Üks puu ja neli kuud

Sel märtsikuu nädalavahetusel, kui eelmine peremees meile taretarekese võtmed üle andis, leidsime kohale minnes, et üks põlispuu oli kevadrajudele alla andnud ja ennast üle õue maha heitnud. Ühedele hüvastijätuks, teistele tervituseks? Väga traagiliseks me sündmust ei lugenud, sest eks ka puudel ole ju oma eluiga. Pigem olime õnnelikud, et vana kastan kukkumiseks niisuguse koha valis, et mitte midagi ära ei lõhkunud. 

Küll aga tekitas suurt imestust asjaolu, et puul ei olnud praktiliselt üldse enam juuri all. Justkui oleks keegi need maa all ära närinud. Puust jäi järele sügav auk, mis vett täis valgus. Keegi ei olnud sellist puu hukku varem näinud, isegi paar metsameest mitte, kes nudi otsaga puud nägid. 

Puu oli ikka v ä g a suur - pikk, jäme, lai ja nagu hiljem selgus ka kohutavalt raske. Võttis aega päris mitu nädalavahetust, et üksnes võrastki jagu saada. Seevastu hakkas aga sauna seina äärde kerkima ilus puuriit ja lõkkes tossas oksarisu mõnikord mitmeid päevi järjest. 

Eks kurb oli ikka ka, eriti suuri pruune pungi vaadates. Seetõttu saigi õige mitmed suured oksad tuppa vaasi toodud ja kuigi puu ise oli juba kastanite paradiisis, sai ta veel viimase võimaluse natuke oma õiekesi näidata. 

Aeg läks, võra kahanes ja järele hakkas jääma võimas tüvi. Ega samal ajal siis ka muud tööd oodanud. Rehal lendasid piid ja käed olid valusad, kuid oli ka millega sauna kütta, kus end taas turgutada sai. 

Vahepeal oli saabunud maikuu ja tekkinud idee. Kütet oli juba palju ja kuidagi kahju oli võimsat tüve lihtsalt halgudeks lõhkuda. Nii saagis kallis kaasa ladvapoolsest tüvest meile vot sellised kenad ja kasulikud asjad:

Puuseentega pakud on ühest teisest ooperist, aga sellest veidi hiljem. Alumine tüveosa aga ootas. Nimelt selgus, et tüvi oli nii läbimärg, et saed jm tööriistad jäid lausa puusse kinni. Ja vahel olid jälle muud tegemised (sh tuulekala püük) ja vahel sadas isegi natuke vihma. 

Nudi ots saeti ka muidugi maha ja loomulikult proovisin aastaringe lugeda. Neid sai kokku üle 70. Nii et see kastanimuna, millest meie langenud puu kasvama hakkas, küpses valmis juba õndsal eesti ajal, enne sõda. 

Peagi saabus jaaniaeg. Pikad pühad-puhkused, need on ikka olnud maarahval suuremate tööde tegemiseks. Ei saanud meie enam üle ega ümber ka oma viimasest tüvejurakast. Vähemalt olid jällegi ideed olemas - tüvest saagu lilleküna ja juurekontsule saagu kirja talu nimi. Kusjuures üheks ketserlikuks mõtteks oli ka tüvest paat välja tahuda:) See mõte jäi muidugi nõuks, sest "jupats" oli tegelikult nii raske, et tungrauastki  selle kergitamisel enam kasu ei olnud. Mismoodi me selle toreda paadi siis küll veekoguni tinistanud oleks? 

Veel saagimist ja tagumist, veel kärutäite kaupa puuklotse sauna taha kuivama. Puul oli sees tugev mädanik. Väljendus see üksikute pehmete kohtadena ja hirmsa haisuga niiskusest, mis kogu kupatuse raskeks, märjaks ja tihkeks muutis. 

Toodi välja veel suuremad abivahendid. 

Isegi tõstukiga oli raske, väga raske. Maa oli pehme ja palk ümmargune. Kui meie liigutasime tümikat 5 cm kaupa, siis tema võttis kätte ja veeres 55 cm. Loomulikult vales suunas. 

Ja lõpuks oligi nii, et minul tuli, kollane helkurvest seljas, liiklust reguleerida. Sest maanteel, kus päevas 3 autot sõidab, tavatsevad nad tulla just siis, kui teel takistus on. 

