Tegelikult peaks ma täna hoopis vakka olema, sest see siin on tõepoolest juba sajas postitus. Selles ajaraamatus. Eks neid sõnavõtte ole mujal ka. Aga päris tore on niisuguse numbriga ühe aasta ots kokku tõmmata. See aasta oli nagu oli. Püüaks elada rohkem hetkes ja vaadata ettepoole. Aga katsu sa!
Täna kukkusin omadega ikka täielikult ajalukku. Nimelt oli plaanis the same procedure as every year ehk siis jõulukaartide kirjutamine. Selleks võtsin kerge liigutusega oma iidse ja paksu nahkköites raamatkalendri aastast 1991, mille kauni graafikaga seepiatoonis illustratsioonid räägivad Riia linna ajaloost. 30 aasta jooksul on saanud köitest see va kõikse tähtsam raamat, kus sees sündide ja surmade daatumid, rahvameditsiini tarkused, toiduretseptid, maha istutatud puude-põõsaste nimed, laste ja lastelaste naljakad ütlemised ning sõprade-sugulaste aadressid. Kusjuures tühje lehti on seal veel üle poole ja rohkem veel.
Selgus, et kõik muu peale aadresside oli raamatus ilusasti alles. Kohe meenus ka, et ahjaajaa, eelmisel aastal said ju aadressid põhjalikult inventeeritud, ümber kirjutatud ja markeritega süstematiseeritudki. Aga KUHU ma selle teadustöö siis pannud olin?! Vanade ja soditud andmetega lehed olin raamatust välja lõiganud, aga puhtandit ei kuskil. Algasid otsingud. Ja ütlen ka kohe ära, et need kestsid viis tundi ehk suht terve valge aja päevast. Oh, neid leide, mis nüüd omakorda korrastatud said ja mäetäit pabereid, mis kaminasse lendas! Peab ütlema, et ülihea tunne oli kõike seda teha - nostalgiat, taasavastusi, nukrust, nalja ja lahtilaskmist.
Aadressidest oli mul lõpuks täiesti ükskõik, eks need ole ju tegelikult peas või muul moel ka leitavad. Ja pealegi oli meheke kaartide-ümbrike kirjutamise juba kangelaslikult enda peale võtnud. No hirmus hea meel oli, et nii mõnigi hoiukarp, kaust, riiul ja sahtel korda sai. Vahepeal tegime süüa ja vaatasime suuskamist ja kõige lõpuks võtsin oma Riia linna piltidega tarkuseraamatu, et see ka ära panna. Lasin lehti sõrmede vahelt läbi ja . . . seal olid ka aadressid. Ma ütlen - see aevastamist ja avastamist täis päevake oli mulle kuskilt kõrgemalt poolt korraldatud! Paliuöne römusdan.
Eilseks olin kutsutud maale meie teenuskeskusesse, kus toimus
Jämaja kihelkonna fotokonkursi lõputseremoonia, aga ma ei saanud minna. Üks mu pildike tõi ka võidu koju ja teine jagas 3.-4. kohta (aitäh peaaegu-naabrineiule, kes mu auhinna vastu võttis). Nüüd vaatan ürituse videot ja tore ikka küll, kui nii väikeses kohas nii uhke üritus korraldatakse. Kolm pilti seal videos vasakul seinal juhtusid kõik minu omad olema, sest piltidest tehti näitus ja trükiti kalender kah veel. 📷
Järgmine pilt on üks neist sadadest, mis minu konkursi-valikust välja jäi. Pildil on kõige tavalisemad lautrid meie lähedal, käime seal kalal ja niisama kondamas. Aga nüüd juhtus hull lugu - muinsuskaitsjad avastasid need lautrid! Ja nad kavatsevad need ka kaitse alla võtta. Pagan, oleks me keegi seal Sõrves taibanud ise need lautrid avastada - siis, kui me aastakümneid kõik seal otsas ronisime! Nüüd teised tulid ja avastasid ära.
Kindlasti olen sellest varem juba kirjutanud, aga kordan ennast siiski. Kui kunagi ammu turismireisiga Pariisis käisin, siis anti meile Eiffeli torni juures veidi vaba aega jalutamiseks. Kõige rohkem ei imetlenud ma mitte torni vaid imestasin lühikestes spordipükstes ja maikasärkides tervisejooksjate üle. Et kuidas nad julgevad siin maailma eriliseimas paigas karjakaupa niimoodi poolalasti higistades ringi lontida. Raudse eesriide tagant pääsenuna olime vist mõned asjad enda jaoks nii pühaks mõelnud.
Tulnud aga koju, jäin ükspäev siit praktiliselt üle tee asuvat Kuressaare lossi vaatama ja sain äkki valgustatud - see üle 600-aastane linnus on ju kordades rohkem väärika ajalooga; 130-aastane Eiffeli torn on selle kõrval lausa uusehitis. Meie aga käime oma lossist iga päev kala näoga mööda ja ei ajagi tervisejooksjaid ning kasse-koeri selle ümbert kaikaga laiali.
Muide ülesanne Kuressaare lossis käijatele ja selle ümber jalutajatele - proovige teha seal seeria pilte nii, et iga jummala pildi peal ei figureeriks meie lossipargi maskottkass Kaktust! Kaktus on muidugi ilus ja ülivahva tegelane, läheneb diskreetselt, ütleb kassikeeles vaikselt tere ja puudutab su jalgu. Ajab justkui omi asju, aga saadab sind ilusasti lossihoovist välja ja vaatab tunnelis üle õla tagasi, et ega sa ometi ju ei karda. Või oli see hoopis Kakaktus, kes minuga ükspäev jalutas, neid on seal kaks ühesugust - Kaktus ja Kakaktus (kuna perenaisel kadus kass ära ja siis ta leidis selle üles, aga hiljem tuli välja, et see ei olnud sama kass ja lõpuks tuli esimene kass ka tagasi).
