kadunud. Noppisin siis saagi ja asusin peremeest otsima, et saak võrdselt jagada. Üks mustikas rändaski mul juba suhu ja oi-oi-oi, see oli nii hea, et sry, kallis abikaasa, aga teine mari läks ka kibekiiresti sama teed.

Ega ma ei oleks seda hirmsat iseloomutust julgenud vist üles tunnistadagi, aga kui puhkusetoimetustega sinnamaani jõudsin, et kännasmustika ümbruse korralikult ära rohisin, siis leidsin veel kolm marja ja usun, et need jõuavad nüüd mehe põske ka.

Veel marju:

Kui ma Mõntu pargi lähedal põldmarjul käisin, siis ausalt öelda ikka mõtlesin küll, et järgmise puhma seest võib ju karu mulle käppa anda. Noh ja siis ta tuligi ja siis me võitlesime ja tema kaotas.  Tegin karust konservi. Tavaline maaelu, mis teha, vaadake ise:

Võib olla mingi osa mu kirjeldusest oli ka sügavas puhkuseinimese unes nähtud, aga siis ilmselgelt väga väike osa. Aga kindlasti ilmsi oli see, et meil käisid külas väga head sõbrad kaugest Kuressaarest ja koos nendega oligi põnev delikatessi maitsta.

Pidulikuma poole pealt oli puhkuse ajal põhjust meenutada täpselt aastatagust aega, kui olime välismaal ehk siis kaunis Krimmis ja natuke ka Moskvas ja see oli nagu eile.. nagu ka samasugune reis täpselt 36 aastat tagasi ja 11 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi ja neid tuleb veel. Ilmgi andis peaaegu Krimmi kliima välja. Me kodukootud tähistamine taluõue peal oli sümboleid ja tähendusi täis, alates vanaaegsetest teeklaasidest, arbuusist, kunstlilledest peaehtest, piltidest ja lõpetades sellega et ikka needsamad kaks . . . Nooja üks must pärslane ka.

Ja siis! Kolm päeva ajasin ühte tõeliselt haruldast välismaalast taga. Ühel hommikul vaatan köögiaknast välja, et misasja! Koolibri? Lendab flokside kohal ja imeb pika "nokaga" nektarit nagu väike helikopter, kirjud sabasuled uttis. Kuskilt lubjatükikeste vahel hakkas meenuma, et kas ei käinud kunagi meediast läbi, et ühte lillepoodi oli koos lilledega sattunud haruldane liblikas, kes näeb koolibri moodi välja. Tema`p see oligi - päevasuru!

Haarasin telefoni ja ruttu õue filmima. Suru oli ülikiire ja mina panin aegluubis filmima, mis oli viga. Halb kvaliteet tuli. Mõtlesin, et nonii, kelle ma nüüd oma FB tuttavatest profifotograafidest või ajakirjanikest jalule ajan? Aga siis kujutasin ette, kuidas härrased lendavad oma pikkade torudega  50 või mitmesaja km kauguselt kohale, seavad ennast meie kemmergu ette ritta ja Teda ei tulegi. Kusjuures ei tulnudki sel päeval enam.

Siin paremad pildid päevasurust

Järgmisel päeval korra vilksatas ja ega ei olnud aega tervet päeva passida ka, me ju lõpetasime oma remonti (jah, see on nüüd enam vähem valmis, nii palju, kui selleks suveks plaanis oli).

Kolmandal päeval tuli päevasuru jälle ilusasti hommikukohvi ajal kohale ja mina tõttasin jälle filmima. Kõik klappis. Sain filmi ja pildid. Muhelesin ja läksin oma tegemisi tegema, et küll ma õhtul siis vaatan ja imetlen. Film oli tore, pilt oli isegi väga hea, aga miski nagu ei klappinud. See lend oli linnukesel justkui teistmoodi ja pilti uurides ning googeldades selgus, et see oli juba üks teine, täiesti tavaline suru:

Ausalt, mul oli juba täiesti siiamaani nende jahtimisest ja määramisest. Tekkis samasugune lootusetuse tunne, kui ma ükskord otsustasin, et teen need eesti linnud siis endale ükskord selgeks! Sina jeerum, rüdid ja rislad, täksid ja õgijad; emased, isased, noorlinnud, vanad linnud - neid on tuhandeid erinevaid! Minust ikka tõelist loodusehuvilist ei saa, isegi perseiididest nägin vaid ühte äbarikku, kuuvarjutuse ajal oli pilves ja päikesevarjutuse vaatamiseks ei olnud vastavaid vahendeid. Tagatipuks tõi kass hiire tuppa, lasi lahti ja kaotas ära. Ja nii kaks korda.

Ega mul rohkem juttu täna ei olegi, panen siia veel mõned pildid, mis seda mõnusat suve meenutama jäävad.

Sinepikurgid

Pilvede all on välismaa, ilma kelleta me läbi ei saa (35 km Lätini)

Tomatijura, tšilline

Oo, kauaoodatud

Saunajoogid - täitsa kama

🌛🌒🌜🌞🌈✨🌚