See, mida sa m õ t l e d...

...seda tõmbad sa ligi. 
Mul ei olegi selle targa tõdemusega täna mingit kindlat lugu jutustada. Lihtsalt sel kuul on nii, n i i , n i i palju toimunud ja ühe osa porikuust moodustasid igasugused üritused, koolitused ja konverentsid. Eks uued ja vanad tõed jäid jälle kummitama. Nii ju on - kui mõtled head, siis saad ka head. Ja vastupidi. Sageli näen inimesi, kes on ise ennast headele asjadele lukku keeranud. 

Imed ei tule väljastpoolt, vaid hakkavad iseendast pihta. 

Aga alustame algusest. Kohe kuuhakul olid kõvad miinuskraadid. Veepotsikutel oli paks jääkaas peal. Aga paar päeva enne seda niitsin veel muru. Ja riisusin lehti. See oli kuu esimesel laupäeval. Pühapäeval tõusis tugev tuul ja õu oli jälle kenasti lehekirju, aga nii see siin käib, ei midagi hullu.

Veel veidi minna

Öhtune öu ja...

...hommikune öu.

Samal õhtul algas lumesadu, aga sellest veidi hiljem.

Nüüd, tagantjärele pilte vaadates selgub, et kirevamad värvidemängud, seiklused, rõõmud, toimetamised, sündmused ja kohtumised toimusid pigem linnas või õigemini linnades. Pilte on palju, aga need ei ole väga maakoduga seotud, sestap ma neid siia ükshaaval ritta ei pane. Aga et mitte unustada seda toredat kirjut sügiskuud, jätan siia siiski ühe väikese kollaaži.

Võin muidugi nii palju kommenteerida, et pildil on näiteks üks väga kuulus ja eriline sink, mille tõid Hispaaniast kaasa meie puhkajad. Kõrvale võtsime endakasvatatud  tomateid ja basiilikut, head õli ja ürtidega speltasaia. Maitseelamus oli koos endatehtud paariaastase naturaalse siidriga lihtsalt mmmmmmm!

Pildil on ka punapõsksed õunad, mis vahepeal paar nädalat rahulikult lume all olid ning millest nüüd koos oma aia roosade pihlakatega moosi tegin ja tsipse kuivatasin. Viimased roosid, viimased tomatid, viimased magusad viinamarjad; superkuu ja must kass kahekümnes erinevas asendis ahjutule paistel. Silmaterakese külaskäik. Kas ma tõesti olin mingitel hetkedel kõigi nende mõnusate asjade peale mõelnud? Külap vist..

No hea küll, lohutan ikka pessimiste ka - lehti sai riisutud ja lund sai roogitud. Õunu sai korjatud selja kangestumiseni ja pärast kooritud käte suremiseni. Aeda kasitud. Bussiistmetel sai kügeletud kokku paari tööpäeva jagu tunde. Autot sai jääst ja lumest puhtaks kraabitud ja lumevallidega ääristatud tänavatel manööverdatud. Ka medistiin oli selle kuu murelikuks teemaks. Tööl sai käidud ja kõik need koolitused-konverentsid ära väisatud. Need olid muidugi ütlemata head, vaid paljuks läks neid ühe kuu kohta. Ning maale ei jõudnud nii palju, kui oleks tahtnud. Neil päevil oli siin maal aga olnud kõige paksem lumi ja kõige kõvem külm - lausa 17 kraadi miinust ja seda 8. novembril!

Mehe tehtud pilt nr 1

Mehe tehtud pilt nr 2

Mehe tehtud pilt nr 3. Hirmus ilus.

Nüüd ma mõtlengi, et mismoodi seda Sõrve lumega ja lumeta talve õieti arvestataksegi? Internetis on selle kohta lausa graafik. Lumeta talved on siin valdavad. Kui näiteks sel aastal enam rohkem lund ei tuleks, kas see läheks siis lumeta või lumega talvena kirja? Sest et talv pole ju veel alanud, aga lumi juba läinud.

