Köige mönusam tunne on see, kui on pühapäeva õhtu ja sa ei peagi maalt linna tagasi sõitma. Sest et puhkus on. Maale tulles oli kaasas küll suur toidukott, aga peas ei ühtegi head kokkamise ideed. Suuremat vaaritamist ei tahtnud õhtul enam ette võtta, aga võileib oleks ka igav variant olnud. Kuigi peotäie väärtuslikku karulauku olin juba leivakatteks valmis vormistatud.
 |
| Minu lemmikleib - Peakoka peedileib. Kahtlustan et suht aluseline ja seetõttu ei mölla kõhus. |
Üks esimesi töid maal oli ka värsked kurgid soola panna. Mustsõstra lehti veel ei ole, aga võrsed ajasid ka asja ära. Tegin siis tiiru ümber maja ja mida ma äkki näen - austerserviku paku otsas kena väike peotäis värskeid seeni! Praegu, suhteliselt külmal ajal!?
Oligi õhtusöök olemas. Risotto sisse läks lisaks veel talvest jäänud hoidis päikesekuivatatud tomatite ja oliividega. Mmmm, hea algus.
Pea oli kuidagi paks ja lootsin selle klaariks saada mere ääres. Oli mõnus küll. Kala ei näkanud, aga mis sest. Tagasi tulles ei olnudki ma saagi mõttes paljas nagu püksinööp, sest just nimelt püksinööbi ma leidsingi. Taolisi oleme siit enda maa pealt ka leidnud. Sellised leiukesed panevad ikka sõjateemalise filmilindi käima, et kes ja mis ja millal ja kuidas.. Päikeseloojang oli siis nagu preemiaks veel. Kraavidest tõusis tontlik udu, aga pildile seda vaatepilti hästi ei saanud, sest nö kohale jõudes seda nagu ei olnudki.
Ega puhkamisega on ju sama lugu, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Järgmisel päeval tuikas pea ja miski ei hakanud edenema. Sammusin niiduki järel ja jalad olid nagu tina täis. Tuttavad naaberkülast pidasid auto kinni ja ütlesid, et nemad lähevad karulauku korjama, kas tahame ka? Sai siis neilegi kurdetud, et väss ja kiu ja viu ja praegu ei jaksa ei karu ega laugu peale mõelda. Et lähme ise teine päev. Nendel oli kohe abinõu varnast st autost võtta. Saime tüki kasekäsna ehk musta pässikut ehk tšaagat ja lisaks õpetuse selle tarbimiseks. Et pidada OTSEKOHE iga häda vastu aitama, nii kui lonksu tõmmist jood. Sai veel tervest kehast ja vaimust räägitud kuni jutt õunaäädikani jõudis. Hehh, neil olevat kodus puhtjuhuslikult mitukümmend liitrit kodust õunaäädikat! Keerati autol kähku ots ringi ja toodi meile kodust suur purgitäis seda ka. Imedemaa ja imelised inimesed!
 |
| Aitäh, Hannela! |
Aga õhtupoole oli siiski selgus majas, et olen ikkagi täiesti haigeks jäänud. Kõhus keeras, pea lõhkus, lihased valutasid, lõdisesin külmast ja tundsin, et lausa kõrgemat sorti palavik tõuseb. Hambad ja kõrvad ka tuikasid. Nii paha tunnet ei olnud vist oma seitse aastat tundnud, kui mitte rohkem. No mis siis ikka, asusin hoolikalt arstirohtu tarbima, millist iga haiguse puhul usun aitavat - nimelt vett, vett ja veelkord vett jooma. Et viib ehk mürgid välja. Öösel olin väga, väga haige. Gripp, borrelioos, pingelangus, pahad vaimud? Otsustasin, et tuleb haigusleht võtta, et vähemalt raisku läinud puhkusepäevad pärast tagasi saaks ja mõtlesin, et tea, kas nädalaga saan ikka terveks.
Varahommikul tuigerdasin korraks üles, valasin endale kannust tšaaga tõmmist, jõin selle ära ja läksin uuesti teki alla põdema. Magasin veel mitu tundi kuni hilishommikuni ja ärkasin... tervena! Ma ei uskunud õhtuni, et haigus tõesti möödas on. Arvasin, et küll ööseks palavik jälle platsis on, aga ei, aina paremaks läks. Kasekäsna jooki jõin ka ikka hoolega edasi. Tõde ei saa ma muidugi kunagi teada, et mis haigus see üldse oli? Ja millest see nii kiiresti taandus? Maaõhk, mere lõhn, puhas vesi, nõiajook ja must kass ongi see meie apteek siin poolsaarekese serva peal.
