RIP, ropp ja šallallaa

Aruanne puhkusekuust. Hoiatus - see on liiga pikk ja liiga igav postitus. Ikka need samad floksid, marjad ja kurgid. Meie endi jaoks aga armas ajamärk, mida ei oleks selles maailmas ja selles eluloos mitte kuidagi saanud vahele jätta.

Ajalukku läheb muidugi palavus. 30 ja + kraadi nii pikka aega järjest ei ole kohe mitte minu teetass. See ei olnud enam mingi akude laadimine vaid karm võitlus. Kui mitu korda sai arutatud, et tooks selle kliimaseadme sealt poest siis ära, aga mis sest enam tuua, kui varsti nagunii jälle külm. Paraku see varsti ei tulnud ega tulnud. 

Saunas sai jahutust

Tavaliselt olen ma puhanud juunis või augustis ja seepärast ei ole ma nii kuplas ja kärnas varem kunagi olnud, kui sel suvel. Liiga hea une lõiv oligi see, et need kõige vihasemad sääsed panid öösiti minu kallal toime korraliku kuritöö. 

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas 6-7 prisket sääske külg külje kõrval ahnelt lurinal mu verd imevad (sest mäelaiuse kupla otsas oli 6-7 täppi). Nädal aega kannatasin piinavat sügelust, kuni taipasin ühe allergiatableti võtta ja see tõesti aitas. Aga no puukidele, parmudele, sipelgatele, põdrakärbestele, kihulastele, toakärbestele jne olen siiamaani lemmikuim maandumisrada. Olen ka kraevahelt rohutirtsu välja koukinud ja õhtul oma sääre pealt suure rohelise põrnika õue toimetanud. Brrrr!

Jahutav

Kohe maale tulles panin suurde madalasse anumasse lindudele, siilidele jt põuaaja janustele puhast vett. Ühtegi siili ei ole siin küll kunagi näinud, aga joogu siis see, kes tahab. Kastmisvett võtsime kaevust mõõdukalt, kuigi imekombel veetase kaevus oluliselt ei langenudki. Pajas ja vannis see siis soojenes. Ega kasta ei olnudki muud, kui kahte kasvuhoonest üle jäänud tomatitaime roosipeenras, mõnd alatiõitsevat begooniat  ja veel nipet-näpet. Nii ongi meil mõeldud - et aiapidamisest orjust ei saaks.

Nagu maal ikka - pajatäis ja kolmeks päevaks:)

Kuigi.. kevade poole ostsin FB grupi kaudu kreeka pähklipuu istiku. Müüja vist aga aimas, et ostja on selline inimene, kes ei suuda ühtegi elusat taime ära visata. Istikuid oli ühe asemel 3 tk, aga see ei olnud veel midagi. Lisaks tuli uude koju puhta muidu kastitäis püsililli, umbes täpselt 7 sorti!!! Oh seda saarlaste lahkust küll. Taaskord kukkus kolinal läbi minu jõuga peetud plaan, et EI tee lillepeenraid suuremaks ja EI osta uusi taimi juurde. 

Mu lemmik Flame Coral

Kõige üllatavam lill neist oli metsvits, keda ma enne näinudki ei olnud. See kukkus kohe õitsema ja jääbki vist külmadeni õitsema; kena erk kollane. Kusjuures vaasis ei näidanud ta samuti nädalate viisi mingit närbumise märki. Tegelikult ma siinkohal vist tühistan selle lillepiirangu, sest nagunii ma sellest kinni ei pea. Roosipeenrasse lisandus üks punapunane Duft ja maale viimist ootab uus tumelilla floks. Viimaseid on nüüd siis 11 värvi. 

Aga nüüd - palun ärge ehmuge! Järgmine pilt vajab vanemlikku selgitust.

Phallus impudicus

Jah, mul on rikutud mõtlemine, aga millist muud mõtet oleks saanudki sellise asja puhul tulla? Ma ikka lausa ehmatasin, kui maal autost välja astusin ja seda silmasin! Või teda? Lohutuseks vaid see, et ega tema ladinakeelne nimi ka millestki muust räägi. Eesti keeles teisel Tõnnike nii armsasti nimeks pandud ehk siis tanuseen. Haises kaugele ja meelitas rohelisi kärbseid ligi. Noorelt olevat isegi söödav. No ma ei tea..

Juba juunis hakkasin telefonile SMS-e saama: MANA, MILLAL SUL SUVEVAHEAEG ALGAB? Ja tõesti, suve või õigeini terve aasta oodatuim sündmus oli lapselaste tulek. 

