Alles see oli

Tulin eile bussiga maale. Siin on mingi kummaline viies aastaaeg - ei ole enam soe, aga külm ka ei ole; käes ei ole veel värvikirev sügis, aga suvi ka enam ei ole; valgused ja lõhnadki on erilised. Teeme pliidi alla tuld ja isegi kass saab aru, kui mõnus on soojas majas olla. No kes siis veel, onju? Meie majja ei kosta sisse tuuleiilid, puude müha ja merekohin ning lae pealt on vist nugised ka jalga lasknud. Vaikus. Või õigemini - igal häälel on kindel tähendus - kella tiksumine, boileri põksatus, kass käib joomas, külmkapp, Helgi Erilaid, David Vseviov, unejutt:) Alles see oli, kui raadio unejutt oli mu enda igaõhtune saatja enne uinumist. Ainult sellest ei saanud ma toona aru, mis mõttes autod muudkui tuututavad ja tänav ei maga? Olin ju maalaps...

Tänane päev oli selline rahulikult kulgev. Peale hommikukohvi läksime lähedalasuvasse külla sügislaadale. Nojah. Suhteliselt suures koolimajas ei ole enam kool vaid kogukonnamaja. Aja märk. Laat oli samas saalis, kus aastaid tagasi toimusid Kuressaare kuulsa võistlustantsuklubi suvelaagrid ja kontserdid. Alles me seal istusime lastevanematena seina ääres reas, noortel emadel kohevad keemilised lokid peas ja noortel isadel mustad vuntsid nina all:)). Imetlesime oma lapsi, kes pidulikult üle põranda lendlesid. Ja tundsime koos oma lapsega füüsilist valu, sest tantsukingad olid tema kannad nii maha hõõrunud, et lahve veri voolas. Kannad said pärast laagrit merevees peagi korda. Isegi Lennart Meri kohtus laagrilastega ja see TV uudisteklipp on meil ilusti lindi peal alles, kus poeg muheda onu Lennuga juttu puhub. 

Aga laadalt ostsime tuttavalt ürditalu perenaiselt paki teed ja kohvikuletist õnneloosid. Nüüd oleme lilla patsikummi ja plastmassist Orbiti võtmehoidja võrra rikkamad. Seenel käisme ka.

Laadakaup - nimeline unetekk (tunnistan - pisikesed ülatähed on minu lisandus) ja...

...unetee, ehkki unepuuduse üle meil küll keegi ei kurda:)

Ah et kus seened on? Aga oli ju öeldud, et me käisime seenel, mitte seentel. See seen sai täiesti konkreetselt ära praetud ja kahepeale ära söödud.

Aga kas seda pilti, seda aega mäletate? Alles see oli. Maikuusuurtoomepuu... 

Täna korjasin saagi ära, sest ma arvan, et need võivad tõenäoliselt vist võib olla ehk sibulõunad olla? Lootus jääb. Lõpuks leidis ka rehetoas olev suur jahukirst oma otstarbe - õunahoidlana.

Peale lillesibulate istutamist ja lõunasuppi kulgesime mere äärde. Kuid mitte meie enda randa vaid sinna ülespoole. Alles see oli, kui me mitu suve järjest perede- ja sõpradega siin suvelõppe veetsime ja tuules nagisevas veskis ööbisime ning tondijutte rääkisime. Need olid aastad vahetult peale Estonia laeva traagilist hukku. Igaühel oli mõni tuttav või sugulane, kelle tuttav või sugulane sinna jäi... Alles see oli. Korjasime haakrikku.. Tänapäeval nimetataks seda tegevust Teeme ära!-ks. Väga palju rämpsu oli rannas - pudeleid, köisi, plasti, aga kõige rohkem oli jalanõusid, kõik muidugi üksikud............

