Eestpoolt tahapoole

See siin on jälle üks postitus, mida olen alustanud juba kuu aega tagasi. Päriselu tuli aga tormi(li)selt vahele ja pani kirjatükkidele vahepeal veidi pidurit. Püüan selle kuu siis piltide abil siiski taastada.

Pühapäeval oli selline poolpidune maalkäik. Üks hea sõbranna juubeldas laupäeval ja meie koos temaga. Nii said tarekese vanad palkseinad ka üle pikema aja korra pidusoengut ja -maniküüri näha. Maal oli loomulikult jälle hea olla ja endilegi üllatuseks sai juba oluliselt lühemaks jäänud päeva jooksul muru niidetud, naabreid teretatud, kassi 10 korda koju hüütud, trimmerdatud, üks sünnipäevaks kingitud pirnipuu istutatud, kastetud, riiulile pitsid pandud, "ravumi" taimi korjatud ja kuivama pandud, sauna ja maja köetud, saunas käidud, söödud ja valges veel ka linna tagasi jõutud.

Septembris oli meil nädalake puhkust ka. See oli mõistagi väga lühike nädal. Ühe retke tegime poolsaare lõunapoolsele kaldale. Püüdsime kala.. või noh midagi. Sest midagi kalataolist me ju kätte ei saanud. Aga ei sest midagi - mere äärest saab igal ajal kätte tubli portsu negatiivseid õhuioone, mis on iseenesest üks ütlemata positiivne nähtus ja tunne.

Seenele läksime juba suuremate lootustega. Einoh, väga ilusaid seeni oli. Ennenägematuid selliseid. Ja mõned üksikud kasekad, pilvikud ning 3-4 kukekat. Ühel kõrge rohuga raielangil tegin ühtäkki sihitult mõned sammud ja minu ees seisis sirmikute perekond. Vähemalt õhtusöök oli sirmikusnitsli näol olemas.

Mõtlesin, et veerandist ämbritäiest seenesaagist, millest pooled ilmselt ussised, suurt midagi talveks sisse ei tee ja otsustasin "oma" mere äärest mõned varem nähtud tatikad lisaks tuua. Seal aga vaatasid vastu pesuehtsad värsked porgandiriisikad! Inimene õpib tõesti kogu elu. Ei mina teadnud "karta", et need nimetet riisikad luite-männikutes kasvavad. Mõtlesin, et kuuseriisikas ja porgandiriisikas enam vähem üks kuuseseen puha. Ühesõnaga natuke parasjagu ports seeni oligi lõpuks olemas.

Metsas ja mere ääres oli leide ja avastamist veel. Tootemiks on meil nüüd metsanotsu pealuu. Lätist tuli tervitus kelleltki unistajalt. Lopsakas liiv-merisinep lõhnas ennastunustavalt ja pakkus mesimummidele tööd. Merikapsas oli ksvatanud rikkaliku seemnesaagi. Ja rubriigis "Tunne oma kodumaad" selgus, et ka siinkandis on üks Järve mets, mis ise suisa-lausa kuulsusrikka ajalooga: "1795-1796 – viis Campenhausen Sõrves läbi esimese täiuslikuma metsakorralduse Eestis, millele toetudes majandati kohalikke metsi 1866 (!) aastani."

Sirmikusnitšel

Ma tegin seal maal moosi ka. Selleks olid linnast kaasa võetud õunad, suvikõrvitsad ja mustad leedrid. Sest kuhu need ikka puhkuse ajal jäänud oleks. Leedrimarju eraldan juba mitu aastat rootsudest kammiga. Tegelikult jõuan varsti koriluse ja toiduteemade juurest ka kahe pommuudiseni. Üks neist on ikka täiesti pomm, teine veidi vähem või teistmoodi. Aga kuna need kaks sündmust olid juba üle kuu aja tagasi, siis jäävad need postituse lõppu, nagu ka tänane pealkiri ütleb.

 

Nüüd aga mustadest asjadest. Seal kuskil millalgi eespool käisid meil ka sead. Eelmistel kordadel olen tallermaad rehaga sirgeks ajada püüdnud ja seda mitte eriti edukalt. Seekord hakkasin käsitsi kamarat tagasi pöörama ja samavõrd, kui ma neid sigu kirun, pean ma neid ka imetlema. No nii puhtalt ja ühtlaselt aetakse muru maast lahti ja keeratakse pahupidi. Kui ma sigade töövõtted ja hingeelu juba selgeks saanud olin, oli ka murukamarat lihtne ja loogiline tagasi panna. Iga tükike oli alles ja klappis aukudesse. Ainult et jah - miks ma peaks seda taas ja taas tegema?! 