Kõigepealt olime nädal aega oma 8-aastase preiliga ja hiljem tuli väike üleaastane rosin ka koos emmega. Nii me siis ventilaatorite sahina saatel elasime ja olime, toimetasime ja mängisime. Taadu ostis lastele saabumise puhul ükssarviku telgi ja pere lemmikut, frikadellisuppi, sõime vanavanaema Sirje kaunist lõunaserviisist. 

Palju inim-kirpe

Üks halb päev oli ka. Algas kurbnaljakalt ja lõppes kurvalt. Sel päeval käisime korraks linnas. Ühele meie kauplusele ma kohe üldse ei meeldi - üle nädala satun seal ikka mingi jama sisse. Kui tavaliselt käin iseteeninduskassas, siis seekord lappisime oma kärutäie lindile, sest hästi palju kaalukaupa oli. Eespool hakkas üks vanem proua aga maksma ja selle asemel, et pangakaart kaardilugejasse panna, pistis ta selle kogemata annetuste kasti. Kassapidaja hakkas itsitama, proua oli kangesti kohmetu ja minu mees, kes teises lindi otsas meie kaupa ootas, hakkas teda lohutama. 

Ühel päeval tegime lapsega multikaid

Mindi annetuskasti võtit otsima ja seda siis otsiti ja otsiti. Kassapidaja muudkui muheles, proua seisis kangelt nagu tikk ja minu kaasa muudkui lohutas ja lohutas. Ühel hetkel otsustasin, et on aeg kaubad iseteeninduskassasse ümber tõsta ja tehtud see saigi. Otse loomulikult tõrkus kassa lausa kolmel korral meie arbuusikilode ja marjakarpide käes. Lindikassast oleksime muidugi poole kiiremini minema saanud, sest võti leiti peagi üles. Kui hiljem  mehekest kiitsin, et ta häbenevale prouale toeks oli, ütles ta, et ta lihtsalt pidi kogu aeg midagi rääkima, sest see pagana pangakaart oli klaaskastist näha ja oli lihtsalt hüsteeriliselt naljakas vaatepilt.

Linnas oli liiga palju inimesi, arutut sagimist ja segaseid hääli - ooh, millise rahu ja rõõmuga me maale tagasi jõudsime. Aga kui läksin pajast kastekannuga vett võtma, oli seal üks tume kogu. Ühesõnaga... RIP meie uljas oravake... Alles eelmisel päeval panime talle lapsega pähkleid ja loomake lasi meil ennast üsna lähedalt jälgida. Paar päeva varem silkas orav mööda pajaäärt, no ei osanud aimata seda ohtu. Süütunne, kahetsus, enda kirumine ja kurbus. Etteheited kuni selleni välja, et ei oleks pidanud seda pähklitki neile vahetevahel panema. Teine orav on alles, teda hüüame me Rääbuks, sest selline ta on. Suuremad oravad käivad ka ja otse loomulikult on nüüd pajal kaas peal ja vann sootuks tühi. 

Kui õigeid  tähti ei jätku

Õigustab oma perekonna nimetust - leeklill

See kauaoodatud oma tomat

Lastega oldud aega ei jõuagi kirjeldada, neid tegemisi oli lihtsalt niiiii palju. Ei lõppe 8-aastase jaks, mõnel päeval tegelesime temaga lausa kordamööda neljakesi. Teised noored võtsid ka veel õhtuhakul linnupojaga mänguväljakute ja mereääre tuure ette, mis mõistagi jätsidega tipnesid.

Sõrves ronisime tuletorni ja söötsime Küülikukülas tiigikalu, keda omakorda vilkad nassud mulistades  jahtisid. Sattusime vene seltsi rahvapeole. Avastasime, et Sõrve Militaarmuuseum ei ole kaugeltki ainult militaar. Kusjuures need nimetatud huvitavad ja ootusi ületavad kohad on meie enda koduukse ees! Ja pisikesele rosinale leidsime ühest õite vanast, aga hästi hoitud riiete pakist 35 a vanuse täpselt paraja T-särgi, millele oli sisse tikitud tema enda issi nimi. Muuseas leidus seal pakis ka tutikaid venekeelsete hinnasiltidega flanellist beebisärgikesi ja muud naljakat. 

