Minu esimene miljon ja teod

Kunagi, kui väike koolilaps olin, tekkis meil klassis küsimus, et kui palju on miljon? Õpetaja siis seletas, et kui kooli aula põrand laotada üleni ajalehti täis ja kui seal ajalehtedes ei oleks ühtegi pilti ega pealkirja vaid ainult tekst, siis neid tähti olekski seal põrandal kokku miljon tükki. Usun siiamaani, kontrollinud ei ole.

See ongi nüüd see kirjatükk, mille ilmumise ajal täitub mu Google kontol 1 000 000 vaatamist. Seal kontol mul muud ei olegi, kui blogindus. See on muidugi imevähe, kui võrrelda tõsisemate blogijatega. Aga minu ajaraamat ju spetsiaalselt kuulsust ega klikke ei kogu. Pole siin ei reklaami, skandaali ega paljastusi, inglise keelest ja paljudes erinevates sotsiaalmeedia kanalites võimendamisest rääkimata.

Aga pidulik tunne on ikkagi.

Maal oli viimati kõik sume, suine ja rahulik. Kuigi iga kord on sealt nii kahju ära tulla, siis teistpidi võttes jääb viimase tulemise viimane tunne alati põue alles. Ja  miks see tunne ei peaks hea olema, kui õu on korras, maja soe ja saunas veel eelmise õhtu leili hõng sees.

Veel soojendavad hommikused päikesekillud põrandat. Tali võib tulla, kui tahab.

Uus teos saunaseinagaleriis. Autorid 3 a 4 k ja 33 a 4 k.

Pel...u sein kannatab kõike

Hakkas aga uuesti õitsema

Maalipraktika

Aga suuremad teod jäid seekord hoopis linna. Tegelikult pean üles tunnistama, et kuigi olen endast iga hinna eest püüdnud jätta põllunduspõlguri muljet, siis päris nii ikka elada ei õnnestu, et näppu mulda ei pista. Sel aastal läks hoopis imelikult. Peale jaanipäeva pandi äkki uus kasvuhoone õue peale püsti. Eks ma ise olin mingi aeg omaette heietanud, et kui äkki prooviks üle mitme aasta? Ega meie majas ju valjusti mõelda ei või.

Suuremad teod

Juuli algus

Nüüd on tõestatud ka see, et juuli alguses istutatud taimedest saab asja küll. Eks tomati ja kõrvitsa taimed olnud juba akna peal hirmsasti välja veninud ja lavakurgid panin lausa seemnest, aga kõik tegid oma töö ilusasti ära.

Mul oli kunagi üks lapsepõlvesõber, kellel oli kodus kasvuhoones alati kolm asja - soola, pipra ja suhkrutoos. Mõnus istumiskoht ka. Nii mõnigi kord käisime seal nosimas. Jah, tomat suhkruga on samuti täitsa hea. Mu vanaisa tegi isegi sellist toodet nagu värske kurk moosiga. Pani kooritud kurgiviilud plekkkaussi, lisas moosi, pani taldriku kausile kummuli peale ja raputas. See oli siis tema meelest valearbuus. Ja oligi.

Minul sel aastal maitseainetopsid kasvuhoonesse veel ei jõudnud ja oma satsilisel padjakesel istusin ka vaid paar korda, kuni basiilik ja kurk mu sealt välja sõid. Aga sel päeval, kui üks pisike kõigearmsam inimene oma käega päikesesooje tomateid ja kurke korjas, oli kõik see pooleaastane (seemnest viljadeni) taimedega sekeldamine suure kuhjaga tasutud.

Keskpaik

September

Teiseks suureks teoks oli esimene õunamahla laar. Mis viga soojal ajal õuntega toimetada! On ka juhtunud, et on tulnud tuulega võidu pooljäätunud õunu puu alt kokku korjata ja neid siis krankkülmas vees pesta. 110 l mahla on nüüd hoiul. Eelmisel aastal tuli ka väga palju mahla ja mahlatut perioodi ei jäänudki - viimased 4 kotti numbriga 2015 rändasid vaid paar päeva varem päälinna.