Aga paika ta, ramp, lõpuks sai ja uskuge - see õhtu, kui ma sain künasse lõpuks mulla valada ning lilled istutada, oli kauaoodatud ja ütlemata kaunis. 

Looduses peab valitsema tasakaal. Iga kaotatud puuhingekese asemele peaks püüdma uue istutada. Meil on nüüd selle puu kohal ja veel viies kohas ilus, noor, igihaljas jugapuu. (Metalliotsijaga otsisin jälle ja jälle kadunud kääre, need on meil vanaaegsed ehk tumepruunid.)

Nüüd aga kiire lõppmäng. "Enne" ja "pärast" pildid. "Enne" pildid on võetud Google Mapsi tänavavaatest, sest mina tõesti ei teadnud igat puud selle mõttega aegsasti üles pildistada, et äkki ta varsti kukub ümber. Järgmisel ülemisel pildil see vasakpoolne tüvi ongi meie langenud kastan. Järgmine, millel traat ümber, on kuivanud kuusk, mille kaks lahket metsameest heast tahtest langetasid ja veel paremast tahtest ära laasisid, ära tükeldasid ning pakud ja oksad korralikult hunnikutesse panid. Meid endid ei olnud kohalgi, hea naabrimees juhatas vägesid. Ja siinkohal veelkord neile kõigile suur aitäh!

Kuusepakud läksid sauna taha ritta ja nüüd on justkui sisehoov seal (näe, ühel pakul ikka traat ümber). Uus puuriit on lillepottidega veidi lõbusamaks tehtud. Palgikoorem ära organiseerida oli tõesti üks suurem töö, aga selleks puhuks tuli täiesti omal initsiatiivil meile appi bussitäis rahvast minu töö juurest. Talgusuppi ja sauna tegime muidugi ka. Aga töö oli suur ja me oleme siiani nii tänulikud, et ühel ilusal päeval tahaks neile suppi ja sauna ka ilma palkideta teha. Samast vanast pehkinud palgikoormast ongi pärit need puuseentega pakud. 

Ja seda natukest rohtu "enne" piltidel ärge üldse vaadake! Esiteks on pildid tehtud aastal 2011 ja teatavasti sõitsid Google autod väga paljudest aedadest mööda just siis, kui järgmisel päeval niitmine plaanis oli. Meie eelmine peremees jättis meile väga kifti ja mugavustega koha. Seal ei olegi tegelikult midagi muud teha, kui vahel natuke niita ja ajaviiteks kõpitseda-kaunistada nagu ikka:)

Jäänud ongi paraadpilt. Kogu pere sai kokku ja tähtis tähtpäev oli ka. Ja vaadake, mis pildi keskel on! Oma pisikese pakutooli sai kõige lõpuks ka meie väike tüdrukutirts. Talle väga meeldis. Ta käis seal omas keeles lindudega rääkimas:)

Neli pikka kuud kestnud puusaaga sai läbi. Rajuilmadega vaatame aga kahtlustavalt teisigi põlispuid ja viskame omavahel nalja, et kui nii edasi läheb, siis on meil varsti õue igas ilmakaares üks või mõni pakumööbli komplekt. Aga siis vist turistid enam niisama oma autot ei pidurda, et lilleküna vaadata või mõnd kiidusõna öelda vaid tulevad ja nõuavad juba kohvi ja kooki ja jooki, nagu välikohvikus ikka:) 

Seenelkäik

Nädalavahetusel käisime linnas ja tundus, et seal on justkui rohkem sügis, kui siin, maal. Hanedki panid kaagutades üle linna lõuna poole ja hommikukarguses oli tunda sellist rahe lõhna. Aga eks ole me siin maal  ju kaardilt vaadates umbes täpselt Võruga ühel laiuskraadil ehk et lõunas. Kuigi siin on tõesti rohkem nagu poolsaare moodi saar ja kliima nii mereline kui mereline üldse olla saab. Sadusid on nüüd ikka tublisti olnud ja läksimegi keskhommikul seenele. 

Selle metsa taga on meri, kuigi ta ei paista. Kummastav oli kuulda paksus metsas valju merekohinat.

Seeni ei olnud mitteühteainsamatki! Marju ka mitte. Vihma hakkas kah uuesti sadama ja kõige targem oli otse mööda raudteed koju sõita. Sõrves oli, jah, omal ajal raudtee, aga seda lugu ei ole ma jõudnud endale veel päris selgeks teha. 