See veski pildil ei ole sama, mille juures meie omal ajal tähti, lennukeid ning satelliite täis tipitud augustitaeva all lõkke ümber istusime. Kuid on "meie" omale õige lähedal ja kuulub kenale, tublile ja toimekale tuttavale.  Minge ja kogege - see on unustamatu! 

Ohessaare tuulik

Meie veskil on aga tiivad ammu küljest kukkunud ja teeots sinnani suletud sildiga Eramaa. See oli üks keeruline lugu, kus need, kes tahtsid, ei saanud ja need, kes oleks saanud, ei tahtnud.

Kodus ootas enne õhtut veel paar tegemist. Laadal sain Popi talu perenaiselt inspiratsiooni ja meenus, et meilgi väänlevad maja taga humalad. Olin lapsena näinud väga suuri koguseid humalaid, kui vanaisa koduõlut pruulis. Aga seda ma ei teadnud, et õrnad ja kohevad humalakäbid nii kleepuvad on! Ja neil ei olegi seda natuke vastikut õlle lõhna, on hoopis meeldiv, tervistava droogi aroom. 

Teel tapuaeda võis näha looduslikke kompositsioone

Ja veel üks õunasort, nimi teadmata. Nimelt on meie maa peal 3 endist talukohta ja mõned vanad õunapuud on seal sammaldunud vundamendikivide lähedale alles jäänud. Puu all oli toimunud jälle muidugi ka äge sigade revolutsioon. Mäletan, et kodusigadele palju õunu ei antud, sest neil minevat hambad rahkeks. Meiekandi metsruigajad on järelikult kõik eriti hellahambulised isendid. 

Alustasin kirjutamist õhtul, nüüd on juba pool tundi üle kesköö. 28. september. Alles see oli...

Sigade revolutsioon

Seda oligi ju oodata. Oleme nüüd klubisse vastu võetud. Metssigadepooltülestuhnitudmuruplatsidepärastkurvastajate klubisse. Aga mis teha, kui tahad metsas elada, siis pead ka metsaelanike sigadustega leppima. Aga noh, mõned korrad sai ikka metsa poole käratatud küll, et kdi SEAKARI! 

Aga kui kronoloogilises järjekorras võtta, siis teekond maale viis jälle läbi seenemetsa. Kuusekad, männikad, kollariiskad ja 3 ilusat sirmikut. Päev oligi sisustatud. Kuusekad purki, riiskad soola ja sirmikust lõunasöök kahele. 

Õnneks oli naabrimees meile helistanud ja hoiatanud, et pilt meie taluhoovis ei ole mitte teps väga ilus. Ja pakkus kartuliseemet...

Kuid jätkem see nutukoor - elul oo omad säädused! Terve suve üritasime oma teisi naabreid vastukülaskäigule kutsuad, aga alles nüüd see õnnestus. Tegime siis kohe südamest selle vastuvõtu:)

Õnnestus põhjanaabreid ka meeldivalt üllatada - sirmikušnitslit ei olnud meist põlvkonna jagu vanemad külalised varem saanud ja see maitses neile hästi. Jutustasime mitu tundi. Naabrid tulid seekord Soomest vaid ühe oma kiisuga. Nende 19,5 aastane Miisu ei tule enam, tema aeg sai lõpuks otsa.. Meie Kiizu-Kitu-Miisu-Kassu-Robby-Hiirtehirm-Puugikott näitas aga kõigile oma armsaimat poolt  ja lõpuks norskas õiglase und. 

Päiväkahvillaga ühel pool, jätkus seente vekkimine ja lõpuks sai musta, tähti täis taeva all sauna oodatud ja tirtsude siristamist kuulatud. Olgu ette öeldud, et järgmisel päeval toimus veel teinegi seeneralli ja kupatamine-marineerimine. Nüüd on jagu täis.