110 l

Ja arooniad! Sel ajal, kui mina õunamahla pastöriseerisin ja kotitasin korjas kaasa arooniaid. Hämaraski sahistas seal põõsastes veel, nii et hüüdsin lõpuks, et jäta ikka  lindudele ka midagi! Õnneks on meil kõik hullumeelsed katsetused juba varem tehtud. Lasime nimelt ükskord arooniatest toormahla pressida, aga tuli kuidagi liiga tummine kraam, peaaegu et mehu. No näiteks veini seest ei tahtnud see sade mitte kuidagi ära kaduda. Sel aastal tegime taas seda tõmmise meetodit, aga mitte kirsilehtedega vaid ühe salajase komponendiga. Kui tuleb hästi välja, siis julgen öelda, mida ma arooniatele kaaslaseks panin.

Sügisese rahmeldamise ainuke kompensatsioon on see, et varsti ei tule õues enam mitte midagi  teha. Või noh, teod on siis lihtsalt teistmoodi.

Sünnipäev oli ka. Ütlen Katrin Karisma sõnadega, et minu aastad on minu rikkus. Endli vormis perepilt tuli just täpselt selline välja, nagu see pere on - kes aevastas parajal momendil, kes oli tukkuma jäänud ja kes tegi lihtsalt meelega lolli nägu. Nii armas.

Loodus ja muud leiud

See on ikka nii hea mõte küsida endalt - kas sa tahaksid, et järgmised 30 aastat su elus oleksid täpselt samasugused, nagu on su praegune elu? Ja kui ei taha, siis VÕTA OTSEKOHE MIDAGI ETTE! Ei ole olemas sellist asja, et kunagi hakkan elama, keegi teeb mu õnnelikuks või mitte midagi ei ole võimalik teha. Aga kui oled praegu rahul, siis pakub iga väiksemgi asi rõõmu ja rasketest asjadest saab kergemini üle.

Meil on või õigemini olid tee ääres tõeliselt vanad ja lääpas ploomipuud. Suurem osa võeti neist maha, mõned kõverikud ootasid veel oma saatust. Õnneks mäletas naaber, et nende puude otsas olevat kunagi eriti magusad r o h e l i s e d ploomid kasvanud. Selle peale ei oleks ise tulnudki, roheline ploom on ju tavaliselt ikka toores ploom. Tegingi siis puude all õhtul väikese silmaterituse (rohelises lehestikus rohelised viljad!). Valguse poole küündivatest ladvatuttidest sain erilise abivahendiga mõned kätte ka. Ja ma ütlen - need ei ole ploomid, vaid on suhkrupommid! Nüüd pean välja nuputama, kuidas allesjäänud puid noorendada ja päästa.

Laupäeval oli plaanis mõnda kaugemasse metsatukka kiigata. Siinkandis on üks ilus mets, kus kõik viitab seenerohkusele. Aga juba kolmandat sügist ei ole me sellest metsast seeni leidnud. Miks nad seal ei kasva? Mõned kilomeetrid eemal aga - palun väga! 

Põdramokad. Jätsime loomulikult metsa.

Puravikud. Tõime kaasa. Koos tigudega.

Ilus ripsmeline maatäht. Tuli kaasa pildi näol.

Ja siis äkki!!!

Palja maa peal, nagu taevast alla sadanud. Ei auku ega sigade songermaad. MIIN!

Kuulsin oma targalt vennalt isegi sellisest võimalusest, et ägedas lahingus võis laskemoon langedes puuharudesse kinni jääda ja kui puu kasvab, siis puistab ta oma kaaslase ühel hetkel maapinnale. Teine võimalus on, et keegi kandis selle siia. Aga kes julgeks?

Nende ridade kirjutamise ajal tuli telekast film 1944. Siin metsades on küll vahel selline tunne, et võid sattuda ajanihkesse ja järgmise seljendiku taga nad seal oma kaevikutes istuvadki. . . Mina igatahes ei imestaks. Kohalik rahvasuu räägib, et just täpselt selliseid seiku siinkandis nähtud ongi. 

