212 pilti

Täna on selle kevade üks kahest märjemast ilmast siin maakodus. Eelmisel vihmapäeval võtsin ette suurema sortimise meie hobikohvris ja täna ajaraamatus. Kuigi ega ma vist looga lõpuni jõua, päike juba piilub. Aga jah, just selline värvikirev korrastatus sai ilgetest roostehaisulistest ja tamiilisasistest puntratest välja harutatud. 

Kõik need  umbes 47 korda, kui ma seda postitust kirjutada üritasin, oli iga kord mõttes erinev pealkiri: 

Läbi kalasilma 

Kodukontori kodukontoris

Tagasi tulevikku

Aeglane kevad

Enneolematu kevad

Sain eriolukorraga kõvasti pihta, aga õnneks mitte viirusega vist

Tasakaal

Miski ei ole enam endine

Kõik on endine

Parem mina

Kuhu kadus loovus?

Vihmapäevikud

. . .

212 pilti                                                                                                              

Kõiki neid pilte ma teile täna näitan, jutukest ka juurde, nii et võtke parem vaba päev 😁 Ei, ärge ehmuge, mul on lahendus olemas.

Märtsi alguse poole hakkas meil siin Saaremaal olukord hapuks kiskuma. Olin kohaliku viirusesõja eesliini teadetega pidevalt kursis. Aga suures pildis ja kaugemale paistis see kõik nii uskumatu, et püüti ikka veel oodata ja vaadata.  Hoiatasin naljaga pooleks kolleege, et kas te ikka tõesti tahate minuga seal mandril kohtuda? Olin ju täpselt samal ajal käinud mitmeid kordi EMO ja haigla erinevates osakondades. Kalender oli märke täis joonistatud, ajaarvestus käis 14 päeva kaupa ja nii üks ring ja teine ring ja kolmas ring ja neljas... No ei olnud lõbus.

Enda haigestumist ei osanud ma karta, aga mu suurim hirm oli, et äkki saab keegi minu kaudu viiruse. Olin ju olnud ninapidi koos inimestega, kes peagi raskelt haigestusid. 

Kodukontorisse minek tundus alguses justkui romantikapakett. Kuigi sellist illusiooni mul küll ei olnud, et seal kuidagi lihtsam  võiks olla. Imestan siiamaani, kuidas said mõned inimesed kodukontoris olles aknaid pesta, kappe koristada või remonti teha? Üldiselt pealtnäha ei olnud meil siin midagi viga, aga kestvalt halvenev olukord hakkas alateadvusesse oma vastikuid kihte lappima. See on nüüd muidugi tagantjärele teadmine.

10 cm merevaadet on ka merevaade

Imetlesin piiritult oma maakonna inimeste vaprust, kangust, huumorimeelt, optimismi ja eriti seda, kuidas tarku otsuseid tehti ja hakkama saadi. Südant soojendas nii kaasmaalaste kui muu maailma toetus ja abi meile. Kuidas nüüd viisakalt öeldagi, aga tuli kogeda ka tõelist abakatabrat. Siis aitas mantra - nad ei ole siin, nad ei tea ja nad ei usu, aga kõik tahavad ju head, kõik tahavad ju head, kõik tahavad ju head... Abistajana soovisin aidata neid, kellel abi ja tuge tegelikult kõige rohkem vaja oli.

Peagi siirdusin kodukontori kodukontorisse maale. Olen ju kõik need aastad õhanud, et oh, kui ma vaid saaks oma tööd maakodus elades teha! Aga mu sõbrad-tuttavad teavad, et alati lisasin siis ka juurde, et parem ma seda ei soovi, sest niisugune maakoju sulgumine võib juhtuda ka mingil halval põhjusel. Juhtuski. 

Õige juhi töölaud olevat alati tühi. Ma pole küll juht, aga rehetoast
tuppa kolitud ja töölauaks kohandatud vana söögilaud oli küll üsna tühi.