Siis tuli jälle päike välja ja oli aeg endale tõestada, et tõepoolest - puhkus ikka veel kestab! Liinibuss käib meil üks kord nädalas, aga posti tuuakse iga päev. Postifirma võiks näiteks 7-kohalise auto võtta ja igapäevased sõidukulud olekski tasa...? 

Kuid. Ema oli jälle lapse eest hoolitsenud ja hulga head-paremat kaasa pannud. Sellega tuli midagi peale hakata. Otsekohe selgus, et keedupott, purgid ja kaaned olid linna jäänud. Purgid-kaaned sai igasuguste ümbervalamiste teel lihtsalt tekitatud. Ja potte oli ka tegelikult majapidamises päris mitu, mis siis, et kaks neist liiga väikesed ja üks liiga suur. 

Meie loom jälgis kogu protsessi suure huviga. Siis läks vaatas kella ja keris ennast magama. Et tšatniteo lõpuks jälle krips ja kraps olla ning oma söögikausi juures sabaga uhkeid poognaid tõmmata.

P O T T

Aga kiisu on meil vapper. Kandis mitu päeva puuki krae vahel kaasas. Seetõttu saime selle talt nii kergesti kätte ka, et enam suuremaks ei oleks suutnud elukas ennast ilmselt imeda. Isukate piltide lõppu siis nüüd kiuslikult selline:

Vihm on möödas 

Jätkan vihmasel teisipäeva hommikul, sest midagi on veel öelda... Kiisu näitas täna öösel suurt tänulikkust üles. Ühel ajal toimus riidekapi kandis tubli madin ja hommikuks oli peremehe voodi ees priske tulemus. Nüüd on siis ka toaskoor avatud. Ülejäänud öö pidas kass õigustatuks minu jalgadel põõnata.

Ja eelmise nädala õnnelik leid oli üks vana juurte pealt juba sammaldunud floksipõõsas - tõeline ja ehe talulill. Usun, et kui ta seal võsas mitukümmend aastat kõik külmad, põuad, sead ja trimmerdamised üle elas, siis on ta üks üdini karastunud isend ja igati väärt päikese kätte toomist. Ümberistutamist talus hästi. Sel aastal on vaid kolm õiekest, kuid järgmine suvi on ju juba teel - ootan uhket vaatemängu.

Ood lestale

Välistermomeetri näidult kukkus kõigepealt 3 ja nüüd ka 2 eest ära.  Lõpuks anti ka vihma - saabki jälle mahti kribada ja pilte sortida. Viimaseid on ikka päris palju kogunenud, nii floorat kui faunat. Aga tänane lugu on pühendet ainult lugupeetud hr lestale.

Algab see igal suvel ikka ühtemoodi. Kas saab, kust saab, millal saab ja kas on ikka juba kenad paksud. Täna peatus meie taretarekese juures väike kastiga auto ja kalamees teatas, et kas nüüd või mitte iial. Sest jälle on kala vähe ja võib olla enam ei tulegi. Nii oli kevadel ka särjega ja suvehakul tuulekalaga. Silgust jäime hoopis ilma. Igatahešš - nüüd! 

Mõtlesin, et mis ma, maainimene, neid va kummikindaid ikka kätte panema hakkan, aga oleks ikka pidanud panema küll. 15 kg kala raspeldasid käed päris ära. No elame üle. Lestad olid augustikuiselt paksud ja kunagi varem ei olnud ma näinud lestadel nii ilusaid erkoranže täpikesi tumedama poole peal. Järelikult on siin ka merepõhi selline kaunikene. 

Aaaga midagi magusat? Leidub maal ka magusat, kui naabrimees on tubli mesilindude karjataja. 

Eks nende hooaja kaladega ole ju nii, et kui see esimene ports on hangitud ja suured isud ära isutatud, siis enam rohkem ei tahagi. Justkui rituaal oleks täidetud ja rahu jälle maa peal. Kuni järgmise hooajamaiuseni. Nimelt leidsime siit ühe suurepärase seenemetsa. Tõotab kuusekaid, kukekaid niikuinii. 

Mäletate?

Teie mäletate, aga mul on! 

