47. nädal

Meite küla kilumeetripost ja ikka 47

Kuritegu ja...

...karistus.

Kevadel pidi algama pargi rajamine. Aga milleks kevadeni oodata?

Ei lasta mette unustada, et järjekordne sess on algamas

Palju häid mõtteid

See mahe kaamos

Kõik lehed on langenud ja 9/10 ka riisutud (homme on leheralli lõppude lõpp). On november. Ja ikka on siin niiiiii hea. Pliidisoojus toas, sibulõunad vaagnal, küünlavalgus, värske kohvi lõhn, viimased tomatid... Väljas aga pehme sügisilm, lehed tossavad lõkkes, päike loojub oranžides toonides, kuu ja tähed säravad, saunaahi köeb. Kas me sellist kaamost  tahtsime? Oojaaaa! 

Nüüd oleme näinud siin kolme aastaaega. Küll mulle meeldis see Pöide noore õllemeistri Kaamose õlle saamislugu. Nimelt kolisid nad perega vastu suve maale elama. Suvi on ju alati ilus, aga sügist nad teoorias veidi pelgasid - et äkki tuleb kaamos peale. Nohja tuligi, aga ka see aeg meeldis neile maal üliväga. Oli koguni üks mõnusamaid aegu, kui sai pliiti kütta ja soojas toas vaikuses omi mõtteid mõelda. Ja nad panidki oma uue õlle nimeks Kaamos - seda muidugi millegi hea ja mõnusa tähenduses.

                                                               http://www.poidebeer.com/

Meri on omaette teema. Nii ilusal ajal saab ikka lausa paar korda päevas rannas käidud. Pühapäeva hommikul ehmatas meri suurte lainete- ja valju kohinaga, samas tuult nagu polnudki palju. Lõunaks oli juba laine maas ja briis nii soe, et hakkad juba aastaajas kahtlema. Sel nädalavahetusel hakkas päike ka vist peale.

Ja veel - olen mina siin kribanud, mis ma olen, aga nii, nagu ühes teises taolises blogis seda maakodu elu kirjeldatakse, ei oskaks ma iial. Jõuan kahjuks vähe teiste blogisid lugeda, aga seda blogi pean lugema. Kirjutaja on võõras inimene, aga kohati tunnen temaga vaat et hingesugulust. No see viimane lugu - kõnelused kunagiste taluelanikega - on täpselt nii, nagu meiegi siin teises saare otsas mõtleme. Soovin, et see Mardi talu ja rahvas oleksid ikka hoitud... 

http://www.saaremaamarditalu.ee/

Ikka Bonica, kes siis veel

Riisudes ikka leiab..

Mo indiaanipealik 

Piilub rehetuppa

Kollane uhkeldab

Klassika

Mees merel, naine ootab

Parim päev SELLE kala püügiks

Eile sõitsin maale pimedas. Kahju, et bussis LED-lambikesed põlesid, oleks tahtnud veel rohkem ühte sulada metsatukkade pimedusega, mööda vilksatavate varjudega, üksikute tulukestega maakodude akendes.. olles ise muidugi turvaliselt soojas bussis. Äkki läks bussijuhi kael pikaks! Mõtles vist, et inimtühjas külas on UFO maandunud. Aga ei, peremees mul ootas juba ees ja maja säras tuledes kambrist rehetoani, õueküünlad põlesid ja kuu paistis takkapihta:)

 Hommik. Mu tubli, kaunis kollane roos ikkagi suutis oma õie veelkord avada. Istutasin ta ju linnast maale ümber suvel, poole õitsemise pealt. Oo, ma kujutan juba ette, kuidas järgmisel suvel akende all toosama kollane, beebiroosa Bonica ja oranžikirju roos üksteise võidu õitseda vihuvad. Loodame.

Kalale minek oli seekord kindel plaan. Eile tuli ka sõnum, et harrastuspüügi luba lõpeb mõne päeva pärast. Kas nüüd või mitte iial! Rannas oli keegi juba ees. Kaks meest askeldasid paadi ümber - võrgud, lipud, kalakast.. Aga no ei olnud meestel rinnad kummis või nii. Kalamehe, kes on hea saagi saanud või suure kala kätte saanud, tunneb ikka väga kaugelt ära. Siis otsib ta silmsidet, tahab suhelda, räägib valjusti, naerab veel valjemini ja ei kiirusta rannast minema. 

Tegelikult oli meestel kastis kala küll, aga noojah - lest ei ole ju kala ja see mingi suurte soomustega ei ole kohe üldse kala. Tuttavad mehed olid, otseti kunagised Saare Kaluri mehed. Praegugi  sadamatega seotud, et mitte öelda - lausa juhivad-haldavad neid. Aga näed, SEE kala, mida nemad võrkudega püüdma tulid, ennast kätte ei andnud. Jaa, meie meri on küllalt pirtsakas linnavurlede suhtes sh meie endi. Auväärsed-elupõlised pidid äärepealt meiegi kalapüügiinnu minema viima, aga jäime ikka paika. 