Sel õhtul sõitis jahimehi küla vahel vaikselt ringi, lubasid kaastundlikult teha, mis nende võimuses. Aga metsaruigamid pidid paganama kavalpead olema, kergelt end kätte ei anna. Heh, ei jõua nemad neid horde nagunii maha nottida ja ei peagi. Ükspäev öeldi raadios metsanotsu iseloomustamiseks, et see on meie metsades üks selline loom, kellel on konstantselt paha tuju. Väga iseloomulik ja samas naljaks, onju?

Kui teile, sigudikkudele, õuntest väheks jäi, siis ei saa te neid ka enam! Tegime kaks puud tühjaks. Hästi maitsvad sügisõunad, kuigi väikesed ja sorti ei tea. 

Täna hommikul teatas jahimees, et võttis öösel ühe kesiku maha. Pakkus maksa ja liha, lihale tehakse enne muidugi analüüsid. Maksa praadisime sibulatega ja millegipärast tuli muudkui Lumivalgekese muinasjutt meelde. Selline see elu ja looduse ringkäik on. 

Bonica alustab teist õitsemisvooru

Lauluga maale ja tagasi

Üks sõbranna küsis täna, et millal sa viimati maal käisid, vist päris ammu? Arvas tema selle pärast nii, et blogis ei ole viimase aja käimisi näha. Küll oli hea tunne öelda, et viimati käisin maal eile õhtul. Lihtsalt ei saanud ega saanud linnas toimetustega järje peale ja vaim vajas turgutust. Nii et lauluga maale, sõna otseses mõttes. Üksinda. Isegi fotokat ei võtnud kaasa. Läksin mere äärt mööda, meri oli seekord metalset värvi ja helklev. Nagu elavhõbe.

Kaks tundi niitsin muru, tunnikese kastsin lilli ja noori jugapuid, 5 minutit istusin maja seina ääres, korraks tervitasin naabreid, tegin paar klõpsu telefoniga ja eks tuligi hakata tagasi sõitma. Ahjaa, siga oli jälle käinud, õige natukene tuhninud ja ilusti korralikult õunad ämbrist ära söönud. Panin uued. 

Jugapuu. Neid marju süüakse vaid üks kord elus. 

Hirvede disainitud männipuu.

Notsu, söö, aga katsu korralik olla.

Mõtlesime, et pihlakas sureb välja, kui suvel põua ajal pea üleni ära kuivas. Kuid ta elab siiski!

Rõõm, et vana, linnast viidud roos uute noorte istikute kõrval kasvama läks. Ehk jõuab ka oma kollase õie avada?

Peatus, kus buss ei peatu. Sest buss käib üks kord nädalas küll, kuid ainult ühte pidi. Aga ilu pärast ikka ju niidan.

Ja - lauluga linna poole tagasi. Või noh, pisut aeglasemalt, kui lauluga, sest loojangu eel liigub metsa vahel palju loomi. Ei näinud ühtegi. Küll aga kolises autos üks juhuslik tühi ämber.. Ah, mis ma häman, sai see ämber üsna meelega kaasa võetud ja nii kui kuused tee ääres paistma hakkasid, oligi peatuse koht. No just kümne minutiga ämbrit täis ei korjanud, aga veidi üle poole tunni vast sahmisin seal okste vahel. Tean, tean, et seen on sel aastal sõimusõna, aga olgu siis maablogis ka ikka selle sügise hitt ära näidatud. Kuusekad läksid purki, riisikad ning pilvikud soola. 

Olgugi, et seenetöö pani pühapäeva õhtule argise templi, jäi maalkäigust hinge ikkagi suur rahu ja rõõm. Taretareke jäi ootama, looduse ja loojangu värvid kosutasid meeli ja lauluviis autos oli jällegi sama, mis tulles. No oli lihtsalt selline pingelise töönädala seljataha jätmise lugu. 