Ärge arvake, et ma nüüd keksima kukkusin. See küsimus-vastus on ühest eelmise riigi aegsest intermeediumist pärit ja öeldud oli see vana Baskini häälega. Asjadest täna muuhulgas juttu tulebki. Vahel naerame omavahel, et näed, tasus ikka ära see 25 aastat asjade kogumist. Kogumine toimus küll mitte kollektsioneerimise mõttes vaid a`la no kuidas sa viskad korraliku asja ära. Nooh, lõpuks need asjad teab mis korralikud enam ei olnudki, aga siis hakkas juba emotsionaalne väärtus neile juurde tulema. Või mingi seik. Või nali.

Teate küll ju seda vana lugu, kui mees läheb kevadel põllule, leiab surnud varese, paneb selle tasku ja ütleb:

- Ähk lääb tarist?

Sügisel läheb mees jälle põllule, viskab surnud varese taskust välja ja ütleb:

- Äi läind tarist!

Leidsime maakodust pool pudelit šampooni! Minu lemmik sellest seeriast oli küll Nõgese šampoon, aga leitud Õlišampoonil oli veel täitsa õige lõhn man. Parim enne kehtis veel. Tol ajal lihtsalt ei olnudki millelgi mingit säilivusaega. Sest mitte midagi ju poelettidel nii kaua ei seisnud, et kaup oleks võinud säilivuse minetada. Hullem veel - kaup ei jõudnudki pahatihti poeletile vaid läks ringlusse "leti alt". Kahjuks pühkisin aastaarvu suures puhastamistuhinas pudelilt maha, hea, et jõudsin märgata - 1982. Rohkem puhastada ei julgenud, las ta olgu siis siuke väheke räämane. Seep on kaasaegne, õiget ostukohta on vaid teada vaja. Maitseb muide hästi hiirtele. 

Neis kuulsates punastes maitseainetopsides olid meil naelad ja kruvid, mutikad ja vidinad. Kaaned roostes, mis neid köögikappi jätta, kui niiii palju ilusaid ja värvilisi plastmasstopse äkki müügile tuli:)) Kardin on ka "kuskilt tulnud" ja mulle, tähelepanematule, pidi ikka üks 2X noorem inimene seda ütlema, et see on ju tervenisti käsitsi heegeldatud!

Mida võis mõelda küll kaltsukamüüja, kui ma keset suurt suve oma veerand tundi paksude talvemütside korvis sobrasin? Aga kus tema võis teada, et mul maal pakud külmetavad. 

Lisaks võtsin kolm kahtlast vana põlle. Tööpind köögis vajas lustakat seelikut. Eks mul hakka varsti ideed otsa ka saama ja mingit disainiimet ei taha oma lihtsast kodukesest teha ka.

Väljaarvatud Miša ja Vigri, on meil need kätekad kõik veel kasutuses. Ei ole paremat materjali peale seda leiutatud, olgu need tänapäevased nii pehmed, paksud ja siidised kui tahes. Miša-rätik käis meil 32 a tagasi Krimmis kaasas ja käis vist hiljem, mõned aastad tagasi ka. 

Aga see on MOKA KOHVI tass (kusjuures "moka kohv" tuleb öelda sügava, salapärase ja aupakliku häälega). Nagu näha, ei ole temas mokat kunagi olnud. Sest et ta oli lihtsalt niivõrd ilusas tsellofaanist pakendis ja niivõrd ilusa paelaga seotud ja niivõrd peente kuldsete rantidega ja niivõrd pop tass ja niivõrd... Vanaema tõi selle udupeene kingituse oma teise lapselapse sünni puhul. Nüüd on tsellofaan rabe ja tolmunud, pael aga naljakas. Aga las ta olla, kui beebipoiss 2 aasta pärast 30 saab, siis äkki lubabki endale tassikese MOKA KOHVI!