Kodukontori kodukontori aknast nägin aegluubis saabuvat kevadet. Kõik õitsejad õitsesid ükshaaval, pikalt ja mõnuga. Vahel ka valuga, sest aprillis tuli ju veel mitu korda lund, rahet ja miinuskraade. Igal õhtul jooksis üle õue suur, lahja rebane. Sel rebasel ei olnud tema uhkust - ta saba oli nagu nöör. Seevastu orav on meil siin õue peal kuuskede otsas täiuslik ja kitsekesed välgutavad hämara metsa all oma valgeid tagapalgeid. 

Iga nädal tuli ka linnas käia - poes, apteegis, bensukas, pakiautomaadis, töö juures.. Uhh, meenutadagi ei taha. Siis oli saun see koht, kus enesetunne taastus... Aga eks nüüd teab neid tundeid juba igaüks ise ka. Rohkem nagu meie aja loo talletamiseks panen selle kirja. 

Kui olin esimesed 12 päeva järjest töölaua taga paberites, telefonides ja arvutites töötanud ja seitsmes erinevas kanalis inimestega suhelnud ning minu üliharva valutav pea juba ülepäeviti valuvaigistit vajas, otsustasin, et nüüd lähen iga lõuna ajal korraks õue ka ja nädalavahetused veedan "süümevabalt" tööd tegemata. Õnnestus küll. Sürreaalne tunne oli keset tööpäeva ennast äkki metsast, raiesmikult või külavahelt leida.

Asju maale kolides oli plaan vabal ajal maske õmmelda. Tassisin kaasa õmblusmasina, otsisin välja riiderestid ja niidid. Mida aga ei olnud, oli kummipael. Poed olid kinni, pakiautomaat 50 km kaugusel ja üleüldse oli meil liikumispiirang. Mees küll pakkus, et ta võib ju mõnede oma pesuesemete küljest mulle kummipaelu laenata, aga mu liiga elav kujutlusvõime ei lasknud sellel avantüüril sündida. Ja nii need maskid tegemata jäidki. Saarele saadeti palju abi, peagi ei olnud enam ka maskipuudust.

Ostsin kaasa ka paar pakki pärmi, et kui kõik toit igalt poolt otsa saab, siis asun külarahvale kakkusid küpsetama. Ei olnud see saiapuudus nii suur midagi, aga kui miski plaan pähe võetud oli, siis tuli see teoks teha. Nii toimus kakuküpsetamine ühel laupäevaõhtul peaaegu et vägisi. 

Ja veel kaks hoolealust olid meiega maal kaasas - kass ja tomatitaim. Viimase olin teatavasti mingis eksperimentaalses meeleolus sügisel mulda kasvama pannud. 

Aprill. Pea igal õhtul käisin mere ääres. Hingamas. Kõndimas. Ürgseid hääli kuulamas. Leidmas. Lootmas. Alguses oli natuke õudne. Lained ja kivid tegid koos vahel nagu mingit inimhäält. Meenus, kuidas üks tuttav mees kord sõpradega õhtupimeduses rabajärve äärest kalalt tuli ja hanereas viimane olles, äkki keegi otse tema selja taga MÖÖÖÖÖÖÖÖ!!! röögatas. See oli võimas põder. Kiikasin muudkui metsa poole.. Aga mida rohkem ma looduses käisin, seda rahulikumaks meeled läksid.  Kuni lõpuks mõtlesin, et mida ma ikka ringi vahin, no las ta siis tuleb ja ütleb oma MÖÖÖÖÖÖ! 

Oli palju, mille eest tänulik ja uhke olla. Sest et maailmas valitseb tasakaal ja tuli ka palju imelist õnne õuele. Kui oma murelikumates stsenaariumides mõtlesin, et meil tuleb võib olla teadmata aja jooksul 3-4 peret majutada ja toita, siis kõik said täiesti imetlusväärselt ise hakkama ja rohkemgi veel. 