Olgu see kummitav laul ka siis siia üles riputatud. Ehkki linna piirile jõudes olid sõnadeks juba njäu-njäu-njäu-njäu-njäu-njäu jne. Keegi ei näinud, keegi ei kuulnud ja keegi ei saa kunagi teada:)))

Vaikus on kuldne

Üks puu ja neli kuud

Sel märtsikuu nädalavahetusel, kui eelmine peremees meile taretarekese võtmed üle andis, leidsime kohale minnes, et üks põlispuu oli kevadrajudele alla andnud ja ennast üle õue maha heitnud. Ühedele hüvastijätuks, teistele tervituseks? Väga traagiliseks me sündmust ei lugenud, sest eks ka puudel ole ju oma eluiga. Pigem olime õnnelikud, et vana kastan kukkumiseks niisuguse koha valis, et mitte midagi ära ei lõhkunud. 

Küll aga tekitas suurt imestust asjaolu, et puul ei olnud praktiliselt üldse enam juuri all. Justkui oleks keegi need maa all ära närinud. Puust jäi järele sügav auk, mis vett täis valgus. Keegi ei olnud sellist puu hukku varem näinud, isegi paar metsameest mitte, kes nudi otsaga puud nägid. 

Puu oli ikka v ä g a suur - pikk, jäme, lai ja nagu hiljem selgus ka kohutavalt raske. Võttis aega päris mitu nädalavahetust, et üksnes võrastki jagu saada. Seevastu hakkas aga sauna seina äärde kerkima ilus puuriit ja lõkkes tossas oksarisu mõnikord mitmeid päevi järjest. 

Eks kurb oli ikka ka, eriti suuri pruune pungi vaadates. Seetõttu saigi õige mitmed suured oksad tuppa vaasi toodud ja kuigi puu ise oli juba kastanite paradiisis, sai ta veel viimase võimaluse natuke oma õiekesi näidata. 

Aeg läks, võra kahanes ja järele hakkas jääma võimas tüvi. Ega samal ajal siis ka muud tööd oodanud. Rehal lendasid piid ja käed olid valusad, kuid oli ka millega sauna kütta, kus end taas turgutada sai. 

Vahepeal oli saabunud maikuu ja tekkinud idee. Kütet oli juba palju ja kuidagi kahju oli võimsat tüve lihtsalt halgudeks lõhkuda. Nii saagis kallis kaasa ladvapoolsest tüvest meile vot sellised kenad ja kasulikud asjad:

Puuseentega pakud on ühest teisest ooperist, aga sellest veidi hiljem. Alumine tüveosa aga ootas. Nimelt selgus, et tüvi oli nii läbimärg, et saed jm tööriistad jäid lausa puusse kinni. Ja vahel olid jälle muud tegemised (sh tuulekala püük) ja vahel sadas isegi natuke vihma. 

Nudi ots saeti ka muidugi maha ja loomulikult proovisin aastaringe lugeda. Neid sai kokku üle 70. Nii et see kastanimuna, millest meie langenud puu kasvama hakkas, küpses valmis juba õndsal eesti ajal, enne sõda. 

Peagi saabus jaaniaeg. Pikad pühad-puhkused, need on ikka olnud maarahval suuremate tööde tegemiseks. Ei saanud meie enam üle ega ümber ka oma viimasest tüvejurakast. Vähemalt olid jällegi ideed olemas - tüvest saagu lilleküna ja juurekontsule saagu kirja talu nimi. Kusjuures üheks ketserlikuks mõtteks oli ka tüvest paat välja tahuda:) See mõte jäi muidugi nõuks, sest "jupats" oli tegelikult nii raske, et tungrauastki  selle kergitamisel enam kasu ei olnud. Mismoodi me selle toreda paadi siis küll veekoguni tinistanud oleks? 

Veel saagimist ja tagumist, veel kärutäite kaupa puuklotse sauna taha kuivama. Puul oli sees tugev mädanik. Väljendus see üksikute pehmete kohtadena ja hirmsa haisuga niiskusest, mis kogu kupatuse raskeks, märjaks ja tihkeks muutis. 