Mina jõudsin maale alles siis, kui see kõik siin hoolega juba sulas. See oli üks imekiire käik, tulime ainult sauna. Aga välja kujunes isadepäevaeelne lõbus õhtu soome naabri juures koos teiste naabritega. Kuulasime jahijutte, sõjaaja jutte, naljajutte, omakandi jutte ja mõni vahva laulgi sai naeruga pooleks üles võetud. Mekutasime sütel grillitud sooja lõhekala, sõime kringlit ja jõime teed. Ja mitte ainult.

Saime jahimehelt teada, et sellel, kes meie taliõunapuu alla suuri sõrajälgi jätab ja muidugi ka õunte koristamise eest hoolt kannab, olevat õige suured sarved. Värvikirevust maal enam ei olnud, aga see-eest vaikust ja rahu nõrkemiseni.

Ükspäev käisime korraks ühes taluperes. Kiisu silmist ja kehakeelest on näha, et siinsamas kuskil on tõepoolest neli jahikoera ringi jooksmas.

Saime ka teada, et meie küla mees sealt kaugemast küla servast sai isadepäeval Saaremaa aasta isaks. Tema proua oli emadepäeval saanud aasta emaks. Väärikas, 10 last üles kasvatanud pere ja igati teenitud tiitlid. Päevakangelasest oli kohalikus lehes pikk artikkel ja lugu algas umbes selliste sõnadega, et sõites sinna kaugele sõrvemaale arutasime omavahel, et kes ja kuidas need inimesed siin inimtühjas paigas küll elavad. Novot niimoodi elavadki. Peaasjalikult õnnelikult. Rahulikult toimetades. Headest asjadest mõeldes.





Fenoloogiline sügis*

Mul piisaks täna vaid ühe pildi postitamisest ja ka ühtegi sõna ei oleks tarvis lisada, et teada anda, kuidas seekord nädalavahetus maal läks. Aga palun, siin see pilt ongi!

Ei olnud see nädalavahetus kuigi pikk ka, vaid laupäevast õhtupoolik ja pool pühapäeva. Ja selline vaip! Nii ees kui taga ja külgede peal ka. Ilus oli. Kui ei teaks, et need lehed ilusaks kollaseks ei jää, siis hoiaks seda vaipa kasvõi kevadeni. Aga võtsime asja rahulikult. Tegime, palju jõudsime ja üle ei pingutanud. Mida sa seal pingutadki, kui õhtul kell 6 juba pime. Auhinnaks saime ilusa punase päikeseloojangu.

Lehe- ja lumepuhuri soetamise suhtes olin alguses küllaltki skeptiline, aga see asi hakkas mulle nüüd hoopiski meeldima. Lõpuks ei olnudki enam muud teha, kui kolmes koldes tuld valvata ja saunas ära käia. Ahjaa ja uus lamp ära katsetada. Lambi tegin viie minutiga ise, aga suur vaev tuli ikka mehel sellega enne ära näha, et lambitoorik kasutamisvõimalikuks teha. Ega ta ei kurtnud muidugi üldse. Ja mina ei tea, kus maal nad seda brändit toodavad, aga see Napoleon ikka täpselt Putini nägu.

R

Oo, need lemmikud pühapäevahommikud pliidisoojuses kohvi juues ja aknast metsatuka poole vahtides. Orav askeldas ringi. Arvasin, et oravad on ilmeksimatud, aga tutkit! Üks hüpe oli küll selge valearvestus ja jäi teine oksaraagudesse käppa või jäset või jalgapidi rippuma, endal valge kõhualune välkumas. Aga rapsis ennast jällegi oksale ja silkas edasi. Või noh, rohkem ikka üles ja alla. 

Lillepeenras askeldasid neli musta lindu. Eelmiste aastate üksik musträstas on endale seltskonna soetanud. Magustoiduks nokkisid nad õunapuu otsas õunu, ikka neid ladva omi. Ja üks neist oli vägagi produktiivne vahtralehtede teisaldamises. Loopis neid vasakule ja paremale lausa raevukalt. 

