Tagasi tulevikku

Olgu see aastaaeg milline tahes - lumega või lumeta, viies või kuues, aga päikest tahaks küll nüüd juba rohkem. Ju hakkab eelmisel aastal loomulikul teel ehk päikesest kogutud D-vitamiin kerest otsa lõppema. Tunnen, et kõige suurem vitamiinipuudus on ajus ja tekst kas tuleb väga visalt või üldse ei tule või on igav. Minu vabandused! Loen selle seisundi organismi loomulikuks puhkeseisundiks:)

Eile natuke juba näitas päikest, täna oli õige korraks täiesti väljas. Aga siin, kahe mere vahel, on varakevadisel või pigem ikka hilistalvisel päikesepaistel oma  kindel tagajärg - uduvine, niiskus, madal taevas. 

Niisiis ongi nii, et käin ikka järjekindlalt kevadet otsimas, ehkki kevadet on sel aastal juba sajaga rohkem, kui tavaliselt sel ajal. Sarapuu õied on oma pisikesed tumepunased tipukesed juba pungast välja ajanud. Ka meie punane immigrandist pähklipõõsas peaks sel aastal eelmise aasta saaki ületama ehk siis rohkem kui kolm pähklit kasvatama.

Teil on küüned muštad (Pantalone häälega)

Ega ma ei kartnudki, et urvad-õied tulemata jäävad. Aga mul oli vaja enda jaoks kinnitada üks ennenägemata ilmanähtus. Nimelt on meil seal oja ääres pirakad põõsad. Pärnapuu kännust kasvanud hiigelpõõsas sai juba eelmisel kevadel ära määratud ja suvi seda ka kinnitas. Aga need ülejäänud põõsad? Kõrguselt võistlevad nad põliste vahtratega ja pooled tüved on juba pisema palgi mõõtu. Suvel uurisin ja vaatasin lehti - sarapuu mis sarapuu! Seal, kus mina lapsena kasvasin, olid sarapuud ikka põõsad, mitte puud. Samas oli seal vilets, kuiv, paepealne kasvupinnas. Siin on liivasegune pehme kivideta must muld ja niiskustki piisavalt. Ja ikka ei suutnud ma uskuda, et sarapuu võib tõepoolest PUU olla! Aga enam ei ole mingit kahtlust - on urvad ja on õiged õied. 

Pähklapöesas

Äkki plahvas (jah, siin plahvavadki mõtted õigest asjast täiesti vales kohas), et see hirmus, kole, vana, räpane, inetu, imelik, ajast ja arust leivakast, mis rehetoas kila-kola hulgas on, võiks nüüd köögis oma otstarvet täitma hakata. Mõeldud tehtud! Ja no küll töötab hästi! Koguni nii hästi, et möödaminnes muudkui klõpsutan nüüd leivakasti luuke, kusjuures ilma igasuguse vajaduseta.

Piltidelt on näha, et ka pähklatanngnnid on ilusasti laua küljes ootel. Suurte puude pealt peab ka suuri pähklaid tulama, et sepakruustangidele ikka tösist tööd jätkuks. 

Täiesti kummaline ja omaette fenomen on see, et siin, maal, kasutan ma äkki selliseid sõnu ja väljendeid, mida aastakümneid kasutanud ei ole, kuid mis on oma keelekõlaga meelde jäänud lapsepõlvest. Arvan koguni, et ise ei ole ma neid sõnu üldse kunagi elus kasutanud, ainult vanaemadelt kuulnud. Need sõnad lihtsalt tulevad nüüd tavalise jutu sees - sääl kaju juures, elupial, rehaltses, lakapial, ulaall, leevakast, kilumannerg, terve kausitääve, riinipöösas, kiviaja pial jne. Ja siin sööme me vahel liha, kala ja leiba täiesti paljalt:)))

Siis küsis kiišhu ennast lõpuks õue. Uduvihm oli nii peen, et see mitte ei tibanud vaid lihtsalt oli ühtlaselt õhus. Kass kaevus huumusesse ja lakkus ning näksis rohelisi idusid. 

Monimist kevadeks

Udulokid

Äkki teatati mulle salapäraselt, et tead, meil on metsa all mõmmi! Ja niipea kui vaatasin, nii nägin teda. Või noh, seda. Aga kuidas me terve aasta aega seda näinud ei olnud? Võlumets, ma ütlen.