Toodi välja veel suuremad abivahendid. 

Isegi tõstukiga oli raske, väga raske. Maa oli pehme ja palk ümmargune. Kui meie liigutasime tümikat 5 cm kaupa, siis tema võttis kätte ja veeres 55 cm. Loomulikult vales suunas. 

Ja lõpuks oligi nii, et minul tuli, kollane helkurvest seljas, liiklust reguleerida. Sest maanteel, kus päevas 3 autot sõidab, tavatsevad nad tulla just siis, kui teel takistus on. 

Aga paika ta, ramp, lõpuks sai ja uskuge - see õhtu, kui ma sain künasse lõpuks mulla valada ning lilled istutada, oli kauaoodatud ja ütlemata kaunis. 

Looduses peab valitsema tasakaal. Iga kaotatud puuhingekese asemele peaks püüdma uue istutada. Meil on nüüd selle puu kohal ja veel viies kohas ilus, noor, igihaljas jugapuu. (Metalliotsijaga otsisin jälle ja jälle kadunud kääre, need on meil vanaaegsed ehk tumepruunid.)

Nüüd aga kiire lõppmäng. "Enne" ja "pärast" pildid. "Enne" pildid on võetud Google Mapsi tänavavaatest, sest mina tõesti ei teadnud igat puud selle mõttega aegsasti üles pildistada, et äkki ta varsti kukub ümber. Järgmisel ülemisel pildil see vasakpoolne tüvi ongi meie langenud kastan. Järgmine, millel traat ümber, on kuivanud kuusk, mille kaks lahket metsameest heast tahtest langetasid ja veel paremast tahtest ära laasisid, ära tükeldasid ning pakud ja oksad korralikult hunnikutesse panid. Meid endid ei olnud kohalgi, hea naabrimees juhatas vägesid. Ja siinkohal veelkord neile kõigile suur aitäh!

Kuusepakud läksid sauna taha ritta ja nüüd on justkui sisehoov seal (näe, ühel pakul ikka traat ümber). Uus puuriit on lillepottidega veidi lõbusamaks tehtud. Palgikoorem ära organiseerida oli tõesti üks suurem töö, aga selleks puhuks tuli täiesti omal initsiatiivil meile appi bussitäis rahvast minu töö juurest. Talgusuppi ja sauna tegime muidugi ka. Aga töö oli suur ja me oleme siiani nii tänulikud, et ühel ilusal päeval tahaks neile suppi ja sauna ka ilma palkideta teha. Samast vanast pehkinud palgikoormast ongi pärit need puuseentega pakud. 

Ja seda natukest rohtu "enne" piltidel ärge üldse vaadake! Esiteks on pildid tehtud aastal 2011 ja teatavasti sõitsid Google autod väga paljudest aedadest mööda just siis, kui järgmisel päeval niitmine plaanis oli. Meie eelmine peremees jättis meile väga kifti ja mugavustega koha. Seal ei olegi tegelikult midagi muud teha, kui vahel natuke niita ja ajaviiteks kõpitseda-kaunistada nagu ikka:)

Jäänud ongi paraadpilt. Kogu pere sai kokku ja tähtis tähtpäev oli ka. Ja vaadake, mis pildi keskel on! Oma pisikese pakutooli sai kõige lõpuks ka meie väike tüdrukutirts. Talle väga meeldis. Ta käis seal omas keeles lindudega rääkimas:)

Neli pikka kuud kestnud puusaaga sai läbi. Rajuilmadega vaatame aga kahtlustavalt teisigi põlispuid ja viskame omavahel nalja, et kui nii edasi läheb, siis on meil varsti õue igas ilmakaares üks või mõni pakumööbli komplekt. Aga siis vist turistid enam niisama oma autot ei pidurda, et lilleküna vaadata või mõnd kiidusõna öelda vaid tulevad ja nõuavad juba kohvi ja kooki ja jooki, nagu välikohvikus ikka:)