Täna hommikul olime otsustavust täis, et nüüd lähme toome need karulaugud ära. Olime seda kohta kord möödasõidul juba näinud, aga arvasime, et äkki on kellegi nö tagaõu. On ka meie metsatukast vahel mõni laiguline välja vupsanud ja pisut nagu ehmatab küll. Koht olevat aga hektareid suur ja lai, nii et keegi ei panevat pahaks.
 |
| Otsustavus |
 |
| Nii kaugele, kui silm ulatub ja siis alles väljad algavad. |
Kes siis sellisel kevavdel suudaks köögis toimetada, isegi kui valmimas samuti nõiaväeline kraam karulaugu pesto. Improviseerisin päikese poole väikese õueköögi. India pähklid ja kõva juust olid linnast kaasa toodud, blender ka. Appi, karulauku oli ikkagi liiga palju saanud, aga eks siis kuivatan ülejäägid ära. Meie kodune väike karulaugu plats jääb nüüdsest puutumata, kui just vahel maitseks mõnda värsket lehte vaja ei lähe.
Nüüd olen karulaugu eeterlikke õlisid silmini täis, tuli ju iga partiid maitsestada ja mekkida, maitsta ja timmida. Egas midagi, jätab ööseks magamistoa akna lahti, hoiavad metssead ka eemale. Ahjaa, meil ei ole ju enam metssigu. See ime juhtus jah sigadega kurva katkuhaiguse tagajärjel, aga küll nad peagi oma populatsiooni taastavad, üksikuid on juba nähtud.
Kiisul oli lõbus, tema üks või teine inimene paistis talle igast positsioonist ära ja kui päike kasuka liialt kuumaks küttis, marssis üle õue tuppa ennast jahutama.
Eile käisid meil külalised põhjakaldalt. Istusime väljas, mekkisime üht-teist, vaatasime linde, suur rebane lonkis mööda. Kui ei oleks lõpuks jahe hakanud, oleks vist hommikuni vanu aegu ja ilma ja inimesi läbi arutanud. Mõnus, kui inimestel on unistused ja need unistused
pannakse täituma. Iseenesest ei juhtu suurt midagi. Iga asjaga on nii, isegi inimestevaheliste suhetega, et kui tahad midagi saada, siis pead selleks ka midagi tegema. Midagi head ja õiget muidugi.
Kui te nüüd suvel Sõrve satute (ja te satute, sest tuletorn avatakse peagi külastajatele ja sealt on tõeliselt võimas vaade), siis minnes või tulles minge seda kõige ülemist maanteed mööda. Tähendab, minge lihtsalt
Ohessaare tuulikusse . Seal on suiti
kohvik ka. See ei ole reklaam, see on palju rohkem ja palju hinnalisem - see on kogemus, elamus, romantika, elu.
 |
| Külad läinud, tuppa sooja |
Sel kuul on meil peale kassi 8.-nda sünnipäeva paar huvitavat tähtpäeva veel. Täpselt 20 aastat tagasi saime endale esimese koduarvuti ja sest peale ei ole ilma internetita naljalt enam päevagi läinud. Arvutiga töötanud olin juba nii mõnedki aastad varem. Ei tea, kas internetile on mõni ausammas ka juba kuhugi püstitatud? Minu elu on see küll aina paremaks muutnud. Olen leidnud sealtkaudu oma kutsumuse ja uue hariduse, muudest tarkustest, mugavustest ja meelelahutusest rääkimata. Ka Facebookis peaks sel kuul täituma 10 aastat ja ootan juba huviga, kas FB robot sel puhul miskit tulevärki ka saadab.
Mäletan, et alguses oli isegi justkui natuke häbiasi endale sotsiaalmeedia konto teha. Küllap oli see Rate ja Orkuti aeg ja eks need olid ju peamiselt tutvumisportaalid. Mul oli vaja aga oma pidevalt ringi rändavate lastega suhelda. See oli siis minu vabandus, haha:)
Ma ei hakka üldse rääkima, kui palju ja kui kiiresti see digiasjandus juba selle lühikese ajaga muutunud on. Ma ise olin ka siin maal ühel õhtul nagu pimedusega löödud ja hakkasin äkki mobiilside kaudu telefonist suuri pilte arvutisse laadima! Üldse ei tulnud enam meelde, et kaabliga saab ju ka! Linnas vuhiseb juba mitu aastat kogu kraam läbi õhu edasi-tagasi.
Ja paar päeva tagasi, kui pojaga Messengeris kirjutasime, ilmus ekraanile äkki - TERE MANA EMMA ON 5. Ja juba lendas läbi küberilma vastastikku südamei ja pilte. Nüüd ta siis teeb seda juba päris ise... Paar päeva varem aga toimetasime koos õues ja ksvuhoones, mängisime, küpsetasime pannkooke, jutustasime jutte ja leidsime salakohtadest üllatusi. YouTube on tittedele, Emma ei soovinud seekord üldse enam multikaid vaadata.
 |
| EMMA, VAATA, SIIN ON SINU 4-PÄEVA VANUNE REDIS:) |
Möödunud nädalad olid tegelikult väga sündmusterohked - meie peres oli väike pulm, vennal oli suur juubel, siis oli veel üks suur juubel ja sama jada veel jätkubki. Oli esimest korda ka üks selline sünnipäev, mida enam pidada ei saa... Aga las need hellad siseringi sündmused jäävad pealegi oma hetkedesse ja teistesse aja raamatutesse.
 |
Siis, kui issi võttis
emme naiseks:) |
🌷🌷🌷