Meie kõige legendaarsem asi on aga üks jäätisemasin umbes samast ajastust. Kinkis selle kellelegi meist sünnipäevaks vanaema Ella. On sihuke igav alumiiniumpütt, juhe taga. Jäätist ei saanud temaga teha, sest see töötas vaid sügavkülm-kambris, aga meie kambrikesse see ei mahtunud. Hiljem, kui oleks mahtunud, olid kõik kohad juba Pinguini jäätist ja muud väljamaa kraami täis. Ja pealegi oleks pidanud elektrijuhe ikkagi pistikus olema ja seega siis külmkapi uks lahti jääma. Mõttetu. Nii see karp meil seisis, tuttuus jäätisemasin sees. Oikuimitmeid kordi olime teda ära viskamas. Ükskord oli jälle äraviskamine teemaks, aga võtsime masina välja ja kaanegi pealt. Ja ohhoo, masina sees oli sünnipäevakaart! Seda ei olnud me varem näinudki! Avasime punaste nelkidega kaardi ja lugesime:

Kallis Ella! Palju õnne Sulle sünnipäevaks! Soovivad....

HA-HA-HA-HA-HAAAAAAAA! Seda naeru jätkus meil päevadeks ja nädalateks ja naerame siiamaani. Jäätisemasin on meil nüüd aga tõeline reliikvia. Meie kokkpoeg proovis sellega veel mõned aastad tagasi jäätist teha, aga kui masinal külmkambris liiga külm hakkas, siis keeldus ta labasid liigutamast ja jäts jäi vedel. Mulle meeldis, kokale mitte. 

Nüüd aga veidi jaanieelset, -aegset, ja -järgset emotsiooni. Inimtühi rand ulatub meil mõlemale poole kilomeetreid.

 Meie linnakass on juba kõva tegija. Esimestel kordadel kartis tuult ja pikki samme, nüüd juba käib ise puu otsas. Hiirt jälgis ka, kuigi kui hiir vahepeal ära kadus ja siis uuesti välja ilmus, ehmatas meie must prints hirmsasti.

Olen luuüdini uhke, et 14 saunavihta esimest korda elus valmis tegin. Ühe neist tegin nii, nagu õppinud lilleseadjad kimpe teevad. Olen minagi ühe Priit Pressi suvekursuse läbi teinud ja see va varte seadmine oli ja on ikka see kõige keerulisem töö. Friiklus jäi muidugi külge. Igal lillekimbul vaatan esmalt saba alla - kas kõik varred on ilusti spiraalis, kas on tugevalt seotud ja kas kimp pea alaspidi olles ja raputades laiali ei pudise. Ja kas varte otsad on ikka terava noaga diagonaalis maha lõigatud, mitte tangidega mugavalt naksatud. Kui nii ei ole, siis järelikult ei ole müüja korralikku lilleseade koolitust saanud.

 Meite metsas on selline post. Piiripost ta vast ei ole, ehkki see kant oli vene riigi piiritsoonis. Taludes vast selliseid aiaposte ka ei kasutatud, aga eriti tähtsate objektide ümber võidi juba selliseid aedu püstitada küll.

Ja siis tuli meile silmatera külla. Palju oli uudistamist ja tatsamist. Vana aiatool ja roosa tigu. Seeneke ja seebimullid. Khiišhuu, taadu ja lillelöhn... Mägraonul ja nukul söödeti kõhud täis ja ööuni hingavas palkmajas oli kõigil kolmel magus. 

Jaanipäev aga lähenes. Selgus, et meil on Euroopa või isegi maailma popimad aknaklaasid. Nimelt õhumullikeste- ja defektiträpsukestega ning lainelised. Nii et aknast välja vaadates võib mõnel süda pahaks ja silm kõõrdi minna. Trendivärk. Selliste klaaside eest makstavat praegu suurt raha. Aga meie oma aknaid eest ära ei müü!

Jaanieelne lihtne söömaaeg. Peakoka laud. Mina`p olingi see peakokk ja lapsed sõid igaüks oma kausikesest ja söödi seda, mida oli. 

Jaanilaupäeval tibas vihma, aga 7 lille sai otsitud ja tore oli olla, sest kole oli möödas. Kole`d ei ole tegelikult olemas olnudki, aga luulerida ju ütleb nii. Jälle.

Eile ütles üks armas noor sugulane mandrilt, et nemad tahaksid ka tulla meie uhket maakodu vaatama. Olge nüüd ja ärge uskuge kõike, mida näete! Auke ja katkisi kohti ma ju ei pildista, võsa ega metssea songermaad samuti mitte. Fotokas teeb ilusaid, kirkaid pilte ja nii see ilu tekib. Tegelikult on kõik väga tavaline. Lihtne elu. Põhiline on rahulolu. Sest ära sina ise oma elu keeruliseks ela.