Õekesed

Talve poole küsisin oma väikese linnupoja käest, et kelle jaoks see vanker siin toas siis on? Tema vastas väga stoilise rahuga - uue lapse jaoks! Sel kõige pöörasemal ööl ta tuligi siia meeletusse maailma. Sadas kõiki asju lörtsist raheni. Tormituul risus puid ja lõgistas unkaaugus, lõi välku ja müristas. Teine vanaema ütles - meie Tormilind saabus 💗

Nojah, aga need mere ääres kolamised läksid lõpuks päris käest ära. Kaua sa ikka niisama longid. Meri oli ilus ja  tuul paras. Võtsin kaasa spinningu ja landid (viisil: võtsin kaasa reketid ja Mati...), et proovin niisama, kuidas töötab ja mis üldse toimub. Jummel, hakkaski kohe toimuma! Landi otsa hakkas suur merikas! Kerisin ja kerisin, kala tuli aga kaldale lähemale. Taaskord kihutas sekundis kümneid mõtteid läbi pea: Kas saangi praegu suure punase kala kätte!? Aga mul ei ole kotti kaasas, tulin ju niisama korraks.. MIKS ma ei võinud pingutada spinningu ketta vända kruvi, nüüd kõik logiseb! Äkki nüüd kohe katkeb tamiil?!  Palun, palun, palun! Äkki peaks väsitama, aga ei pea ju, me oleme KÕIK punased kalad siit ilma väsitamata kätte saanud. Noh.. kõik need kaks või kolm kuue aasta jooksul. Ise aga muudkui kerisin ja kerisin, süda peksis, põlv värises. Serbak!? Mhhmhh, serbak ripub 50 km kaugusel kuuri seina peal. Konks on kenasti roostes, see võib kätte maksta... 

Ja maksiski. Mu oma nina all hakkas kala tantsu lööma ja läinud ta oligi. Suur, priske, valge kõhuga hõbedane meriforell, kindlalt üle 3-kilone. Veel viimane kiirmõte oli, et kui ma talle nüüd praegu merre järele hüppaks, siis võin ilma jääda nii kalast kui spinningust, kui telefonist ja ka eneseväärikusest.  Oooooh, milline nördimus! Hoobilt teadsin täpselt, mida kõike ma valesti teinud olin. 

 

Aga! Vähemalt oli selge, et sel kevadel seal meres kala ON. Sest et oma eelmise punase kala olin ma saanud aastal 2017. Esimese emotsioonidetulva sai muidugi mees oma kaela. Istus teine parajasti saunalaval, kui mere äärest tagasi jõudsin, aga no nii suurt muret kuulab ja lohutab ta kasvõi paljalt ja üleni seebisena keset sääseparve seistes. 

Emotsioneerisin natuke sotsiaalmeedia postkastis sõbrapoistega kah ja üks neist küsis, et kas oli ikka togimist ka? Eeeeeeei, mis mõttes? Kuna küsija emakeel ei ole eesti keel, siis mõtlesin, et ta tahtis küsida, et kas keegi mind selle eest tögas ka, et kala ära lasin. Lisasingi, et mind ei töganud keegi. Ei, mitte sind, kas kalad lanti togisid? Mismoodi see veel on? Igatahes kalastamise kõrgem pilotaaž see togimise värk on ning sain hobikaaslastelt kasulikke kalapüügi nippe lisaks.

Natuke ölutit

Samal õhtul tellisin netist uued landid, teravad konksud ja tugevad karabiinid. Vahepeal sõime traali pealt toodud värsket silku ja metsa alt krabatud karulauku, abiks ikka.  Nüüd oli aeg ka kriisi alguses tühistatud nädalakene puhkust välja võtta, sest tegelikult enam ei suutnud ka... 