Pommigrupp oli juhuslikult Saaremaal. Ei saa ikka loota, et need digirakendused sulle hiljem kogu info ette kannavad. Panin nimelt miini juures GPS-i sisse ja teadsin ka, et Googles on kaart, mis su käigud pärast ette näitab. Ja kuigi see kaart näitas sekundilise täpsusega punaseid täppe, kus ma kükitanud olin, ei näidanud ta neid punkte numbriliste koordinaatidena. Mitme seletamise peale leidis pommigrupp sõjamoona siiski üles ja nagu hiljem kohalikust lehest lugesin - hävitas selle kohapeal.

Peale värske sirmikusnitšli söömist hakkasin ülejäänud seeni puhastama, seejärel neid marineerima ja seejärel viskasin veel 9 purki õunamoosi valmis teha. Et ikka veel rohkem aega läheks ja veel keerulisem oleks, tegin selle moosi karamellilisandiga. Näha on, et pärast sellist maratonvekkimist valmistoodangust enam pilte teha ei jõudnudki.

Seda märkasime enne uinumist küll, et kass on kadunud. Lae alt ei osanud kohe nagu otsidagi. Oli teine avastanud, et uus soemüür on küllaltki lai ja et sealt on hea väikeste inimeste toimetamist jälgida.

Kakk Walter

Pühapäeval läksime kalale. Sadamakai serv oli täies pikkuses kormorane täis ja samas kõrval lossutasid betooni peal suured kalakajakad. Mees ei tahtnud vist minu suurt hasarti rikkuda, kuid ütles siiski vaikselt omaette: mnjaa, kui siin meres kala oleks, siis n e e d ei istuks praegu seal kai peal reas. No loogiline ju. Aga me proovisime ikka.

Ka pühapäev sai lõunasse ja linnas ootasid hoovi peale toodud talvepuud. Küll nad selle 30 aasta jooksul, mil me ikka samamoodi edasi elada tahaksime, ka rohkem mugavaid ja odavaid kütmis- jmt lahendusi välja mõtlevad. No näiteks sellise vedeliku või pulbri, mille valad ahjus puusülemile peale ja see muudkui põleb ja põleb ja põleb terve talve läbi. Oojaa, ma tean, et lihtsa energia saamine on maailma suurimaid ülesandeid, aga on ka varem siin ilmas igasuguseid asju leiutatud.

See väike tareke, siinsamas, Linnutee galaktikas.

Selle loo pealkiri pidi esialgu olema: Täna olen ma vihane! Sellise pealkirjaga oleks ma muidugi saanud tohutult palju lugejaid. Aga siis hakkasin mõtlema, et pole mul vaja siia maailmaruumi lahti päästa sellist negatiivsust. Ka kõik need järgmised pealkirja projektid - Tule taevas appi! No mida veel!? ja Aga ma nüüd ütlen! - olid kõik sellised.. noh.. nii..

Astun mina siis nobedalt niiduki järel ja mõtlen, et küll on hea, et meil murutraktorit ei ole. Kõik nädala (töö)mõtted lahustan ma siin niiduki taga sammudes ära. Mõõtsin ära, et üks ots on 50 sammu ja niidutriipusid tuleb maja ümber ka oma 50 tk ära, nii et 2500 sammu ja elu ongi lill. Tegelikult ongi lill, ka ilma nende sammude- ja triipudeta, sest ka nii palju head on viimasel ajal toimunud. Aga võib olla just selle pärast olingi valmis oma teravamad mõtted täna välja käima, et puhkus ja head asjad andsid selleks pealehakkamist.

Siinkohal kirjeldasin ma päris pikalt seda hullu lugu ja veel mõnda lugu ja seletasin, kuidas peaks kõik see maailm üleüldse loodud olema ja mida kõike ma nüüd maailma parandamiseks ette võtan. Siis jõudis kätte saunaaeg ja jutt jäi oma kirglikku järge ootama.

Saunast tulles aga kustutasin kogu selle pinge siit ära, sest oli ta vist koos seebiveega lõpuks lihtsalt minema voolanud. Ja pealegi sai lugu üle õue tulles ju sootuks uue pealkirja. Nimelt kustutasime õuetuled ära ja vaatasime tükk aega tähti. Kaks tükki langesid alla kah. Ja mida ma avastasin - meie tareke on ehitatud täpselt Linnuteega samale joonele! Teadsin ju küll, mis ilmakaarte suunas me maja asub, kuid ilmakaared ei ole ju nii selgelt jutina taevasse joonistatud. Läheks kirjutaks kohe postkastile selle uue aadressi: Linnutee galaktika, planeet Maa, riik Eesti, maakond Saare jne.