Samal ajal käisid toas mustad tahmatööd. Ja samal ajal tegeles must kass raske une-, haigutamis- ja ringutustööga. Musta mulda läksid ka mingid enameiteamis sibulad, aga nendega on mureta, need on praeguseks juba kellegi poolt üles tuhnitud ja nahka pandud. Nüüd on meil siin-seal lipukesed, mida lõhnastame lõhnaveega. Peab ütlema, et esimesed lõhnad on üsna meeldivad olnud. Aga palju neid seisma jäänud odekaid siis majapidamises ikka on. Naaberkülast saime ka ühe prantsuse lõhna nii umbes 90-ndatest. Peagi selgus ka peene lõhna seismajäämise põhjus - pihustades voolas parfüüm varrukasse. Sigu ei ole peale seda tõesti enam käinud, aga kas pahnuti pärast või juhuse tõttu - seda me ei tea. Mees ütles - kahjuks sead meile tagasisidet ei anna.

Rehetoa kunn

Mutatsioon

Nii ja nüüd, kui olen veel kaks viimast korilusepilti ära näidanud, räägin esimese erilise uudise.

Nimelt elas enne meid meie tarekeses lühikest aega üks kena noor kunstnik Soomest. Tutvusime temaga põgusalt siis, kui eelmise aasta kevadel esimest korda siia tulime. Tema loomingust ei teadnud me midagi. Nüüd aga saime äkki teada, et kunstniku mõlemad vanemad on samuti kunstnikud ja koos tullakse Kuressaarde näitust avama. Elatakse aga samal ajal meie kõrval, soomlaste majas. Nüüd panin muidugi Google mootorid kohe otsima ja tõesti - Melitina imeline ehete kollektsioon on saanud inspiratsiooni just täpselt siit ja loodud kah just täpselt siin. Kogunisti siinsama meie köögis. Ehetele on graveeritud luuleridu, mis tema enda loodud.. Jah, ka neidsamu sigudikke on tema loomingus ning rooste- ja värvitükke vanadelt Sõrve majadelt...

Ma ei tahtnud kunstniku isiklikust FB albumist pilti varastada ja siia riputada, aga väga armas oli vaadata tema põnevat töölauda meie köögitapeedi taustal. Ja suur rasvaplekk seinal, mida ma ei salli ja mida häbenen, oli ka äkki nagu natuke armas. Kunstnik küll seda ei häbene. Enne teatud töid me tapeeti vahetama ei hakka ka, on nagu on. Viisin enda algelised katsetused kah kohe innustunult sauna seina peale ja avasin vabaõhunäituse. Väike pilt on vist aga isegi Melitina oma. Muidugi ka kohtusime ja jutustasime veidi kunstnikeperega ja küllap näeme neid siin kunagi veel.

Balabin Art & Design

Fotogalerii näituse avamisest

Ja nüüd pommuudis. Tänu ilusatele triibulistele koerakarvaliste ninadega villastele sokkidele, mille üks sugulane mulle kudus ja mida ma jalga küll ei raatsi panna, sain  rääkida inimesega, kes on meie tarekeses sündinud!!! See oli nüüd küll blogi segaseim lause, aga pikemalt seletama ka ei hakka, et kes tundis keda jne. Jah, ma rääkisin telefoni teel talu vanaperemehe ja -perenaise tütrega.

Daamide puhul ei ole viisakas vanusest rääkida, aga nr 8-ga tema vanus ei alga. Ega mitte ka sellest allapoole jäävate numbritega. Oma kõige painavamatele küsimustele sain vastused kohe kätte. Kuna tahame uue pliidi ehitada, siis oli vaja teada saada maja varasemat planeeringut. Meie nimelt arvasime, et seal on aastate jooksul muudatusi tehtud. Aga õnneks siiski ei olnud.

Teiseks need kolm taluaset, mis meie maa peal on. Kõik sai selgeks! Üks oli elumaja, üks kõrvalhoone ja üks, kõige suurem talukoht, ei saanudki kahjuks kunagi valmis - jäi pooleli. Rohkem ma ei tahagi teada saada ega surkida. Külla on aga oodatud loomulikult kõik, kellel nende kohtadega kunagi side olnud.