Vennatütreke oli mulle sünnipäevaks landi kinkinud ja seda tahtsin kindlasti testida (jah, meil ongi selline kalastusvahmiil, kus kõik põlvkonnad, nii tüdrukud kui poisid, mehed kui naised, kalal käivad). Ja kas olime kõige rohkem veerand tunnikest merd piitsutanud, kui tuligi kala, SEE kala! SEE kala on muidugi lõhe või forell. Lapsekese kingitus tegi tubli töö, ainult... üks väike aga - spinning koos uue landiga ei olnud sel hetkel kahjuks teps mitte minu käes. Aga mis siis ikka, vähemalt jäi saak peresse. 

Lehtede riisumisest ja saunast ma ei viitsigi enam kirjutada, see tuleks juba nagu regilaul, alleaa-alleaa. Kass norskab, tema üritas täna puuriita ümber ajada ja sai vist isegi natuke haiget. Nüüd arvab endal õigus olevat kõikide soojade ja pehmete kohtade peal magada. Teadagi, kui ma oma jalad varsti teki all välja sirutan..:)

Viimased sügisvärvid

Häbihäbipüksiskäbi. Blogis on häbemata pikk paus olnud. Aga õnneks. Kui ma ei jõua kirjutada, siis mõne pildi ikka valmis klõpsin. See vanast tapeedist ümbrispaberiga kroonikaraamat jäi ju ka peale paari kirjutist sinnapaika. Tegelikult oli üks ja vägagi mõjuv põhjus... Aga kuna ma ei virise. No ütleme - avalikult. Siis ei hakka ma ka siin seda tegema.  Lihtsalt ütlen hästi rõõmsalt, et inimese käte sees on nunnud pisikesed karpaalkanalikesed, mis imearmsasti inimesele omal moel ütlevad, et pane oma väikesed valged kätukesed küünarnukkideni taskusse, viska jalad seinale ja ära tee mitte midagi peale puhkamise! Iseäranis ära kirjuta käsitsi, ära nõelu, ära lõika kääridega jne. jne. DIXI!

Nii et siis pildid. Nagu ikka, parasjagu head kohalikku toitu, sekka ka läti toitu (mille nuusutamisest me küll kaugemale ei jõudnud), loodust, värve, valgust, soojust, tuult, teeleminekut, teelolekut ja teelttulekut ning elamustesse investeeritud aega. Kõike seda olen pildile püüdnud. Isegi mitte püüdnud, elu ise tuleb aparaadi ette, minu osaks on seda vaid puusalt pildistada.

Toodetud Eestis, mõeldud venelastele, ostetud Soomest, toodud Saaremaale. Või kuidagi nii..
Sõnaga - meie soomlastest naabrite sõnul on see Putini juust, mida nemad nüüd odavalt saavad. 

Metssea pada

Ikka veel leiame varusid..

Kõige kaunim kalender, mis meil olnud on. Eesti kunst. Seega kulla V.V. - kooselud ehk paraneksid kõigil, sest meil on lihtsalt niivõrd kaunid näod (kõigil  eranditult v.a. /lisa nimi/), kui hakkaksidki hoopis neid ilusaid kalendreid tootma.  

Haakrik. Läti keefir oli ainult 5 päeva aegunud. Lõhn oli värske.

Robby: "Kas me nüüd tuleme või hoopis läheme jälle?"

Kolm korda olen lehti riisunud, kuni lõpuks tuul puhus õue puhtaks ja kõik,
nii riisutud kui riisumata lehed, on nüüd naabri maa peal. Lumi, tule!:)))

 Ja vahel on nii, et ei ole inimesega pea 10.. või oli see 20.. aastat läbi käinud ja siis ta tuleb ja vahepealset aega ei olegi justkui olnud. Nii tore nädalavahetus oli. Isegi see õuna-kaneeli lõhnaküünal, mis soolaleivaks toodi, lõhnas, lõhnas, lõhnas, no lõhnas nii nagu ei iial linnas. Muudkui käisime temast kaks päeva mööda ja pidasime aru - kas taluseinad, maaõhk või mis seda küll teeb?

Öös on asju. Haha. Vahel võib;)

Puhas kuld

Meie vana tööloom ja loodus panid asjad paika:) 

Alles see oli

Tulin eile bussiga maale. Siin on mingi kummaline viies aastaaeg - ei ole enam soe, aga külm ka ei ole; käes ei ole veel värvikirev sügis, aga suvi ka enam ei ole; valgused ja lõhnadki on erilised. Teeme pliidi alla tuld ja isegi kass saab aru, kui mõnus on soojas majas olla. No kes siis veel, onju? Meie majja ei kosta sisse tuuleiilid, puude müha ja merekohin ning lae pealt on vist nugised ka jalga lasknud. Vaikus. Või õigemini - igal häälel on kindel tähendus - kella tiksumine, boileri põksatus, kass käib joomas, külmkapp, Helgi Erilaid, David Vseviov, unejutt:) Alles see oli, kui raadio unejutt oli mu enda igaõhtune saatja enne uinumist. Ainult sellest ei saanud ma toona aru, mis mõttes autod muudkui tuututavad ja tänav ei maga? Olin ju maalaps...