Peab muidugi ütlema, et suur eufooria on siin maal nüüd mööda läinud. Enam ei lehvita me igale mööda sõitvale autole, vahel sai tehtud seda koguni kahe käega korraga. Ja ma ei garanteeri, et ma vahel ise samal ajal ühe koha peal üles-alla ei hüpanud. Praegu muigan, et mida võisid mõelda mõned kohalikud, kes siit oma asjatoimetuste pärast päevas 3-4 korda mööda sõitsid. Aga mõtlesid, mis nad mõtlesid - vastu lehvitasid nad alati. Nüüd raatsime siit juba isegi pisut ära käia. Näed, kaluritepäeval käisime, aastapäeval käisime lausa linnas restoranis söömas ja laupäeva õhtul tegime randa pisikese muinastule. Kuigi ka esimesel aastal tegime tulevärki, aga rohkem nagu häda sunnil, sest aastavahetusest oli osa ilutulestikku järele jäänud.

Seekordne muinastuli oli unistuste tuli. Täpselt vee piiril, mõni valge harjaga laisemat sorti üheksas laine lõket servast sisistamas. Üle vee, Sääre majaka juures nägime suurt tuld, aga Lätist lõkkeid ei paistnud. Paistsid kolm Läti majakat ja mõne laeva tuled, peakohal plinkisid lennukid, kukla taga häälitses ajuti mingi lind ja teisel pool välgutas korraks prožektorit ilmselt meie jahimees. Veel paistis suure mere kohal mingi kollakas kuma, kas tõesti Ventspils?

Lõke oli küll kahele, aga mine tea, mine tea.. Pärast pilte vaadates paistis, et lõkkes oli küll vallatuid tulemehikesi, küll pühalikke leegiprouasid.

Kõik siin maal kordub, kuigi igal korduval aastaajal on ka midagi erinevat. Näiteks vahtratel ei ole sel aastal mitte ühtegi seemet. Pole ime ka, sest eelmisel aastal oli neist maapinnal paks pruun vaip ja mäletate, kevadel kahtlustasin ühel hommikul vahtraseemnete ülestõusu, kui nad kõik ühekorraga õue peal püsti tõusid. Siiamaani kisun väikseid vahtraid lillepüttidest ja pragude vahelt välja.

Seeni on vist päris keskmiselt. Meie lähimas kohas on seeni küll, aga meie ei ole siiamaani veel seeneussidest ette jõudnud. Saagid on väiksekesed ja ongi hea. Ühel nädalavahetusel leidsime oma pakumööbli küljest värsked puuseened. Natuke uurimist ja pilt oli selge - soomustorik, värskelt söödav. Ja mitte üksnes söödav, jummala maitsev oli!

Maja taga kasvavad mingid seened veel, aga need näevad sellised välja, et isegi kui öeldaks, et need on söödavad, ma neid süüa vist ei tahaks. On sellised seest tühjad õrnad mullikesed. Kas keegi teab nende nime?

Esimesel kevadel tormituules langenud kastanist tehtud lillekünas kasvavad mul kuumaasikad. Nemad tulid ka meile kogemata, olid jugapuude mullapalli küljes. Need ei mõtlegi vist õitsemist ja kandmist lõpetada.

Mul jääks vist väga palju aega üle, kui kogu aeg midagi juhuslikult ja iseenesest ei tuleks. Näiteks linnas on meil see terrassikekataend, kuhu ilmuvad aeg ajalt igasugused viljad. Kurkide marineerimise võtsingi seekord maal ette, siin ju mädarõigas maa sees, mustsõstralehed põõsal ja vesi kaevus.  Ja hommikuti, kui mina veel unenägude üle imestan (näiteks nägin maal unes, et me ostsime endale veel ühe maakodu ja see ei olnud kõige rõõmsam tunne), ilmub maja ette uus seeneports.