Kniffi mängime me aastast 1982 ja nüüd siis juba 4. põlvkonnaga. Kaustik ikka sama:)

Ehtekunstnik Emma

Teine osa puhkusest oli mõnusalt igav või igavalt mõnus. Tegin lihtsalt omas tempos omi asju. Meie õuelt, nii linnast kui maalt, alustab nüüd sõitu üks tore auto koos veel toredama juhiga, mida/keda te kõik tellida saate. Sõrve kandis alustas tasuta nõudluspõhise ühistranspordi projekt . Kiirustage, unetud, kuni turismimagnetid veel avatud ja merevesi soe! Või siis minge külla, kirikusse või kalmistule ja maalt reisige omakorda linnamelusse. 

Mhh? Neil ka tasuta lõunad?
Ilm on täitsa hukas..

Leid maja tagant metsaveerest, paras platsike.

Seenepeenra rajamine

Ma väga loodan, et ühel ilusal hommikul siit
krapsakate tõnnikeste armee vastu ei vaata..

Enne äikest

Kuldrenett 2020

Taas - oma laps on ikka änam kut laast.
Lisage oma elamustepagasisse Taju Resto

Meisterdasin ajaviiteks ühe QA koodi ka.
Ausalt - sellel ei ole vaktsineerimisega
mitte mingisugust pistmist.

Paistab, et suvi kestab veel..

Troopikakevade tunded

Vanaema: Noh, kas kastis tuhlid ää?

Vanaisa: Äi, mes ta sii kastis, vau vahel korra oli vett, tegi pealtsed märjaks, pisikse poisi tillu jägu oligid köige rohkem muld märg.

Vanaema: Noo, paramaks ikka tegi... Kangesti kövad paugud olid, ägas pole kuskise sisse löönd..

Vanaisa kisub räästa alt seina pealt traadi küljest kuivatatud silgu, istub pingile, ajab kalossid jala otsast ära ja asub hammastega kala küljest palukesi kiskuma. 

Vanaema: Too ma soole kannika leiba ka vä?

Vanaisa: Kena, et loog laiali pold.. lambakoplis möne labu jägu oli, a see sitt kuivab varsi ise ää. 

Vanaema: Jaajahh... näänähh... 

Ja lendab taas minema. Vanaema ei istu keset päeva heast peast mitte kunagi, ikka on midagi toimetada. Söömaaegadel vaid pannakse tagumik korraks toolile. Vahel lastakse riinipöösa varjus vana kasukatüki peal pool tunnikest leiba luusse, aga sedagi vaid siis, kui hommikul kell 4 juba heinamaale vikatiga niitma või soosse porgandeid rohima mindud oli (sest hiljem on palav ja parmud).

Need, umbes poole sajandi tagused jutud ja tunded, tulevad mul alati meelde, kui kuumal suvepäeval sooja vihma kallab. Vanavanemate vihmajutud jäidki lapsele meelde vast seetõttu, et äikesega oli talurahvas sunnitud korraks paigal püsima ja tööd ei saanud suurt teha. Tegelikult meil maal rumalaid sõnu, ja eriti veel laste ees, ei kasutatud. Praegu läksid päriselu ja ilukirjandus pisut sassi.

Haavalumik?

Me tahaksime, et kõik oleks nii, nagu kunagi oli. Et oleks see õige tunne. Eriti jaani ja muidugi ka jõulude ajal. Jaani ajal tahame, et oleks taas nii soe, et terve öö läbi saaks õues olla sitsiseeliku ja pluusikese väel. Viimastest aegadest mäletame ju vaid juunikuiseid vihmavarju- ja jopeilmu. Sel aastal tuli kirglik kuumus juba ammu enne jaani, justkui kompenseerimaks vahepealseid murelikke aegu. 

Ükspäev jalutasime ema aias, mida nüüd robot ja suuresti poja pere korras hoiavad. Et kõik oleks nii, nagu enne. Küsisin emalt, et kus sa siin vahepeal ka maha istud, kui kasvuhoones või lillede juures ringi tatsad. Ise kiikasin valge, pehme nahkdiivani poole, mille vend isa ehitatud väikese paargu alla paigutanud oli. Eks ma teadsin ju vastust juba ette - ah, siinsamas ja viipas sinepikarva põrandavärviga üle võõbatud puupingi poole keldriukse kõrval. Küsisin, et kas sa sinna peale ei tahaks midagi panna, tekki või vaipa? Ei, mis, pole vaja midagi. No ega Raja Teelel ei olnud ka ju aega pilvi vahtida. Nüüd ma küsin - kus läks valesti?! 😅

Pöörane Hansaland linnadžunglis

Edev püramiidtamm.
Ise hakkas kasvama, ise ehib end.