Tänane päev oli selline rahulikult kulgev. Peale hommikukohvi läksime lähedalasuvasse külla sügislaadale. Nojah. Suhteliselt suures koolimajas ei ole enam kool vaid kogukonnamaja. Aja märk. Laat oli samas saalis, kus aastaid tagasi toimusid Kuressaare kuulsa võistlustantsuklubi suvelaagrid ja kontserdid. Alles me seal istusime lastevanematena seina ääres reas, noortel emadel kohevad keemilised lokid peas ja noortel isadel mustad vuntsid nina all:)). Imetlesime oma lapsi, kes pidulikult üle põranda lendlesid. Ja tundsime koos oma lapsega füüsilist valu, sest tantsukingad olid tema kannad nii maha hõõrunud, et lahve veri voolas. Kannad said pärast laagrit merevees peagi korda. Isegi Lennart Meri kohtus laagrilastega ja see TV uudisteklipp on meil ilusti lindi peal alles, kus poeg muheda onu Lennuga juttu puhub. 

Aga laadalt ostsime tuttavalt ürditalu perenaiselt paki teed ja kohvikuletist õnneloosid. Nüüd oleme lilla patsikummi ja plastmassist Orbiti võtmehoidja võrra rikkamad. Seenel käisme ka.

Laadakaup - nimeline unetekk (tunnistan - pisikesed ülatähed on minu lisandus) ja...

...unetee, ehkki unepuuduse üle meil küll keegi ei kurda:)

Ah et kus seened on? Aga oli ju öeldud, et me käisime seenel, mitte seentel. See seen sai täiesti konkreetselt ära praetud ja kahepeale ära söödud.

Aga kas seda pilti, seda aega mäletate? Alles see oli. Maikuusuurtoomepuu... 

Täna korjasin saagi ära, sest ma arvan, et need võivad tõenäoliselt vist võib olla ehk sibulõunad olla? Lootus jääb. Lõpuks leidis ka rehetoas olev suur jahukirst oma otstarbe - õunahoidlana.

Peale lillesibulate istutamist ja lõunasuppi kulgesime mere äärde. Kuid mitte meie enda randa vaid sinna ülespoole. Alles see oli, kui me mitu suve järjest perede- ja sõpradega siin suvelõppe veetsime ja tuules nagisevas veskis ööbisime ning tondijutte rääkisime. Need olid aastad vahetult peale Estonia laeva traagilist hukku. Igaühel oli mõni tuttav või sugulane, kelle tuttav või sugulane sinna jäi... Alles see oli. Korjasime haakrikku.. Tänapäeval nimetataks seda tegevust Teeme ära!-ks. Väga palju rämpsu oli rannas - pudeleid, köisi, plasti, aga kõige rohkem oli jalanõusid, kõik muidugi üksikud............

See veski pildil ei ole sama, mille juures meie omal ajal tähti, lennukeid ning satelliite täis tipitud augustitaeva all lõkke ümber istusime. Kuid on "meie" omale õige lähedal ja kuulub kenale, tublile ja toimekale tuttavale.  Minge ja kogege - see on unustamatu! 

Ohessaare tuulik

Meie veskil on aga tiivad ammu küljest kukkunud ja teeots sinnani suletud sildiga Eramaa. See oli üks keeruline lugu, kus need, kes tahtsid, ei saanud ja need, kes oleks saanud, ei tahtnud.

Kodus ootas enne õhtut veel paar tegemist. Laadal sain Popi talu perenaiselt inspiratsiooni ja meenus, et meilgi väänlevad maja taga humalad. Olin lapsena näinud väga suuri koguseid humalaid, kui vanaisa koduõlut pruulis. Aga seda ma ei teadnud, et õrnad ja kohevad humalakäbid nii kleepuvad on! Ja neil ei olegi seda natuke vastikut õlle lõhna, on hoopis meeldiv, tervistava droogi aroom. 

Teel tapuaeda võis näha looduslikke kompositsioone

Ja veel üks õunasort, nimi teadmata. Nimelt on meie maa peal 3 endist talukohta ja mõned vanad õunapuud on seal sammaldunud vundamendikivide lähedale alles jäänud. Puu all oli toimunud jälle muidugi ka äge sigade revolutsioon. Mäletan, et kodusigadele palju õunu ei antud, sest neil minevat hambad rahkeks. Meiekandi metsruigajad on järelikult kõik eriti hellahambulised isendid. 

Alustasin kirjutamist õhtul, nüüd on juba pool tundi üle kesköö. 28. september. Alles see oli...