Huvitav oli ka see, et ajalugu mäletab igaüks ikkagi natuke erinevalt. See oli suur küla ja kogu külas, kõigis taludes ja majades, ei juhtunud siiski asjad ühtemoodi. Küsisin nimelt, et kuidas meie küla otsas majad siis terveks jäid, kui terve küla saksa lennukitelt puruks pommitati, nagu artiklitest lugeda võib? Selgus, et kaugeltki kõiki maju ei hävitatud ja suur osa külast jäi pommitamisest puutumata. Inimesed olid aga tõepoolest kodudest minema aetud ja viidud ning majad tühjaks jäänud. Osadesse tulid elama  "venelased" (ma ei räägi rahvusest, ikka võimust) ja osa maju rüüstasid ja kütsid nad ära. Eks seda pattu teinud ju ka me oma rahvuskaaslased ja mitte ainult Sõrves. Seda rääkijat, meie talu peretütart, usun ma millegi pärast kõige rohkem, sest rääkija oli sel ajal juba täiskasvanu ja praegu väga terane ning vitaalne inimene.

Appi, loodus!

Saand mina maal vaevalt autost välja, kui lendas minu poole üks sumisev ja suur putukas ja kujutage ette - ta näris või nõelas või hammustas mind otse lennu pealt! Ja lendas siis kohe vinta-vänta edasi! Ma`i saand arugi, kes ta oli. Kui see isend üks vihane mini-Karlsson ei olnud (sest Rootsi ei ole siit kaugel), siis küllap oli see üks harilik Sörve parm (mitte see poetagune). See hammustab su  küljest tüki ära ja lendab seda siis puu otsa järama. Kuigi välja nägi ta ikkagi nagu mingi suur ja ümarik mumm. 

Tulin sel päeval maale üksinda ja hakkasin valdusi üle vaatama. Teine ehmatus tabas mind maja tagumisel trepil. Nimelt lebas seal rästiku nahk. Mõõtsin ära - 75 cm. Kujutasin elavalt ette, kuidas kolmveerand meetrine madu seal meie köögi trepi ees vingerdab. Ja miks just seal? Kuna ei meie ega naabrid seal rästikuid suurt kohanud ei ole, siis ei osanud ma muud arvata, kui et uss võis rohelisekirjut veevoolikut mingiks eksootiliseks võõramaa maoks pidada.  Ja oma rikutuses kujutasin ette, et ju sellele oli vaja siis striptiisi teha. 

Muidugi olid ka värskelt sead käinud. Tuli jahimees ja küsis - noh, kuidas meeldib? Vastasin, et  kui see sellega jääks, siis ei ütleks ma mitte ühtegi sõna. Jahimees ütles kiiresti ja resoluutselt - ei jää! Ülesküntud uudismaa oli enam vähem normaalsete mõõtmetega ja enam vähem normaalses kohas. Jahimees ütles, et annab endast parima, kuid sigadel on vist jahimehe päristöö graafik juba selgeks saanud ja nad teevad oma sigadusi siis, kui jahimees terve ööpäeva kodukülast ära on. Mul jällegi film jookseb, kuidas vana kult koopa seina peale sõraga kriipse tõmbab ja neid siis hoolega arvestust pidades maha tõmbab. Ahjaa, kult oli meie jahimehe viimatine saak, meil sibulate- ja kukeseentega praetud makski juba söödud...

Noo ja siis läksin ma pika sammuga midagi tagaõuest tooma, kui äkki paigale tardusin. Üks uss, seekord nastik, oli pehme õuemuru peal rõngas ja neelas parajasti ühte suurt konna. Vaesekese tagajalad olid päris lootusetult taeva poole püsti. Ütlesin üsna kurjalt - no mida! Sest et konnade (ja viinamäe tigude) säästmine ja päästmine muruniiduki eest on mul üks tüütumaid tegevusi, aga alla ajada mu süda neid ka ei luba. Pealegi on meil enamus konni need ukerdaja-konnad, kes ei oska korralikult hüpatagi. Nii et tulest ja veest oli see konn juba läbi käinud ja siis tuleb üks vasktoru ja neelab ta alla. Ussil vajus aga minu küsimuse peale hetkeks suu lahti. Seda kasutas konn kohe ära ja kalpsas minema. Eks usski keeras ennast häbistatult ringi ja hakkas, pea uhkelt püsti, võsa poole vingerdama. 