Mõtlesime siin omavahel, et vat ei kurvasta nende teistmoodi pühade pärast vaid hoopis rõõmustame kõige rõõmustamist vääriva üle. Seda on palju. Ega siis jõulud kui niisugused ära ei jää, aastavahetus samuti mitte. Meie oma perega vene ruletti mängima ei hakka ja püsime igaüks enda juures. Ei ole ju enam 70-ndad, et kaugekõne pead nädal aega ette tellima ja helistamiseks läbi tuisu ja hangede postkontorisse rühkima. Me ei saa paljukesi kokku, aga kõigil on võimalik tekitada endale lõhnu ja maitseid, süüdata tulesid ja küünlaid, nautida õueõhku ja toasoojust ning uskuda, loota, ja armastada.
Eile pakkisin näiteks Sörve loodust kotikestesse ja karpidesse. On ikka väge sellel meie majatagusel piparmündil - toas on veel tänagi mündi lõhna, mis tungib nii kilekotist kui ka pappkarbist läbi! Äkki oligi seda eriolukorda vaja selleks, et me kõike kõige väärtuslikumat siin elus nii iseenesestmõistetavalt ei võtaks?
Muide meie majaloom Robbyl on nüüd uus nimi - hr Kass. Sest et me hakkasime teda väga palju austama. Imede ime, aga tal oli vaja elada üle kümne aasta vanaks, et söandada lõpuks autosõidul terve tee rahulikult süles magada. Varem ei püsinud ta süles üle 30 sekundi ja ka siis oli ta kangete jalgadega püsti. Kammida laseb hr Kass ennast nüüd ka, vahel samuti süles. Mõned mõtted mõtleb ta meist kaks sammu ette. Näiteks eile vahetasime köögis prügikotti, aga tema läks ja peitis ennast juba esikuvarna taha ja nii kui kotiga mindi ja ust paotati, lipsas ta välja ja kohe kribinal teisele korrusele. Sinna on tal mõistagi keelatud minna.
Meil on veel üks majaline - surematu tomat! See, kelle ma istutasin nalja pärast umbes eelmise aasta septembris. Aeg ajalt ma kirjutasin siin ka temast - kuidas ta eelmise aasta jõulukuuse taga aknalaual kevadet ootas ja talvel tasakesi pikemaks venis. Kuidas päike talle vungi sisse lõi ja aprilli alguses, täpselt meie väikese J. sündimise päeval, ilusa kollase õie avas. Kuidas külmal ja äreval kevadel maal kodukontoris olles ta mu töölauda kaunistas. Kuidas lõpuks marjad peale kasvatas ja õige vara neid valminuna juba maitsta saime. Suvel mõtlesin, et aitab naljast, koligu õue ja olgu normaalne. Seal õitses ta veel natuke ja mõni üksik väike tomat tuli ka.
Kasvuhoones olid sügise alguseks kõik tomatid juba ammu ära kuivanud, aga see isend muudkui rohetas seal palkseina ääres. Vett ma talle vahel ikka panin, aga juba läksid ilmad külmaks ja tuppa ma teda küll enam tassida ei kavatsenud. Ja siis, kui juba õige mitu ööd miinuskraadid olid olnud ja isegi paar sahmakat rahet sadanud, hakkas mul temast kahju. Ta lehed olid külmast kitsaks kokku tõmbunud, aga ta elas. Ja nüüd on ta siis taas linnas tuttava aknalaua peal ja ootab juba järgmist jõulukuuske endale seltsiks. Korraldas endale ühe pisikese kuuligi külge.
Üks terve puhkepäev läks ka suure, umbes 8-kilose marja purki panemisele. Pealtnäha oli see hele ja hale, aga seest mahlane ja kollane. Aga see oligi ukka vilutatud kõrvits mul. Nii ütles üks tuttav mees, kes enda omi kastab ainult istutamisel. Kui ta kuulis, et minu omad jõid ülepäeva igaüks ämbritäie, siis ütleski ta, et ise sa nad ukka vilutasid.
Aga keda ma petan? Hetketi torkab ikka küll ja on isegi süütunne, et pere kokku ei saa. Ma tean, et on ainult üks võimalus kümnest või sajast, et kellelgi meist viirus ennast tagataskus peidab ja kui ka peidaks, siis on raskelt haigestumise tõenäosus samuti pigem väike. Aga . . . Kevadel olin ise Saaremaa koroonasõja tunnistajaks ja siiamaani ei lähe nädalat, kui ei kuuleks inimestelt lugusid selle aja üleelamistest. Olgu see väike isiklik loobumine siis pühendus neile, kes ilusate pühade ajal ükskõik mis tõbedega võitlema peavad.
Olgem siis loovad ja leidlikud. Katame ikka laua, põletame küünlaid ja helistame telefonid tuliseks. Loome ise või naudime teiste loomingut. Kel rohkem kuraasi, võib ju oma isikliku teatritükigi maha mängida,
"Õhtusöök ühele" on ju kõigil peas.
Egas midagi, sajaga veel paremasse tulevikku!