Puhata ja mängida

Miks mina jooksen pleedidega mööda õuet, õmblen räästaaluse pingi vahtmadratsile etnoriidest katteid, sätin esimese asjana maale tulles lamamistoolile lumivalge pehmenduse, panen isa tehtud aiakiigele oranži karvase katte ja kui lapsed tulevad, siis tirin murule laiali kaks punast siidriidega kaetud vatitekki? Ja miks meie kahe viljaka mullaga maatüki peal ei lokka kartulivarred ega ilutse porgandiread? 

Kapsa-kaalimaa

See kõik on juba olnud. Küll meie linnamaa kasvatas ilusaid suuri ja mahlaseid kapsaid! Ja siis said nad kõik ühekorraga valmis. 2-3 tükki suutsime ära süüa ja juba olidki ülejäänutel limukad kallal - ühe naabri kanadel ja teise naabri jänestel pidu laialt. Krundil oli kolm kartulilappi ja võimas kasvuhoone. Mu vapper vanaema, kes maal oma kodutalus elas, käis 90-ne ringis olles keppide ja karkude najal üle tee oma tuhlipõldu vaatamas. Tädi, tema tütar, tegi hiljem sama, kuid tabureti najal. Mehe armas vanatädi kutsuti teise ilma otse maasikavagude vahelt, umbrohututt võidukalt püsti peos... 

Tegelikult otsime me seda õiget tunnet koguaeg ja absoluutselt kõiges, mis aga elu üldse ette toob. Üks leiab selle aegade rutiine korrates ja teine uusi valikuid tehes. Või siis ei leia. Kel õrnemgi mälestus meeltes olemas, kuidas jaaniööl magamiskambri aknast jasmiinide, pojengide ja lõhnava kuslapuu lõhn sisse tuleb, see ei unusta seda kunagi. Paljud unistavad sellest hiljem eluaeg, paljud leiavad selle taas oma ellu, sest tunne saab mõtteks ja mõte teoks.

Tunne on üks tore asi. Teda ei saa peo peale võtta ega seina äärde püsti panna. Ta on nagu Toscana juuksenõel - kindlalt olemas ja teeb oma töö, kuid teda ennast ei näe. Äkki ongi õnne valem nii lihtne - teeme oma tunded korda? Tunded, mõtted, teod - me saame nende üle ju ise otsustada?!  Kõik. On. Võimalik. 

Tean, tean, isegi rohkem, kui tahaks, et on olemas õnnetused, haigused, tragöödiad, saatused. Mõnikord võib valu olla nii suur, et hingatagi ei saa ega tahagi ja oled täiesti sügavalt veendunud, et seda ei ole lihtsalt võimalik üle elada. Hea tunne ei tule enam mitte kunagi tagasi. 

Koduõue sirel vanal kalmul

Ja siis ühel päeval äkki tunned hetkeks, et natukene on kergem, valu on kübeke väiksem. Aeg, uued sündmused, inimesed ja enda tunnetega töökoosolekute pidamine tulevad sulle toeks. Ja on veel üks  suurepärane abiline - heategevus! Miks meil on Pardiralli ja Vähiravifond Kingitud Elu? Teiste siiras abistamine aitab iseenda valust läbi minna. Annab hea tunde.

 Tagaaia must leeder

Tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et meil ongi nüüd oravapojad! Või on nad hoopis oravatütred, aga viimati maale tulles vaatasin, et sauna ees murul liiguvad kaks pisikest musta kogu. Esimene mõte oli, et suured rotid! Haha, mu mees teab ju kõige paremini, et ma igal pool rotte eeldan olevat, kuigi ma neid eriti ei kardagi. Ma lihtsalt ei taha, et nad majapidamisse tuleksid. Aga no tõesti - kaks miniatuurset, julget oravakest!

Kass pani need muidugi kohe sihikule ja jummel, meie vanal paksul kõutsil kiirust küll! Oravake lollike jooksis auto alla ja mina ajasin kassi rehaga tuppa. Selleks suveks on siis tegevus olemas. Kaks korda päevas - hommikul ja õhtul on õuemuru oravapuru täis, sest maiustatakse ligi tund aega ennastunustavalt jalaka seemnetega. 