Ööseks jätsin endale seltsiks õuetule põlema ja hommikul aknast välja vaadates nägin, et sead olid uudismaa harimisega sama järje pealt ilusasti jätkanud, kusjuures maja juures seisvast autost vaevalt viie sammu kauguselt. Ei need karda enam midagi - elektrivalgust ega inimese lõhna. Ka selle on nad ära õppinud, et värskelt niidetud muruplatse on palju lihtsam segi pöörata, kui niitmata maad. 

Ja ka vaskuss Vasja on tagasi, kuigi tundus teine jupike lühem olevat. Aga võib olla oli see keegi teine ehk et vahest oli neid mitu? Või koguni.. äkki oli Vasja hoopis Veera ja nüüd on meie maja all juba uus põlvkond?

Me endi looduse loom Robby tegi kah ühel ööl üllatuse ja tõi minu (ja mitte peremehe, nagu tavaliselt) voodi ette tõeliselt suure, pika sabaga hiire. Ei tea, mida ta sellega äkki mõtles. Eks ta oma lühikese suvesoenguga minu jalgade peal ju magab küll ja tänutäheks otsustas mulle siis priske hommikusöögi tuua.

Samal hommikul leidsin ka välisukse eest paki. Nojah, pigem ikka keskhommikul ja seepärast unekott pakitoojaid ei kohanudki. Ohhoo, kas tõesti metsade süles pesueht pitsalõik!? Tegelikult olid pakis mittesöödavad kingitused hiidlastest jalgratturitelt, kes eelmisel õhtul küll meie juurde sauna ei jõudnud, aga Sõrve militaarmuuseumi ja linnujaama õuel ma nendega siiski korraks kohtusin. Siinkohal teile, vahvad matkasellid Hiiumaalt, suuuur AITÄH!:) 

Inimeste seas jalutasid nimetatud õhtul muuseumi õuel ringi ka ilusad suured rebased. Meie õues käib veidi väiksem rebane, aga see on üks paganama kriminaal - otse sauna eesruumist ja otse saunamehe silme alt varastas ta paki juustukuubikuid. Juustupakk hambus jooksev rebane olnud päris veider vaatepilt. Ja kui reinuvaderi poole peotäis kiviklibu saadeti, siis ta mitte ei lasknud juustupakki lahti vaid seisatas ja vaatas seljataha, et kas tuli veel midagi söödavat? Aga ega rebaseperel (jahimehe sõnul ema ja kolm kutsikat) ka karistus saamata jäänud. Sõnaga -  need juustukuubikud olid päris tugevalt küüslaugused. Tõttöelda ei ole me pärast seda rebast enam näinud ka..

Kunstimaasikas

Mis üllatav pilt ja tavatu teema maaelu blogis? Kunst? Jah, pühapäevane kukeseenel ja maasikalkäik lõppes kunstielamusega.  Aga kõigest järjekorras ja selle järjekorra algus on vaat et kevades.

Eks juuni olnud meilgi üks virr-varr - puhkuseootus, lõpetamised, kohtumised, sõidud, külalised, pühad ja maal ikka samad tegemised, mis sellele ilusale ajale kohased. Mõnusa maaelu rutiini vahele sattus mõni teistmoodi seik ka. Näiteks käisin sirelite õitsemise ajal Jämaja surnuaial. Seal kalmistul on selline komme, et iga haua peale istutatakse lahkunu koduõue sirel. Otsisin meie vana majaperemehe hauda, aga ei leidnud. Kohe kalmistu aia taga on meri. Müstiline ja väga ilus koht, eriti sirelite õitsemise aegu.