Ja siis koitis päev, kui läksin taas, täis otsustavust ja varustet korraliku riistvaraga, randa. Usk oli nii suur, et kalad pidid lihtsalt hüpnotiseeruma mu tarmukuse ees. Ja tõepoolest ei läinud kaua aega, kui tuttav nõksakas landist spinninguni kandus. Muidugi tegin ma nüüd kõik õigesti. Pisut vaid palvetasin, et lihtsalt õnne ka oleks.

Tirisin kala kaldale. Oli kena põrssake. Aga turi oli nii paks ja libe, et ma ei ulatanud teda sõrmede vahele võtta, et konksust vabastada. Sibas ka muidugi ja oli raske. Kõne kaasale - tule ruttu, päts on kaldas, saldejums, pareizaislaiks! Kaks viimast sõna siis asukoha määramiseks, sest selle konkreetse koha peal on meil ainult läti levi. Uhkelt kahe autoga sõidutasime oma saagi sel õhtul külasse.

Hommikune äkis

Sellest kalast sai alguse periood, kui käisime mitmeid, mitmeid kordi kalal ja ilma saagita jäime harva. Kaks väiksemat kala lasin merre tagasi, aga 5 tk saime koju tuua. Neist väikseim 1,5 kg ja suurim.. vaadake ise:

Üldse ei häbene öelda, et 3,4-kilone oli ka minu püütud. Saime praadi ja suppi ja sügavkülma panna ja äkist purki teha. Ühel õhtul otsustas mees, et tõuseb hommikul varem ja läheb toob merest naabrimehele sünnipäevaks kala. Pool tunnikest ja kala oli käes. Ometi on "meie" meri üks pirtsakas ja kitsi meri, aga sel kevadel hellitas ta küll meid nii, kuis jaksas. 

Naabrimees tegi nii ägeda komplimendi ja ütles, et sellist kalasuppi pole ta enne saanud, kus kala kõige rohkem sees on. Oli tõesti üks paks ja tummine supp, millest kala küll nuaotsaga taga otsima ei pidanud.

Kevadöö, noorkuu ja laternamõõtu Veenus

Ega ma seda õmblusmasina kolakat ka niisama linna tagasi viinud. Üks mitu aastat oodanud projekt sai ära vormistatud. Nimelt leidsin linnamaja remondi ajal kultuurikihtide vahelt ühe vana räbala voodikatte. Selle olin õmmelnud sügaval nõukaajal kardinariidest meie esimese kodu jaoks. Puhas nostalgia. Kui endale maakodu saime, siis oli siin köögiakna ees kena pitskardin. Ühel hetkel taipasin, et see on ju käsitsi heegeldatud! Tundus kuidagi ülekohtune seda peenikest näputööd köögiaurude sees hoida ja niisama käperdada. Viisin need kaks rariteeti siis omavahel kokku. Ohhohhohhoo, no küll sai meie magamistoast nüüd alles üks uhke neitsikamber!:)

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ei meie jõua siin iga kord seda pitsi ja satsi sättida, pigem läheb voodi peale kiiruga ikka see Maximast ostetud 6-eurtsine päevatekk. Kui seegi. Aga süda on rahul, et õmblustöö tehtud.

Puhkuse ajal olime mõned päevad linnas ka, sest toimus kaks püha üritust - kassi pügamine ja aiatöö. Ma ei armasta ju aiatööd ja mina seda ei teinud ka. RoboCop tegi. 

Aiapostid ja väravad värvisin siiski mina. Kuna kodus oli olemas kuldset metallivärvi, siis segasime selle ka hulka. Nii et kui hästi läheb ja loodus tahab, siis võivad meie aiapostid mõnikord ehk kullakarvaliselt särada.  

Kassu oli seekord pügamiselt tulles erk ja kraps, unerohi ei olnud talle jälgi jätnud. Pealegi oli suur juubel ukse ees. Õhema kasukaga pidi aga igaks juhuks linnas olema ja ootama ühte kahest - soojemat ilma või karva pikemaks kasvamist. Seniks võis nautida vannitoa põrandakütet. 