Aga tuule suund oli nord või pisut vasakule ja mõte oli kalale minna. Mõte sai teoks. Natuke oli kahju, et me ei sattunud mere äärde siis, kui veed maas olid. Oleks ometi ära näinud, mis paganama metallist jurakas see seal kaugemal kaldavees lebab. Nüüd on veed jälle tagasi, aga kahjuks oli meri kalapüügiks liiga sogane. 

Saagita me siiski ei jäänud. Korjasin suure kimbu liiv-merisinepit. Soovitan seda veel viimsel hetkel korjata ja sügavkülma panna, sest säilitab see peale sulatamist kõik oma väärtuslikud omadused. Ja mis veel tähtsam - ka oma ilusa väljanägemise.

Ja siis läksime metsa seenele. Ei olnud neid ka, ainult peotäis. Tuli oma mõtted jälle lehesaagi juurde tagasi tuua. 

Korilus on tore, kui seda ei pea ilmtingimata tegema. Olen nüüd minagi mõelnud selle ellujäämispaketi peale ja pigem õlgu kehitanud. Meil on see 3 aastat ja 8 kuud juba olemas olnud, täpselt nii kaua, kui meie maakodugi. Ja usun, et enamusel maaperedest on see olemas, kui ei juhtuta just sellises külas elama, kus veel maapoeke alles. Ei oska arvata, kui kaua me oma termokastitäie ja külmikuvarudega välja veaks, siiani on kõike ikka liiga palju olnud. Aga huvitav, miks nad rahvale üldse dünamoga taskulampi ja raadiot ei soovita, patareid saavad ju üsna ruttu tühjaks? Ohhoo, nüüd googeldasin ja neil vändaga raadiotel on ka päikesepatarei ja akupank ja hädaabinupp! Päkapikk, kuulsid?

Lehetõrjest sai lõviosa tehtud ja jõudsin isegi niisama ringi p a s s i d a:)). Viimased õied, keda ei olnudki nii vähe. Kastanimunad. Kuuskede all olin tükk aega ja ühe kaheharulise vahtra tüvi on mugavalt minu seljakuju järgi kasvanud. Puude juures oli soe. Maal on mõnus.

* Pole mina enne sellist väljendit teadnud, aga oli tark toredamaks saada:)

Kolletamiskuu

Sel sügisel on Sõrve ikka Sõrve moodi. Kui igal pool mujal olid juba esimesed öökülmad ja minagi linnas auto akende kraapimisega sõna otseses mõttes käe valgeks sain, siis maale pole külmakraadid veel jõudnud. Selle tuvastamiseks ei ole vaja teha meil muud, kui pilk üle tee heita ja vaadata, kas naabrite jorjenid on veel püsti ja värvilised. On.

Sestap tuli mul üle kahe nädala maale tulles kohe lilli kastma hakata. See pole veel mingi uudis, et siin roosid ennast veel oktoobris-novembris lahti veavad ja rõõmsasti jõuludeni värvi näitavad, aga et elulõngad uuesti õitsema hakkasid, on küll midagi uut. Eks nad ise teavad. Petuuniad jt pütililled ootasid ka vett ja lisaks veel sinine floks, saialilled, kuumaasikad. Lehekoristust oli juba enne minu tulekut kõvasti tehtud, aga suurem osa kollasest ja krabisevast  massist väreleb alles puude otsas. Nädalavahetusel me reha ega lehepuhurit kätte ei saanudki, sest venima jäänud väikese toa remont on nüüd tõsiselt päevakorral.

Mehekest oli poes üks purjelaevadega tapeet kõnetanud. Juba paari päeva pärast arvas ta, et ei, see jääb vist ikkagi ära. Sest nagu alati - see, mis meeldib, on just see kõigekõige kallim. Noo, läksin siis minagi poodi seda imetabast seinakatet vaatama ja pagan, see oli lihtsalt kõige ilusam tapeet! Kuigi... miks peab küll minul  selline  loll ja rikutud silm olema, et kirju-mirju tapeedi pealt kõigepealt just seda sõna märgata?! 