Pildistatud kalmistu tagumiselt väravalt

Hauad juba kadunud, aga sirelid on jäänud

Rehetoa vanas kapis oli peotäis paberiprahti. Kahel lehekesel oli kirjas natuke selle maja ajalugu. Paistab, et perenaine armastas väga linde, lilli, aiapidamist. Erilised lemmikud on olnud pääsukesed. Eelmisel kevadel ei näinud me ühtegi pääsukest, aga sel kevadel olid kaks tükki pähe võtnud kindla nõu meile elama tulla. Kippusid rehetuppa ja tegid tiiru toaski ära. Otsustasime, et eritingimusi me neile looma ei hakka (st et uksi-aknaid nädalateks päris lahti ei jäta), aga kui nad kuhugi pesa teevad, siis seda me ei puutu. Kuhugi nad pesa tegidki ja mul tuli ikka mitmeid päevi vahti pidada, et aru saada, kus see asub. Sel nädalavahetusel olid pääsud kadunud. Loodan, et nad said oma pojad üles kasvatatud ja lendama õpetatud.



 Meil on nüüd vist oma neli trimmerit. Küll elektriga, küll bensuga, küll ratastega. Aga seni, kuni trimmer ei ole vikatist kergem, minust nende fänni ei saa. Ega ma eriti niita ei oska. Kui olin umbes 7-8 aastane, võtsin ükskord vanaema juures vikati kätte, et nüüd hakkan niitma. Vanaema jooksis eemalt kohale ja hüüdis: Ui-ui, võtke lapse kääst vigat ää, teeb omale viga! Vikat võetigi ära, aga mina olin nii solvunud, et enam kunagi vikatit ei puutunud. Ka siis mitte, kui juba oodati, et nüüd võiks noor inimene ka mõned heinakaared teha. Nüüd olen niitmist proovinud ja harjutanud. Tuleb juba täitsa välja ja muide, kui ükskord mitu päeva selg kange oli, siis peale niitmist enam ei olnud. Rehetoas leidus vikateid igasuguseid ja üks neist on mulle täitsa kontimööda tööriist. Soome naabril on miski erkroheline moodukas tänapäeva vikat, peaks seda ka proovima. Ilmselt on see alumiiniumist ja veel kergem. Heina meil ei ole, aga angervaksu, naati, nõgest ja tarna - üle pea.

  



Mõtlesin, et ei hakka ennast blogis igal aastal kordama a`la nüüd niitsime muru, nüüd pühkisime korstnat, nüüd riisusime lehti... Aga mõnus on see maaelu rutiin oma kindlate tegemistega ja toredaid pilte saab jälle tehtud, mida ju ikka jagada tahaks.

Eks meil oli tulemas kaks suuremat sündmust - külalised Tallinnast ja Soomest ning pisikese E. külaskäik. Meile meeldivad külalised - ausalt! Sest siis saab ise ka korra jalga puhata, kohvi juua, uudiseid vahetada. Külalisi käib üsna kogu aeg, aga olgu kohe öeldud, et majutust me ei paku. Külalistetuba veel ei ole. Kui keegi tahab ööbida, siis peame nad kaissu võtma. Sellepärast ongi väikese E. külaskäigud ja ööbimised nii väga oodatud:))





Värske soolakurk Vol 3

Õnnelike kanade munad naaberkülast

Mmmmmmagusad lõhnad

Ei, ei, mul on veel täiesti meeles, et loo põhiteema on kunst ja mitte maasikas. Jõuame ka kunstini, aga enne veel toimetustest, tegemistest, heast lihtsast toidust ja mõnusatest suvepäevadest kallitega.

Saunavihtu tegime sel aastal mitu korda. Häid õpetusi andsid külalised soomest ja selle aasta vihad lõhnavad tõesti magusalt. Üks viht toodi meile soome naabrite poolt Ida-Soomest, sel oli tegelikult veelgi magusam lõhn. 

Aga oma vaskuss Vasja solvasin ma küll hingepõhjani läbi. Ta elas maja otsa all ja käis hommikuti saepuru peal päevitamas. Vahel paistis ainult jupp "voolikust", vahel terve kere. Väga arg ta ei olnud, isegi kassi tüütamisest ei teinud suurt välja. Aga no mul tuli seal ju muru niita. Ja kes see ikka kaua kannataks, kui hirmus mürisev tank kordi ja kordi üle katuse sõidab. Kusjuures ma nägin seda hetke, kui Vasja ära läks. Kuigi sel hetkel ma ei teadnud, et igaveseks. Nüüd, tagantjärele, on küll veidi süütunne, sest ta vaatas sealt õunapuujuurika pealt veel justkui üle õla tagasi (kus iganes see ussi õlg siis ka ei oleks) ja pisikeses mustas silmas oli tõeliselt etteheitev pilk.