 

No nüüd on küll kriitiline piir ületatud ja ülejäänud postitus tuleb telegrammstiilis. Kriis hakkas vähenema, järellainetused kestsid. Maal tööasju kokku pakkides oli tunne, et kõik on ju nii nagu alati, kuid miski ei ole enam endine.

Kodukontori mõjud

Oli möödunud emadepäev, kevadised sünnipäevad. Sõime oma sügisese tomati esimesed viljad. Tuulekas tuli sisse, oskasin landi togimist tunnetada ja selle aasta saagiks jäi mul 6 tuulehaugi. Mees sai ka. Ühe. Aga ta käis muidugi palju vähem kalal, keegi pidi asjalik ka olema. Lillepeenrasse kasvas maitsev mürkel. 

Emadepäev ja maius a`la Singapur

Maja ja sauna räästa alla olid taaskord ilmunud üürilised, Jämaja kalmistu sirelitel oli sel aastal õisi vähe, kuid nende magus lõhn oli nii tugev, et tungis otse ajju ja toimis kui . . . [täida ise lünk]. 

Emma arvas, et jäälinnud. Tegelikult musträstad.

Koduõue sirel võõral kalmul

Kingiti raamat. Minule tõi vanaema kommi asemel
 ikka vorsti, sest see meeldis lapsena rohkem.

 

Ülejäänud pildid ja filmid on SIIN 

🌱

Maal olemise tähendus

Tere, üle pika aja! Täna on pühapäev ja mõtlesin kirjutada nii, et ei kasuta kordagi ühte teatud V-tähega algavat sõna, et räägin ainult ilusatest asjadest ja panen üles vaid kõige nunnumad pildid. Aga südant ei saa sundida ja kirjutan nii, nagu mõtted tegelikult on.

Musuu!

Jaanuar

Eriline ja enneolematu aasta algus oli. Tulime nädalavahetustel maale ja iga kord oli põhjust aiatööriistad välja võtta. Sügistööd aina jätkusid. Pisut jahe ilm ju oli ja üle paari-kolme tunni ei tahtnud õues mütata, aga sodist sai puhtaks mitu platsikest, milleni me varem sügiseti mitte kunagi ei jõudnud.

Sotsmeediasse hakkasid aga ilmuma juba kellukesed ja isegi esimesed arglikud nartsissipildid. Lumeroosi põõsa juurde olin sügisel torganud pika kepi, et kui talvel lumelükkamiseks läheb, siis ei tekitaks me hange just roosipõõsa otsa. Vanarahva tarkust, et ega tali taevasse jää, uskusin viimse hetkeni ja eks seda lumekest siia-sinna lõpuks viskas ka. Praegugi teist päeva maa valge.

Mõned nädalavahetused käisin maal ka täiesti üksinda. Oli vaja pead klaarida. See õnnestub kõige paremini ikka ju tegutsedes. Kuusk sai sestap üsna õigel ajal välja visatud. Viimase kuusetäie punaseid küünlaid noppisin lihtsalt karpi tagasi.  Ei olnud tahtmist enam süüdata...

Riidekapile sai korralik restart tehtud. Hetk selleks oli viimne, sest kerge niiskus hakkas juba tekkima. Mitu kadunud asja ilmus välja ehk et nad ei olnudki kadund, olid hoopis hästi ära pandud. Üks pitslinik oli tärgeldusvoorust välja jäänud ja vana tikkimisraami olin ka juba igal aastal aina paremasse kohta toppinud. Viisin nad siis omavahel kokku.

Leppisime oma linnupojuga kokku, et kui ta suvel mererannast ilusaid udusulgi leiab, lisame need ka unenäopüüdjale.

Teraapiaretkede juurde käis alati ka meri ja rand. No tõesti, seal ei olnud isegi mitte sügis, vaid pigem hilissuvi - soe, päikseline, lõhnav.