Üles on lõpuks leitud ka khakivärvi presentvutlar vägagi korraliku ekraaniga. Lõhnab küll, kui vakstu, a mis siis. Statiivi üks osa on veel leidmata, aga küll see ka kuskilt lõpuks välja tuleb. Diakate II seeria võis alata. Kusjuures omal ajal tuli iga pilt teha läbimõeldult, sest filmi ei olnud ju raista. Naera puruks! Lapsed, reisid, rallid, lokid, vuntsid, soome dressid ja me ise 30 aastat ja khmmkhmm-kümmend kilo tagasi:)))

Sinimustvalge!? Ime, et neid siinmail üldse müüdi!

See pilt on meie hiilgavate silmadega piiluvast kassist.
Ta jõudis ennast muidugi jälle liigutada.

Turistid

Heldene aeg, ma tõesti mäletasin, et meil oli ometigi tutikas,
 uue mööbliga ja moodukas korter..

Pisut kurnatud juba sellest kapitalismusest:)

Vabas maailmas ikka hoopis teisem tunne jalutada

Tavaline eriline päev

Me tusameele talv*

Üks tark mees ütles ükspäev praami peal, et kui Jumal lõi maailma, siis tegi ta kõik väga õigesti ja hästi. Ainult kaks asja läksid natuke nihu - need on õiglus ja võrdsus. Neid maailmas ei ole.

Sel nädalal sain ise valusat ebaõiglust tunda. Olen siin ju kirjutanud ja piltideltki näidanud, et varakevadest hilissügiseni sai maal füüsilist tööd rügatud, aga ükski kehaosa sellest suurt kannatada ei saanud. Ja üleeile, kui toolil väheke pöördes istusin ja sealt püsti krapsasin, jäingi selgapidi pöördesse. Valust ma üldse ei räägi. No ei ole ju õiglust? Oleks siis vähemalt raudkive tõstes või vettinud palke tirides, no kasvõi saunavett vedades.. Mkmm. Ilma jäin ma oma asutuse aasta suurimast pidupäevast, sest ainukesed võimalikud asendid on hetkel püsti või pikali. Neis asendites aga Tallinna ja tagasi väga ei reisi. Maale saan ma aga igas asendis.

Esimene käik oli maja taha pähklipõõsast vaatama. Urvad olid veel kinni ja tumepunaseid õieträpsukesi ka veel ei olnud. Teine käik oli lumikellukesi vaatama. Need ei olnud ka vahepeal pikemaks kasvanud. Kolmas käik oli noorte mändide juurde, kellelt päkapikumütsid maha võtsin. Siis, kui meie soome naaber mütsidega mände nägi, küsis ta - aga mis neist päkapikkudest sai? Täiesti arusaadav, tema oli ju mures oma kaasmaalaste pärast.

Tibas vihma. Viies aastaaeg...

Kuigi ilmatargad talve enam ei luba, usun mina, et tuleb veel nii krõbedaid miinuskraade kui lumehangi. Alati on ju tulnud. Kuid fakt on see, et nii kaua, kui jõulupuu toas, nii kaua kohe kindlasti kevadet loota pole. Nii et nüüd lõpuks tõepoolest - viimane õhtu oma kauni jõulupuuga.

Väljas mühises tormimõõtu tuul, aga meie seda ei kuulnud. Lambid vilkusid. Mõtlesin, et vaatan oma uue, vändaga taskulambi üle, mida eelmises postituses tutvustasin. Juhtus aga see, et hämaras no mitte ei leidnud seda pisikest, läbipaistvat silikoonist lülitit üles. Tõin siis prillid ja no mis sa kostad, nuppu ei olnudki enam! Hetk hämmingut ja seejärel kohe selgusehetk - hiired! Ju see välismaa nupp ikka nõnna magus siis oli. 

Köögis oli ka pidutsetud. Paari küünalt oli mekitud ja küllap seal ka mõni saiapuru leidus. Võttis täitsa kukalt kratsima, et mida siis nüüd veel ära peitma peaks? Mõned laadijad ja adapterid kappi, seebid, küünlad karpidesse ja pannid puhtaks. Kassiga oli ka kohe tõsisem jutuajamine ja ega ta kaua ennast paluda lasknud - võttis positsioonid kohe sisse. Vahepeal märkasin, et jooksis teine köögis uksepakust gaasipliidini ja tagasi, siis riidekapi manu ja jälle kööki pendeldama. Hea ikka, et inimesele looma kõrvakuulmist antud pole. Vastu hommikut avastasin oma jalgadelt ühe raskemat sorti norskava karusnaha. Ühtegi hiirt kinni püütud ei olnud, eks hiiredki õpi.