Eks meil lapselapsele seletamist tule... Olime otsustanud, et tuba tuleb mereteemaline. Nimelt oli mehekest samas poes paar kuud tagasi ka üks mereteemaline kell kõnetanud ja nüüd tiksubki ta meil maal. Kell siis. Mõnusasti tiksub, unetaktis tiksub. Ja reheahju pealt leidsime esimesel aastal ühe väga vana, purjelaevaga taldriku, mille ilmselt laevapuusepast vanaperemees oma merereisidelt kaasa toonud.

Hakkasin siis peale kastmist lage värvima. Ah ei, kõige enne tegin ju maal hoopis süüa! Laevad toovad Mõntu sadamasse praegu värsket kilu ja räime ja meie vahva sadama, laevade, maade ja meredeomanik lubab külmhoonest sõrulastel oma toidulauale värsket kala võtta. Just võtta, mitte osta. Niisiis räimes siitsamast merest, kartul ja muna naaberkülast ning roheline metslauk tagaaiast. Saaksime naaberkülast ka piima, aga ei ole ju täispiimaga harjunud. Nii et sõira ja kodujuustu tegemised on siin veel ees. Sõira olen poepiimast kunagi teinud - lihtne teha ja mõnus maitsta. Sain hiljuti ühelt kirbukalt maale ka 12 igatsetud teeklaasi. Nüüd ei pea ma seda talust leitud ühteainumast stakani enam nagu vati sees hoidma.

Lae värvimine ei ole üldse tore töö, eriti kui uus soe sein eelmise päeva kütmisest ikka veel nii palju soojust välja annab. Aga tehtud ta sai. Saunakorsten tossas, kuid nii meie kui naabri õue peal oli vaikseks jäänud. Oli mindud soome naabrile appi uuele kuurile sarikaid peale panema. Ja olin mina just oma laealustest kõrgustest alla laskunud, et kolmandat korda ka seinapaneelid üle värvida, kui tuli kutsung - poole tunni pärast talgulauda! Saunast duši alt läbi ja oligi minek sarikapittu! Enne veel fotokaga tiir ümber maja..

Nii hakkavad ükskord kuu ja päike remonditud toa aknast sisse piiluma

Aperitiiviklaasikese juures jõudsime kõik tähtsamad teemad läbi võtta, nagu näiteks kasside hingeelu, presidendid ja presidendikandidaadid meil ning mujal, ehitusmaterjalid ja korraks põikasime koguni lingvistikasse. Ma ei ole suurem sellerisõber, aga talguroa sees oli see üle ootuste hea. Lisaks Britta kook ja veel üks kook ning valitud joogid, millest mina valisin lõpuks vee ja tee. Ning palju anekdoote ja muidujutte.

Koju tulles hakkasin seina värvima ja pärast seda läksin sauna. Oli pikk ja tõhus päev. 

Järgmisel päeval tapeetisime selle va toa ära ja vurasime üksteise sabas linna.

Minu esimene miljon ja teod

Kunagi, kui väike koolilaps olin, tekkis meil klassis küsimus, et kui palju on miljon? Õpetaja siis seletas, et kui kooli aula põrand laotada üleni ajalehti täis ja kui seal ajalehtedes ei oleks ühtegi pilti ega pealkirja vaid ainult tekst, siis neid tähti olekski seal põrandal kokku miljon tükki. Usun siiamaani, kontrollinud ei ole.

See ongi nüüd see kirjatükk, mille ilmumise ajal täitub mu Google kontol 1 000 000 vaatamist. Seal kontol mul muud ei olegi, kui blogindus. See on muidugi imevähe, kui võrrelda tõsisemate blogijatega. Aga minu ajaraamat ju spetsiaalselt kuulsust ega klikke ei kogu. Pole siin ei reklaami, skandaali ega paljastusi, inglise keelest ja paljudes erinevates sotsiaalmeedia kanalites võimendamisest rääkimata.

Aga pidulik tunne on ikkagi.

Maal oli viimati kõik sume, suine ja rahulik. Kuigi iga kord on sealt nii kahju ära tulla, siis teistpidi võttes jääb viimase tulemise viimane tunne alati põue alles. Ja  miks see tunne ei peaks hea olema, kui õu on korras, maja soe ja saunas veel eelmise õhtu leili hõng sees.