Just täna oli raadios saade, kus rääkisid härrad kirikumehed Haamerid. Ja hea Naatani suust öelduna jäi mulle meelde, et kõigel on alati tähendus. Ehk siis - mis iganes ka juhtub, on mõtteks mõelda, mida see meile ütleb ja õpetab. Tea, kas õnnetustes ja hädades kannatanutel sellest just kergem on, aga võib olla mingit pidet ja sügavamat mõtestatust elule siiski annab?

Aga! Mitu aastat tagasi me seda va pliiti ja sooja seina siin ehitasimegi? Vot nüüd, ühel soojal jaanuaripäeval, sai sellegi töö koerasabaotsaviimasekarvatipuots ületatud. Majatagune sassis seinaäär sai lõppude lõpuks ometi korda! Vihmaussidega võidu ma seal pehmet mulda mudisin ja isegi rohisin umbrohtu! Jaanuaris! Sarvkannike õitses ennastunustavalt päikese poole ja ma ei saanud enam aru, kas kuumaasikas õitseb alles või juba.

Kuna ilmad olid nii soojad, siis oli ka palju tuult ja torme. Veetase tõusis ja langes, tormilaine hammustas kaldast ampse. Taaskord hakati andma eiteamitmenda taseme hoiatusi, et varuge koju seda, teist ja kolmandat. Ikka sai ju peast läbi lastud, et oot-oot, mitmeks päevaks siis meil ka varusid on? Siis meenus suur, punane, klambritega kinnitet plastmasskohver meie rehetoas, mis täidet` proviandiga. Kuivaineid on seal kindlasti kuuks, lisaks on meil natuke hoidiseid, rohkesti mahla ja väga rohkesti hääd-paremat veini. Must stsenaarium - kaks nädalat ilma elektrita, oleks maal toidu, vee (kaev ja allikad) ja toasooja poolest kukepea üle elada. Immuunsuse turgutamiseks koukisime välja naaberküla kamraadide poolt toodud tšaaga tükid, põske sai pista naabrimehe toodud taruvaiku ja salati sisse vitamiinide lisamiseks piisas tiirust ümber maja. Ja ikka - seda jaa-nu-a-ris!

Kasekäsn elik tšaaga

Jaanuari salatisaak

Jaanuaris algas märts

Sügisel, kui oma kasvuhoone kokku pakkisime, pistsin potti ühe tomatiseemne. Ajas teine peagi idukese välja ja hakkas pikemaks venima. Lopsakusega ta muidugi ei hiilanud, varreke vajas tuge ja õienuppudest ei olnud märkigi. Niipea aga, kui hakkas natuke rohkem päikest näitama, asus tomatililleke kosuma. Praegu on ta juba niisugune:

Nii mõtlesingi, et kui meid tabaks selline häda, et ka päikesevalgust ei oleks, kui kauaks oleks siis võimalik ellu jääda? No on ju võimalik, et mingi hiigelvulkaan, pomm või asteroid saadab mitmeks aastaks ümber maakera tiirlema tolmupilve ja kui see juhuslikult meid endid ka hetkega tolmuks ei kõrveta, siis kuidas edasi? Tomatitaime näitel sai selgemast selgemaks, et taimed võib ära unustada ja kõik olemasolevad kaoksid ka üsna kiiresti ära. Kõige kauem säiliksid vast mingid seemned või terad, millest annab ehk ka pimedas idusid välja meelitada.

Et siis mul võib ju olla rehetoas tonn makarone ja teine riisi ning kakskümmend punase kohvritäit konserve ja kui sellest jätkukski mõneks aastaks, tuleks ühel hetkel kartma hakata nii näljaseid röövleid kui sügavat masendust, vitamiinipuudusest ja haigustest rääkimata. Kõige rohkem tapaks meid aga mure ja teadmatus oma kallite pärast.. Ja veel tõenäolisemalt - jääaeg. Ma vabandan, et nii hullul ajal veel hullemaid võimalikke olukordi ette manan, aga nii ju ongi - alati saab olla veelgi hullem. Aga nagu tänane päev näitab - sa lihtsalt ei tea, mis võib tulla ja ei oska selleks valmis olla.