Kass oli öösel tubli küll, aga karistada sai ta hiirtelt ikkagi. Ühelt mängupallilt oli karvane ümbris nahka pandud, üks paksust pehmest paelast mänguasi oli juppideks harutatud ja üks pisike valge mänguhiir oli hoopis kadunud. Ju see sõjasaagina kaasa viidi. Kass ei tulnudki hommikul voodist välja, isegi konservikarbi plõksatuse peale mitte ja magades oli tal käpp silmade ees. Õuduste öö...

Kolme päeva pärast saab meie pisike inimene kaheaastaseks, aga täpselt tema 1-aastasel sünnipäeval leidsime me meie tarekese müügikuulutuse. Täpselt täna 11 kuud tagasi astusime me esimest korda üle tarekese ukseläve.
Meie peagi kahene käis täna meil linnas külas, aga koogikese vahele panin maalt kaevu kõrvalt korjatud punastest sõstardest tehtud toormoosi ja koogi peale panin muulukaid, mis suvel meite mere äärest nopitud.

*Me tusameele talv on üks mu lemmikumaid raamatuid (John Steinbeck). Autor sai Nobeli kirjanduspreemia, aga õnneks alles peale seda, kui see raamat minu lemmikuks sai. Raamatu sisul ei ole minu maablogiga eriti ühist, aga pealkiri sobis praeguse, viienda aastaajaga. 

... kui praegu pole aeg

Saime oma headelt naabritelt jõulukingiks toreda riidevarna. Aga õpetussõnad sel on, kui elumoto. Eriti veel siis, kui asendada sõna "tegutseda" sõnaga "elada". Tunnen, et seda on vaja teha mitte ainult praegu ja täna ja iga päev vaid lausa iga tund, minut ja sekund. Maal õnnestub see millegi pärast palju paremini.

Eelmise loo lõpus jätsin lootuse üles, et tuleb kajastus ka lumeuputusest. Oma tarekesest aga muinasjutupilte ei saanudki, sest.. teadagi - lühikeseks jäi see talv seekord. Meie kiisu vaatas linnas aknast välja ja kasvatas igaks juhuks karvasaapad jalga. 

  

Kui aga taas maale jõudsime, oli kirjade järgi talv, jaanuar, anti ka tormihoiatus. Kirikukalendri järgi kestis jõulupüha, kuigi maa must ja lumikellukeste nupud väljas. Rõõm oli sellest, et naabrid olid ka kõik kohal ja õhtuks kutsuti meid ehtsale soome jõuluõhtusöögile. Pearoaks lubati joulukinkku`t, aga ütlen kohe ette ära, et pilte ma seal loomulikult ei teinud.

Lõikasin lõpuks roosid maha, kuigi õied-nupud näitasid veel värvigi. Aga kaua võib! Katsin nad kuuseokstega ja läksin kolama. Ei kuhugi kaugele, ikka oma maalapikesele. Ei saagi nüüd aru, kas on seal olnud kunagi kolm või neli majapidamist, peab ikka arhiivis ära käima. Kuid arvata võib, et nende majapidamiste prügi küll kuhugi kaugele ei viidud ja nüüd, tänu loodusele ja sigadele, leiame igasugust nassvärki. 

Avaldus ka kaasa imetabane anne mäletada, mida kõike erisugustes pudelites ja pudelikestes omal ajal hoiustati. Asuniku viina-, odekolonni-, šampooni- ja kreemipudelid ning lömmis, kuid täiesti terve alumiiniumtass, korralikud kulp ja pootshaak (varretud küll) ning veel üht-teist läksid hoiule, et mõne kuu pärast kevadpäikese paistel need puhtaks küürida ja kollektsioonile lisada. 

Rannas oli üks hüljes oma otsa leidnud ja selle ümber, ühel lumelaigul, oli näha ka jälgi. Õhtul küsisin küla jahimehelt, kas meil siin hunte ka on? Tema vastas - üks oli, aga selle lasin ma maha. Kuid arvas siis, et võib olla on šaakalid siia jõudnud? Ütles ka, et ega sellise sulava lume pealt jälgedest aru saa, isegi rebase jälg võib suureks sulada. 

Siinkohal veel üks äraseletamine, kuidas kunagine hull ost taaskord maal oma koha leidis. Nimelt on meie linnas üks suur-suur kilakola pood. Müüakse seal kõike alates roostes naeltest kuni sepaalasite- ja mööblini. Mina aga leidsin sealt kunagi korvitäie vanu kuuseehteid. Nii väga meeldisid mulle värvilised "lumised" käbid - lilla, roosa, kollane, roheline. Viisin need koju ja jõulude ajal kraamisin õhinal välja. Aga linnakuusele nad kohe mitte kuidagi ei sobinud! Need lausa karjusid teiste ehete seas. Noppisin need kuuselt maha ja olin päris kurb. Kõige odavamad nad ka ei olnud. Õnneks ei tulnudki neil rohkem kui paar aastakest oodata. Nüüd on nad oma kodu leidnud ja olid tares kuusekesel kõige ilusamad ja kõige õigemad ehted üldse. 