Veel soojendavad hommikused päikesekillud põrandat. Tali võib tulla, kui tahab.

Uus teos saunaseinagaleriis. Autorid 3 a 4 k ja 33 a 4 k.

Pel...u sein kannatab kõike

Hakkas aga uuesti õitsema

Maalipraktika

Aga suuremad teod jäid seekord hoopis linna. Tegelikult pean üles tunnistama, et kuigi olen endast iga hinna eest püüdnud jätta põllunduspõlguri muljet, siis päris nii ikka elada ei õnnestu, et näppu mulda ei pista. Sel aastal läks hoopis imelikult. Peale jaanipäeva pandi äkki uus kasvuhoone õue peale püsti. Eks ma ise olin mingi aeg omaette heietanud, et kui äkki prooviks üle mitme aasta? Ega meie majas ju valjusti mõelda ei või.

Suuremad teod

Juuli algus

Nüüd on tõestatud ka see, et juuli alguses istutatud taimedest saab asja küll. Eks tomati ja kõrvitsa taimed olnud juba akna peal hirmsasti välja veninud ja lavakurgid panin lausa seemnest, aga kõik tegid oma töö ilusasti ära.

Mul oli kunagi üks lapsepõlvesõber, kellel oli kodus kasvuhoones alati kolm asja - soola, pipra ja suhkrutoos. Mõnus istumiskoht ka. Nii mõnigi kord käisime seal nosimas. Jah, tomat suhkruga on samuti täitsa hea. Mu vanaisa tegi isegi sellist toodet nagu värske kurk moosiga. Pani kooritud kurgiviilud plekkkaussi, lisas moosi, pani taldriku kausile kummuli peale ja raputas. See oli siis tema meelest valearbuus. Ja oligi.

Minul sel aastal maitseainetopsid kasvuhoonesse veel ei jõudnud ja oma satsilisel padjakesel istusin ka vaid paar korda, kuni basiilik ja kurk mu sealt välja sõid. Aga sel päeval, kui üks pisike kõigearmsam inimene oma käega päikesesooje tomateid ja kurke korjas, oli kõik see pooleaastane (seemnest viljadeni) taimedega sekeldamine suure kuhjaga tasutud.

Keskpaik

September

Teiseks suureks teoks oli esimene õunamahla laar. Mis viga soojal ajal õuntega toimetada! On ka juhtunud, et on tulnud tuulega võidu pooljäätunud õunu puu alt kokku korjata ja neid siis krankkülmas vees pesta. 110 l mahla on nüüd hoiul. Eelmisel aastal tuli ka väga palju mahla ja mahlatut perioodi ei jäänudki - viimased 4 kotti numbriga 2015 rändasid vaid paar päeva varem päälinna.

110 l

Ja arooniad! Sel ajal, kui mina õunamahla pastöriseerisin ja kotitasin korjas kaasa arooniaid. Hämaraski sahistas seal põõsastes veel, nii et hüüdsin lõpuks, et jäta ikka  lindudele ka midagi! Õnneks on meil kõik hullumeelsed katsetused juba varem tehtud. Lasime nimelt ükskord arooniatest toormahla pressida, aga tuli kuidagi liiga tummine kraam, peaaegu et mehu. No näiteks veini seest ei tahtnud see sade mitte kuidagi ära kaduda. Sel aastal tegime taas seda tõmmise meetodit, aga mitte kirsilehtedega vaid ühe salajase komponendiga. Kui tuleb hästi välja, siis julgen öelda, mida ma arooniatele kaaslaseks panin.

Sügisese rahmeldamise ainuke kompensatsioon on see, et varsti ei tule õues enam mitte midagi  teha. Või noh, teod on siis lihtsalt teistmoodi.

Sünnipäev oli ka. Ütlen Katrin Karisma sõnadega, et minu aastad on minu rikkus. Endli vormis perepilt tuli just täpselt selline välja, nagu see pere on - kes aevastas parajal momendil, kes oli tukkuma jäänud ja kes tegi lihtsalt meelega lolli nägu. Nii armas.