Nii. Need olidki need loo alguses vihjatud trööstitud mõtted. Kui hetkel ei oleks meil seda ülemaailmset V-tähega neetud asja, siis oleks need mõtted olnud lihtsalt ulmejutu moodi, muigamaajavad heietused.

Nii et kõigi jääajast väiksemate hädadega saame me laias laastus hakkama. Linnades muidugi ei saa, aga maal saame. Ma ei jõua ära imestada kui ülitargalt oli ja on üles ehitatud taluelu. Põlvkonnad elavad koos - lapsed hoitud, vanad hooldatud, üksteise mured lohutatud ja rõõmud jagatud. Tugevad kasvatavad-koguvad toitu ja see on nii piisavalt väsitav töö, et pole mahti ega jaksu ennast hulluks mõeldagi. Talus saadakse hakkama ka siis, kui sealt ei tohiks näiteks kolm kuud jalga teiste sekka tõsta. Aga loomulikult ei saa aega tagasi pöörata ja linnastumist olematuks teha.

Veebruar

Vastlapäev ja peretähtpäevad, pidusid suuremaid ja väiksemaid, veidi ringi sõitmist kah. Aga lõpuks toovad ikka kõik teed maale tagasi.

Juba 7!

Kardemoniga ja pisikesed

Merikapsas

See oli ise merest välja hüpanud.

Talve müstilisimad hetked tabasid mind aga hoopis Tallinnas. Saarel on ju alati talved pehmed, kuid Tallinn asub ikkagi põhjas, kus külma mere hingust sageli tunda. Kõigepealt hämmastas mind, et rohetavate muruvaipade sees sirasid värvilised kirikakrad. Eks need sindrid veavad üsna sageli üle talve, aga pigem kahvatute ja külmavõetutena. Kuid Tallinna omad olid eriti rõõmsa ja lopsaka olemisega. Vabaduse väljaku poole marssides ümbritsesid mind aga tulukestesse mässitud puud, kuid kuskil seal jõulutulede vahel röökis musträstas oma kõige kevadisemaid trillereid. Veebruari keskel!

Ega Pärnu hetkedki kehvemad polnud. Meie asutuse aastapäeval esines seekord Anne Veski ja jummel, nagu neljakümmet kalendrit ei oleks vahepeal olnudki! Raadiost ja telest oleme kuulnud ju kõik need aastad, et veeeelükspileeeet-veeeeelükspileeeet ja roooosiaiasringiiiiikuningannakäiiiiib, aga elusast peast esimest korda näha ja seda 2020-ndal aastal!? Näed, tuleb aeg ja sa ikkagi ei pääse...:)

Märts

Eelmisel nädalavahetusel tulin maale juba täieõiguslikult kevadet nautima. Oli pehmemapoolne ilm, aga kohati viskas sekka rahehoogusid ja võimsat tuulekohinat. Siiski tegin tubli metsatiiru. Kui nüüd mõnele ilmus silme ette pehme sambla ja sihvakate männitüvedega mets, siis ei, nii hästi meil ka ei lähe. Rühkisin rägastikus ja sumpasin lodus. Aga mõnus oli.

Punane karikseen

Pajuroos

Leid

Sel nädalavahetusel on samuti olnud mõnus taastumine. Peamiselt tohutust kogusest infost, mis mõistagi mitte kõige parem. Möödunud nädalatel tuli saatjana mitmel korral käia ka meditsiiniasutustes, mis praegusel ajal paras katsumus. 2 X 2 nädalat olen ka päevi lugenud, et kas hakkas EMOst midagi külge või mitte - õnneks vist mitte. Kolmanda päevade lugemisega olen poole peal. Aga maal on võimalik seda kõike unustada ja peast välja tuulutada.