Suve üks tippsündmuseid oli ikkagi see, et meil käisid väärikad külas. Kõik kolm 80+ ja väga vaprad. Ema ja isa on tublid, püüavad igal aastal siin korra ikka ära käia, kuigi kasutavad igapäevaselt läpakat ja vaatavad  internetist mu pilte ja ajaraamatut.

Tädi tuli kõige kaugemalt, tema sõit oli oma 100 km pikk ja pärast sama tee tagasi ka. Kui me kesksuvel tema sünnipäeval käisime, siis olime me selles külas ja selles talus, kust minu helgeimad lapsepõlvemälestused ja maaigatsus just pärit ongi. Seal tunnen ma alati oma mustasilmse vanaema kohalolekut. Mul tekkis hiljem üks kaval plaan ja ma palusin endale vanaema talu seina äärest tükikese floksipõõsast kaasa tuua. Istutasime selle kõik koos meie teiste floksidega sama rea peale. Ilus päev oli ja olgugi, et uus floks on valkjat värvi ja roosa südamikuga, on need nagu rõõmsad silmad ja meenutavad nüüd alati kallite inimeste kohalolekut.

Leeklilli (flokse) on mu kollektsioonis nüüd kuute värvi. Kaks värvi - oranž ja helelilla on veel puudu, siis rohkem pole vaja ja ei mahu ka.

Linnas heitis meie Valge Klaar kõik õunad ühekorraga maha ja seekord tõime me need metssigade söötmisplatsile. Eks käi seal kährikuid, kitsi, hirvi ja rebaseid ka. Olen proovinud teha neist õuntest mahla, ka pooltoorestena, aga ei ole hea mahl. Ja palju sa seda moosigi teed. Ära kaubelda õnnestus ainult 3 ämbritäit, kõigil uputab. Maal on ka üks vana kõverik õunapuu, sellelt raputasin samuti õunu alla ja viisime kärudega teiselegi söötmisplatsile. Las siis maiustavad seal ja ehk ei tule õuemuru ümber pöörama.

Nii need päevad siin maal kulgevad. Veel on soe ja päikest on jälle palju olnud. Mis tähendab seda, et majapalgid on soojad, niiskust ei ole ja kütta ei ole vaja. Tõeline vaikelu. Ületee naabrid tõid meile siniste õitega ürti, et olevat hea teetaim. Olime juba paar korda teed teinud, kui taipasin lõpuks küsida, et mis tee see siis õieti on - ei ole piparmünt, ei ole meliss, aga justkui midagi sinna kanti maitsega. Vastust ei oleks ma elu sees osanud ära arvata - Moldaavia tondipea! Kui tee on vaid õitest tehtud, siis olevat see tassis ilus sinine. Seda peab küll proovima kasvatada.

Kass võib meil päevade viisi kuskil magada või siis tilbendab jalgade ümber, aga kui hakkame linna poole sättima ja kui me aegsasti   e n n e asjade pakkima hakkamist toauksi kinni ei pane, kaob ta jäljetult. Viimati nii juhtuski. Meie hüüdsime kahel häälel kassi, aga kohale tuli hoopis soome naaber. Muretses temagi, et kus see teie kissa Robby siis jälle läinud on? Nende majas oli mõni aeg tagasi üks suvekülaline ja kui see õues kohvi jõi, ehmatas ta ära, et mis loom see nüüd küll õue peale tulnud on - kassi näoga, aga puudli kehaga!? Ikka meie Robby, kes see muu. Meie Robbyl oli muide ka lumivalge kaksikvend ja vot see valge oli tõesti peale pügamist nagu puudlikene. Kahekesi koos olid nad aga lihtsalt võrr-ra-tud, kuid valge lumepall Bobby on kahjuks juba mitu aastat vikerkaare taga. . .

Järgmiste piltide pelkirjadeks on "Leia kass" ja "Solvunud kass, kes üles leiti ja keda linna viiakse".

Järgmine või ülejärgmine postitus kannab pealkirja: Minu esimene miljon. Jah, minust on saamas miljonär. Kogunud olen seda miljonit 3 aastat ja 4 kuud ja seda kõike vaid blogides. Viimased kümned ja sajad tuhanded on tulnud juba õige kiiresti.

€ $ £

∞