Päev läks edasi nii, et saun oli valmis saanud. No ON ikka mõnus kuumas saunas leili visata ja enda tehtud kasevihtadega vihelda, kui seina taga ulub tormituul! 

Piduõhtusöögi üllatuseks oli meie poolt väike ilutulestik. Läksime sellega metsa alla, majadest kaugele, kuigi komplektid ei olnud meil kõige kõrgelennulisemad. Esimene pakett käitus viisakalt. Eks ta oli väiksem ka ja ehkki kitakaid oli 100, tegid pooled neist sellist titekat häält - piuu ja niuu! Teine oli juba nagu peaaegu päris. Esimesed paugud lendasid pea kohale ja värviline sädemete vihm langes alla, kuni äkki - üks pauk lendas ühele poole võssa, teine teisele poole! Ja kolmas, neljas, viies eiteakuhu. Mees jõudis hüüda - siin läheb jamaks! Mina kappasin kemmergu taha varju. Põõsaste vahel vilkus veel mõni värviline tuluke ja oligi kõik lõppenud. Eemalt, soomlaste maja juurest kostsid hõisked - HEAD UUT AASTAT!

Õhtusöögil oli meil neljal naabrirahval põnev, lõbus, maitsev, armas, hariv, soe, naljakas, pidulik, veel maitsvam, rahvusvaheline, humoorikas, sõbralik, külluslik, kelmikas, hõrgutav, täiuslik. 

Kaasa anti muidugi kingitus. Uskumatult lahe asi. Ei, see ei ole pipraveski! 

Meie naabrid on pool elu avamere jahiga mööda Euroopa meresid ringi seilanud. Küll nemad juba teavad, mida ühel hetkel, kui kõik asjaolud kokku langevad, vaja võib minna. See on ilma patareideta taskulamp! Väntad aga ise endale voolu, täpselt nii palju kui vaja. Teise pildiloleva vidina tõi üks linnapäkatsitest, kuid ka meie maaelu silmas pidades. See on telefoni laadija.

Kasski sai energiaallikate uurimisest inspiatsiooni ja lõi oma laternad särama:)

Uus päev. Tahtes olla tõelised sõrulased, läksime meiegi parafiini otsima. Või koguni parafiinireostust likvideerima. Torm oli teisele poole saart kolinud, kuid vesi oli nii kõrge, et adru, millesse parafiin takerdub, oli suures osas juba vette kadunud.

Aga saad sa siis tegutsemata olla! Parafiini otsides jäi ka palju prügi teele ette. Likvideerisime siis prügireostust. Ühe teise mere ääres, kogunisti looduskaitsealal, olen ma sellist aktsiooni juba palju aastaid teinud. Tegelikult juba mitu aastat enne seda, kui "Teeme ära!" algas. Kuna seal oli super kalastuskoht, siis prügikottide suurused ja kogused olid kordi suuremad. Ja seal ei saanud neid kohe autosse visata vaid pidi nendega 2,5 km mööda soist ja võsast maastikku autoni rühkima. Hoidku selle eest, kui veel ka hea kalasaak oli... Aga seal me eelmisel  aastal ei käinudki. 

Heategevusest rääkides... kampaaniainimene ma ei ole kohe üldse mitte, aga selle kompenseerib igakuine püsimaksekorraldus. Ja satub sekka ka spontaanseid annetusi. Nii et ärgu arvatagu, et ninnu-nännu, mina ja minu tegemised - on ikka hädalised ka meeles:)

Linna naastes tegime seekord haagi poolsaare vastasküljele. Ükspäev ütles mu paps, et teile on see Sõrve ikka nii meeldima hakanud. Ja mina vastasin, et tead, Sõrve meeldis meile juba ammu enne seda, kui me sinna endale teise kodu soetasime. Kuidas nii? Aga nii, et olime siin käinud küll suvitamas, küll ringi sõitmas, küll piknikke pidamas, küll kalastamas juba mitukümmend aastat. Ja nii ta läks...

Seekord, uue aasta puhul, panen kõige lõppu endast ka ühe pildi. Või noh, enda olemusest või nii:))) Sätitud ega poseeritud ei ole, nii ma selle portree aparaadist leidsin. Siin ja praegu, rõõmsas hetkes, nagu lahtise suuga laulupidu:)))