Sadamast, traali pealt toodi meile kala. Nüüd on meil naabrimehe suitsutatud kala ja enda suitsutatud kala, praetud räime ja sütel tehtud pahlakilu, potsikutesse lapitud vürtsikilu ja midagi on seal rehetoas veel, aga ma ei taha rohkem teada. Ja puudu olid veel ainult värsked lestad - neid saime ka.

Pahlakilude tegemiseks meisterdas mu kallis kaasa resti, sest meie pliidisuu on küllaltki kitsas, et sealt mingit panni sisse sokutada. Imetegu, ma ütlen! Silmamõõdu järgi tegi ja kas jääb kõige rohkem millimeeter külje pealt ruumi üle, kui rest koldesse pista! Aga millega sa paned resti sütele, raske ka teine. Esimest korda suht viskasin, aga kätte ka vaja saada. Sai siis elegantse liigutusega köögiriiulite alt üks X kast välja tõmmatud, seal veidi sobratud ja võrratu riistapuu välja kougitud. Me oleme siin 6 aastat olnud ja ju ma seda kolakat ikka mitu korda  käes hoidnud olen, et viskaks õige risu minema ja mis asi see üldse olla võiks?! Aga näe, ei olnudki ära visanud ja läkski lõpuks taris!

Aga muidu hoitakse siin ikka ilusasti pikivahet ja mune mindi naaberkülast tooma loomulikult kummikinnastega, desovahend samuti korralikult taskus. Mul endal oli eelmisel reedel hästi paha olla ja olin juba leppimas, et sain endale pahalase ikkagi külge. Maale minnes aga läks kõik mööda ja nii jäigi. Ei osanud endale muud diagnoosi panna, kui pohmell. Kui ikka nädal aega pidevalt käsi kange alkoholiga sisse hõõruda ja töökohas ka peamiselt viina hais levimas (mis siis, et politseimaja:), siis ju ta ikka lõpuks pähe ka jõuab.

Laubaöhta vaatasime uuemat eesti kinuvilmi. Noh, pole küll minu asi öelda, aga ikka ütlen. Mõned loodusvaated olid ilusad ja muusika või helikujundus oli hea. Paar korda sai turtsatada kah ja näitlejad mängisid ju kenasti.

Käpapuu

Talve

Täna kolasin jälle mere ääres. Juba õige pea õitseb siin sirel, nõmm-liivatee ja liivmerisinep ning vohab merikapsas. Mõne kuu pärast saab maasikaid ja muulukaid korjata ning veel mõne aja pärast porgandiriisikaid ja liivtatikaid.

Mo metsmaasika auk

Esimene marjapõõsas, kes ennast maja lõunapoolsel küljel vägisi õitsele tahab vedada, on söödav kuslapuu. Kord on ta varem ka õitsenud, aga marju ei ole veel andnud. Tubades tegin salvei suitsu, see taim ei ole ka sel talvel pausi pidanud. Keegi sööb meil ümber maja järjekindlalt kõik tulbi lehed ära ja orava elu saame jälgida otse maja trepi pealt.

Söödav kuslapuu

Salvei

Ahjaa, ma olen mõnikord mõelnud, et võiks ju vlogida ka vahel. Eile hommikul siis pidasin siis endaga aru, et milline see lühike ja lööv stsenaarium siis ka olla võiks. Et näitaks teile õige oma vahvat tagumist majaust. See on kahekordne ja põnevate hingede-linkidega. Ukse vahele on tihendiks naelutatud lambanaha ribasid. Uksest välja minnes avaneb avar vaade päikese ja metsatuka poole, liblikad lendavad, linnud siristavad ja taevas on sinisinine. Nooh, kuulsin vaimukõrvas juba Heino Elleri Koitu oma videoklipi lõpus, teate küll, seda valju osa. Aga välja kukkus... nagu alati.

🌱🐞🐰🌞