Kitseenelas

Ja jõudiski kätte jaanilaupäev. Niidetud-trimmerdatud ja tuli süüdatud lausa nelja kohta - lõkkeasemele, saunaahju, grillahju ja toa ahju. Selle viimase soojuse üle olime kõik rõõmsad, sest külalised olid oma ringsõidul juba terve päeva rämedat vihma kannatama pidanud ja neil oli rõskus naha vahel. Sel päeval ei olnudki mu omatehtud õuna-pirni-vanilje vahuvein liiga kange. Mul kipub ta ikka standarditest kangem välja tulema, nii oma Vol 14%. Ühesõnaga vihmane jaanilaupäev nagu ikka, aga väga armas oli näha üle pika aja oma kallist tädi ja tema peret.

"Hei, peremees, kuidas siit Kuressaarde pääseb?"

Läksid jaanid, saabus ilus ilm, jälle nagu ikka. Suutsime üllatada kohalikku kutselist kalameest - kas lest juba tõesti liigub? Nüüd, palju hiljem teame, et ju vist liikus ainult see üks kord. Vägev saak oli. Ja suured ja paksud olid. Eriliseks gurmeeks andis meri meile 7 kammeljat.

Maasikaplatsist poole olid sead talvel üles tuhninud ja no loomulikult ikka selle lopsakama poole. Pisikesele E-le peaks marju siiski jätkuma. Fotokunstimaasikaks võiks ju järgmist pilti pidada, aga see ei ole veel see... Ja nii ta läks - selle suve kõige soojemal päeval sulistas kollases basseinis pisike paljas tüdruk, kes suurest rõõmust laulis järjest maha kõik oma neli laulu. On vist tänapäeva märk, et kolm neist olid inglise keeles. No ja natuke omas keeles. Viisi peab hästi. Arutasime, et kaks ja pool aastat vanust on just see iga, mil inimese mällu jäävad esimesed mälestused. Küll tahaks teada, kas ja mis neist päevadest talle meelde jääb.

Palav päev

Võsast välja raiutud ja päästetud vana põõsasroos

Möödunud nädalavahetusel maale minnes oli justkui mingi jõud seal toimetanud. Oli sadanud vihma, kuid see oli hea ja oodatud. Pojengid olid räsida saanud. Ega midagi nähtavat hullu ei olnudki ja esialgu ei osanud isegi öelda, mis teistmoodi on. Ja siis sain aru - kui eelmisel nädalal toimus maal varavalgest hilisööni justkui linnulaat, siis sel päeval olid linnud täiesti vait. Nagu oleksid ära läinud. Ja olidki läinud. Maja räästa sees olid pruunide lindude pesad tühjad, pääsud olid kadunud. Aga ka eemalt ei kostnud hääli. See oli nii imelik. Öösel tuli äike, võib olla selle pärast? Järgmisel päeval oli jälle nagu tavaline suvepäev, aga mingi sügise hingus oli siiski juba korraks üle käinud.



Rebs tahtis mängida, aga Robby oli sõjakas ja ajas rebsi minema

Ökul

Seinatagune elu. Ja surm. Piiksuvad seal päeva läbi, miks nad ei maga?

Selle nartsissi-poku eest sain ühelt Räpina lõpetanult kiita

Martagon liilia

Järgmisel pildil on rähn. Võib olla mõni isegi leiab üles. Aga pildi panin selleks, et näidata, kui pruun ja igav oli meie tuulelipp. Ja kuigi ma maalisin tuulelipule uhke punk-kuke ja panin talle sädeleva silmagi pähe, ei ole ka see veel kunst ega midagi.

Tädi Aime nimeline laudlina

Mari nimeline pitslinik

Mis ma ikka vigurdan, nüüd tuleb see kunst. Keset metsa, ääremaal, lagunevas majas. Kui ma oma soomlannast naabrile rääkisin, et mul tulid soojal suvepäeval seal sürreaalses keskkonnas ja kerges tuuletõmbuses neid joonistusi või maalinguid vaadates külmavärinad peale, siis väristas ta õlgu ja ütles: Mul tulid ka sinu jutu peale:)

Niisiis kutsun teidki seenele ja maasikale ja minikunstinäitusele. Tubli ja tark on see, kes autori ära arvab. Meiekandi inimesed teavad..



Raudteetamm ja tunnel

Autor: Peeter Mudist (1942-2013)