Jaanikuul sattusin ka Tartusse. Õigemini kutsuti. Meie reibas omavalitsus soovis mulle suureks üllatuseks üht riigiametnikku-koostööpartnerit tänada. Üle pika aja oli tõesti tore inimestega peomeeleolus koos olla. Aga mis mulle hoopis meenus! Nimelt nägin ma seal üht meie eelmistest ministritest ja no korralik naeruturtsatus tahtis peale tulla. 

Meil, saarelistel, on kuhugi kaugemale sõit seotud alati paraja ajaarvestusega ja loomulikult ka väga varase ärkamisega. Kusjuures riskid tuleb ka alati sõiduaja sisse arvestada. Ükskord tuli mul talvel mandrile juubelile minna ja otsustasin, et lähen kohe lausa 3,5 tundi varasema bussiga, et jõuaks ennast Tallinnas korteri peal ikka korralikult sättida ja vajadusel kasvõi paar-kolm korda soengut ringi teha. Ja nii me istusimegi kuskil Lihula kandis lumehangede vahel täpselt 3 tundi katki läinud bussis, kuni tuli järgmine buss, mis meid üles korjas. Sättimiseks jäi täpselt pool tundi... 

Aga nüüd ikkagi see lugu, mis juhtus mõned aastad tagasi ja mille jutustamiseks olen pikalt julgust kogunud. Olles korduvalt kogenud, et peopaika kohale jõudes ei pruugi sul minutitki aega olla, aga 5-6 tunniste sõiduriietega peosaali astuda ka ei soovi. Seega peab kõik eelmisel õhtul läbi mõeldud ja vastavalt pakitud olema.  Nii oligi, ainult uued pitspõlvikud, mille tahtsin lõhnaseebiga läbi pesta, pidin võtma hommikul kuivatusrestilt. Ja võtsingi. Neli tundi sõitu ning hotelli sisse registreerimiseks ja sättimiseks aega 15 minutit. Aga selles oleme me juba vilunud. Põlvikud hopsti jalga, aga... kuidagi imelikult pehmed ja pisut lühikesed tundusid. Uurin siis veel ja sa pühade müristus! Lausa pühade, pühade müristus! Need olid mu mehekese sokid, mille ma hommikuuniste silmadega restilt haaranud olin!!! Õhukesed ja peenvillased küll, aga no ikkagi! Väga kuum hakkas. Vähe sellest - vaatan, et soki varba peal valge ebe. Proovin ära pühkida - ei saa. Rapsin veel käega kuni veel kuumema lainena jõuab teadvusesse tõehetk - see on AUK! 

Kell oli kukkunud, tuli minna. Mõtlesin, et keegi ju ei näe ega tea, mis mul seal pükste all ja kinniste kingade sees on ja eks ma siis istun viksilt rohkem laua ääres. See pidu oli eriti uhke ja võimas. Korralik valgusetendus, lisaks kõigele muule suurejoonelisele. Aga ehmatava üllatusena soovis seesama, nüüd Tartus kohatud minister, mulle seal eredates valgusvihkudes miski aasta uuendusmeelse kolleegi autasu üle anda. Tuli minna. Tore innovaatikadaam ikka küll - peokingade sees meeste villased sokid, millel varbas auk. Ei olnud hea tunne. Aga kui mind teist korda veel sinna valgusvihkudesse kutsuti ja fotograaf koos ministriga ka pildile püüdis, siis oli juba selline kuraasikas ja vastaline tunne, et vot nüüd viskaks kingad ka jalast ära. Sohh, nüüd olen ma selle endast välja kirjutanud ja enam hullemaks minna ei saa.

See ka mõni mure, mõtlete. Ei olegi. Eriti, kui rõõmu kogu aeg nii palju peale tuleb. Käisime Tallinnas oma lapsukesi vaatamas ja poja uue resto kompleksis nimega Taju. Suurem linnupoja lõpetas esimese klassi ja mängis meile klaveril kolm väikest pala. Noodist! Ja mida minu kõrv kinni püüdis - pisike aasta ja kahe kuune putukas, kes veel rääkidagi ei oska,  võttis ju oma häälekesega samu noote üles! 

Teisi noori jätkus meie koju ka - valmistati hääd toitu ja tehti esimest korda elus midagi väga eksootilist - istutati taimi. Sest et on riike, kus ei ole nii palju maad, et saaks midagi lihtsalt maha istutada. On tõesti miljoneid inimesi, kelle jaoks taime istutamine on enneolematu atraktsioon ja meie otsime Eesti Nokiat... 

Pesamuna 35 💜